august...september....oktoober!

Ma loodan, et iga kolme kuu tagant postitamine ei saa uueks normaalsuseks. Aga kes teab, tõenäosus on olemas. Kui inimene ikka kohe sugugi ei mõista rahulikult kodus kokata ja koristada, aias toimetada ja lapsi kantseldada, siis vajub blogi tahes-tahtmata ühel hetkel "üksord-ma-võtan-ennast käsile-ja-teen!" kategooriasse.

augustikuine pilt tarbeaiast 

Peale Lätis käiku sai korra käidud Soomes ja korra Peterburis. Ja siis kargasid hoopis hullud mõtted ja plaanid pähe. Keskeakriis? Kes seda nii täpselt öelda oskab aga uuesti kooli minek oli mul juba mõned aastad plaanis. Ikka tundus, et pole õige aeg, lapsed ju väikesed ja kas ma ikka jõuan ja hakkama saan. Siis aga hakkasid sõbrad järjest uuesti koolidesse minema. Ja saidki kenasti tööde ja muude tegemiste kõrvalt hakkama ja rääkisid nii ilmatuma toredaid lugusid ja jagasid pilte, et puhas kadedus tuli peale (tervitused siinkohal Kadrile ja Evele ja Pillele ja Tiinale!).

õiterohke september

Ega siis jäänudki muud üle kui eriala välja valida sest ahvatlusi on palju. Kuressaarde keraamikat või Räpinasse aiandust? Lõpuks otsustasin hoopis ühe igapäevatööga seotud eriala kasuks, mis ka ääretult südamelähedane. Usun, et oli õige otsus. Tore on taas koolipingis olla.

Nüüd aga tuleb vähest aega jagada töö, kooliülesannete ja minu üllatuseks kohe esimesel aastal ka enda valitud ettevõttes sooritatud praktika vahel. Kas ma mainisin juba, et hirmus äge ja põnev on!

Oktoobri algus tõi esimesed öökülmad

Isegi mulle omane "augustirahutus" (tunne, et aias on palju kolekohti ja lahendamata alasid, mis tuleks võimalikult kiiresti ringi teha), saabus sel aastal hiljem, tabades mind septembri lõpus ja oktoobri alguses, kui hommikud juba kõik külmad ja maa härmatisest valge. Istutatud ja taimi tõstetud sai sellest hoolimata. Ühel hetkel tõmbasin lihtsalt joone alla, et kevadel jätkata.

Kokkuvõttes tekkis lillepeenra ja maja vahele varjutaimedele sobiv ala. Nagunii oli seal pime ja midagi suurt ei kasvanud, vaatame kas nüüd saab parem. Nagu näha, ilmusid varjutaimed ise kohale, juba enne kui ala päris valmiski.

Laste mängumaja ümbrus ja majaesise peenra teine ots käisid ka mulle juba mitu aastat närvidele sest ma ei osanud neid ümbritseva maastikuga kuidagi ära siduda. Nüüd sai kive tassitud ja tõstetud ja trepiastmed laotud. Tundub, et mõttel on jumet. Avastasin just, et tulemusest olen pildi tegemata jätnud, siin on töö veel puhta pooleli. Labidamees on parajasti töövahendi puhmasse heitnud sest tuli meelde, et blogi on ka olemas ja mõne pildi võiks ka klõpsida.

Eks kevad näitab, kuidas lõplik tulemus sai. Tõstsin järelejäänud kivid juba järgmiste projektide ja mõttealgetega seotud kohtade juurde valmis aga selleks aastaks aitab.

Kevadest rääkides, karukellad on täiesti kindlad, et see on juba käes.

ja ega merikanngi targem pole

Samal ajal teises peenras...

Praktikaga seoses sattusin külastama ka ühte põnevat talu, millest viimasel ajal ka meedias mitmel korral juttu olnud. Ma usun, et Haava talu on ilmselt Eesti kõige suurim viljapuutalu, seda siis sortide rohkuselt. Talus kasvab üle tuhande sordi viljapuid:  ma võin ju täpsete numbritega eksida aga mahtude iseloomustamiseks, jäi mul meelde, et 220 sorti ploome, 130 sorti pirne, 50 sorti maguskirsse, 280 sorti viinapuid ja 70 õunapuusorti. Peremees ise sai hiljuti 85, tütar koos abikaasaga aitavad toimetada. Uskumatu koht.

Kõik puud on varustatud sordinimega, väga põnev oli käia ja uurida. Puuvilju saab ka kaasa osta. Korja aga oma käega, kasvõi igast 130 pirnisordist üks proovimiseks, pärast maksad kaalu järgi.

Mina ostsin lisaks pirnidele kaasa küdooniaid, ilmselt liigi, mitte mõne sordi vilju. Sordid on meil vist külmaõrnad? Küll need küdoonia viljad lõhnasid hästi! Lasin neil mõnda aega toas head lõhna tekitada, lõpuks lisasin õunamoosi hulka. Puhastada oli küll tüki raskem kui ebaküdooniaid.

Lisaks tohutule viljapuuaiale oli talu juures park, mis vaikselt arboreetumi mõõtmeid võtmas. Võimalusel soovitan igal juhul Haava talu külastada.

Aga et see postitus nüüd igaveseks loheks ei veniks, oleks mõistlik siinkohal punkt panna. Loodetavasti tuleb järgmine postitus varem kui kolme kuu pärast.

Ah jaa, oleksin peaaegu unustanud, minu esimene mägisibulakülv hakkab oma õiget nägu näitama. Kas pole põnevad?