Küll lippab...

Kuidagi ei jõua postitama, aeg lippab mööda nagu segane. Ehk olen tõesti natuke liiga palju käsile võtnud nagu mulle kodused ütlevad. Aga samas, loobuda millegist ka hästi ei raatsi.

 Ja nii vihungi laste kõrvalt keraamikat teha, lugemata aiaraamatute virn on peaaegu sama kõrge kui veebruari alguses ja uut salakudumist alustasin Isetegija lehel ka. Esimene vihje on valmis:

Katsetasin veidi keraamika kaunistamiseks templite tegemist:

Ja proovisin esimest korda tehnikat nimega sgraffito, kus glasuuritud esemele terava asjaga muster sisse kraabitakse.

Vaikselt täiendan kodust serviisi

Eks nende talviste käsitöödega peabki praegu kiirustama sest kaugel see kevad enam. Kuna sotsiaalmeedias liiguvad juba mõnda aega pildid lumikellukestest, käisime lastega ka oma aias lootusrikkalt neid esimesi kevadekuulutajaid otsimas. Mida aga polnud, seda polnud. Lund aias jagub, peenrad on kõik alles teki all. Lõpuks taipasin eile õunapuu alt lund käega veidi eemale lükata. Ja seal nad olidki - õitsesid lume all. Linda istus pärast veel tükk aega üksi õunapuu all ja tegi iga natukese aja tagant lumikellukestele pai.

Kuna pean järgmisel nädalal õpilastega loodusrajale minema, käisin rabas eelluuret tegemas. Kokku tuli 9 kilomeetrine matk ja parklasse jõudsin tagasi peale päikese loojumist kui esimene tähtki juba taevas säras. Küll oli mõnus retk, mets lõhnas nii kevadiselt ja raba peal kasvasid "bonsaid" - üks kaunim kui teine.

Väikesel Kaisal on uus lemmiksõna "Ise! ise!", mida usinalt kasutatakse. Ise pannakse püksid jalga - või vähemalt üritatakse. Hommikul on äärmiselt oluline, et ema voodit tehes kogemata lina voodikasti ära ei paneks sest see on Kaisa töö (ise!). Ja muidugi söömine toimub ka nüüd ise. Köök on küll pärast üleni pudrune aga väike "Ise" on rahul ja õnnelik.