Ja juba jõudiski juuli

Ma tean küll, et üks postitus kuu kohta on häbiväärne laiskus aga mis teha, ju siis olen jälle liiga suure tüki tegemisi ahnitsenud nagu mul kombeks on. Keraamikategemise isu on kogu täiega tagasi, kangastelgedel on mul korraga pooleli kaks tööd, üks kaltsuvaip käsitöömaja suurtel telgedel, lisaks üks väike uudishimust ajendatud projekt väikestel lauatelgedel kodus, aed vajaks rohimist, lapsed kasimist ja kes küll leiaks aega, et ükskord Kaisa lugema õpetada, ammu oleks aeg. Olen siiani lähtunud põhimõttest, et õpetada tuleb siis kui lapsel huvi tekib ja praegu näen, et oleks just õige aeg - vaene laps "loeb" mul raamatust püüdlikult küll pilte, küll mustreid. Aga hea küll, täna siis tuleb vähemalt kaua edasi lükatud blogipostitus.

Ega midagi uut nagu polegi, väljas on suur suvi ja põud nagu ikka. Eelmise aasta vihmavaene suvi on "paraadpeenra" taimedele paraja põntsu pannud. Liiliate noored pungad said lisaks veel kevadel korraliku sahmaka öökülma ja on tõeliselt nirud. Isegi hiigelsuurest vanast krookusliilia puhmast, mis aias ammu enne meie siiakolimist kasvas, on järel kaks kehva taimekest. Ainsana tunneb ennast hästi Tiialt saadud `Ballroom`

Kuigi sellelt pildilt näha pole siis rasketest tingimustest tulenevalt on tühja ruumi peenras kõvasti, olen katsunud seda lootusrikkalt mitte täis istutada sest ehk on järgmine aasta parem ja taimed kosuvad veel. Aga kes teab - ka see suvi on vihmavaene, juulikuus oli üksainus korralik sadu, nii et kastmiseta ei pääse.

Huvitaval kombel hävisid talvel kõik mu pisikellukad, täiesti tühi plats. Arvasin siiani, et nad on kiviktaimlas suhteliselt lollikindlad, paljunevad teised küll usinasti. Aga kui tingimused on ühtedele ebasobivad, siis teised jälle rõõmustavad. Nelgid näiteks on sellise kuivaga vägagi rahul.

 Maadjas viigikaktus ajas endale 12 uut lüli, vaadates tema kasvukiirust, pean hakkama varsti teda kärpima või kivilat tühjaks kolima.

Mulle tundub, et lahendasin katse-eksitus meetodil ka taevassinise laugu saladuse. No ei tahtnud ta mul õitseda, kasvatas ainult terve pinu tütarsibulaid ja lehti. Ilmselt tuleks seda tujukat tegelast igal aastal sarnaselt peenematele tulbisortidele üles võtta, igal juhul mul õitsesid peale seda jälle kõik mahapandud sibulad.

Kuna on nii kuiv, siis jäi ka jaanipäevalõke igaks juhuks süütamata, nüüd aga selgub, et seda risuhunnikut ei saagi mõnda aega liigutada sest kusagil seal vahel on ilmselt aed-lepalinnu pesa. Igal juhul sõimab ta mind kiigeposti otsast iga kord kui ma aias liigun ja kui keegi lõkkeaseme juurde eksib, kukutakse lausa pikeerima.  Ju see lepalind ikka omas keeles Sammalhabeme sõnu kordab, et: "Linnupesa juures ei kõlba kõva häälega rääkida, olge ometi pisutki peenetundelisemad!"  Arvestades aiast läbimarssivate kasside hulka, on tegu vapra ettevõtmisega.