Toimekas nädalavahetus II

Kui Lillefestivali kaunid aiad vaadatud jõudsime Virumaale, minu vanematekoju. Juhtus nii, et vanemaid polnudki reedel veel kodus, olid ka kokkutulekutel. Suvi noh! Ema pidi saabuma alles järgmisel päeval, appi lapselapsi hoidma.

Kolasin siis niisama ümber maja ja vaatasin uue pilguga tuttavaid vanu kohti, mis olid kõik otsekui samad aga siiski hoopis teistsugused kui lapsepõlves.

 Suured kivihunnikud, kus lapsena oli üks lemmikmängukohtadest olid väiksemaks jäänud kui mälupildis aga aiaäärsed rändrahnud on siiski muljetavaldavad. Oh oleks mul nüüd sõnajalgade jaoks selline paik!

Uskumatu, et selles tiigis õppisin ma kunagi ujuma ja et suvistel päevadel sai sageli seal supeldud. Sel ajal ei olnud muidugi ka vesi nii roheline. Ükskord tassisime me sõbrannadega isegi isa kanuu (salaja?) tiigile ja katsetasime veidi sõitmist, enne kui kanuu kummuli keerata õnnestus. On näha, et Virumaal on kõvasti sadanud sest nii tiik kui kraavid olid kõvasti vett täis.

Korraks ahvatles mõte, murda paksust angervaksavõsast läbi "lagendikule". See kodulähedane pisike metsavälu oli üks armsamaid paiku lapsepõlves. Lagendiku servas kasvas suur vana okslik männihunt, millel me võidu ronisime (kes kõige kõrgemale julgeb?) ja mõned vanad haavapuud. Mälestustes punetab lagendiku metsaserv alati  metsmaasikatest, meenuvad õitsevad nurmenukud ja kuldtähed. Ka üks mu esimesi iluaianduslikke katsetusi on pärit lagendikult kui ma meie onni ette lepiklilli proovisin istutada.

 Loomulikult oli juba eemalt näha, et mingist lagendikust pole enam jälgegi, nagu ka metsmaasikatele ega nurmenukkudele sobivast kasvukohast. Ikkagi oleksin nostalgia mõjul võsast läbi murdnud, kuid ees oli vett täis ja mudaste servadega kraav. Kunagi lähen ja käin kõik need kohad läbi - ojakalda, kuhu me tammi rajasime, et suplemiseks piisavalt suurt basseini tekitada, "valgete rooside" peakorteri põlluservas asuvas kivihunnikus ja loomulikult ka "lagendiku".

Keerasin otsa ringi ja imetlesin koostöös loodusega kujunenud ja kujundatud kooslusi.

Kuna Aalujate seltsi kokkutulekust on juba päris paljudes blogides kirjutatud, siis sellel ma otseselt ei peatukski. Tore oli - võrratud aiad ja veel võrratumad inimesed!

Küll aga jäid mulle ka kokkutulekul silma eelkõige just loodusolud ja nn. paiga vaim. Hea oli tõdeda, et Aalujatel on selles osas silma ja oskust neile antud rikkusi kasutada.

Minu lemmikkoht Männituka talu aias:

Ei olekski nagu aed? Aga ometi on sest ta moodustab inimkäega loodud aiaga lahutamatu terviku ja sobib ülejäänut rõhutama ja kaunistama. Ja ei sünni selline kaunis tulemus ilma inimkäe hooleta kuigi tundub nagu oleks tegemist puhtalt looduse loominguga.

 Imetlesin minagi perenaise mõnusat oskust siia-sinna väikeseid üllatusmomente lisada. Vahel olen käinud aedades, kus sellised lisandid pigem võõrkehana mõjuvad aga mitte selles aias. Meie kõigi aiad on meie enda nägu. Nii ka see aed - paiga vaimuga kenasti tasakaalus.

Oli mõnus nädalavahetus koos heade sõprade ja lapsepõlvepaikadega. Peaks ennast sagedamini kodunt välja ajama, muidu läheb suvi mööda, ilma et aiareise oleks jõudnudki ette võtta.