Uutmoodi veel ei oska...

Naljakas on see ilmaelu. Eelmisel aastal täpselt samal ajal käisin ringi ja mõtlesin, et lõpuks ometi võib tehtuga rahule jääda ja hakkab päris vahva aed kujunema.

Sel aastal on täpselt vastupidi. Käin nina vingus ringi, ei sobi see ega kõlba teine. Põhimõtteliselt pole ma varsti enam ühegi enda loodud koha ega vaatega aias rahul. Välja arvatud grillimajake, see on päris armas.

Noh ja siis ma käin ja tõstan taimi edasi ja jälle tagasi ja pole ikka rahul. Tegelikult ma tean, milles asi. Nimelt selles, et esimesed aia-aastad keskendusin ma ainult taimedele sest noh, mul ju polnud neid. Nüüd aga peaks hakkama rohkem tähelepanu pöörama vaadete loomisele, suure pildi ja aia enda kujundamisele. Kui eelmisel aastal ma tuuseldasin ja möllasin ja veeretasin koos pisikese kõhusoleva Kaisaga kive ja kruusa siis sel aastal ei ole mul seda õiget hoogu. Olen jänespüks ega julge kusagilt pihta hakata. Mingi vastik väike hääleke hoiab sabast ja sosisab kõrva, et "aga mis siis kui välja ei tule, songid niisama ilusa muru ära! Ja üleüldse sa ju ei oska ja kindlasti tuleb sul varsti hoopis parem mõte ja pead ümber tegema! Ja üleüldse kesse ometi seda aeda küll pärast korras hoidma hakkab).

Nii ma siis ei teegi midagi vaid käin lihtsalt vingus näoga ilmutust oodates ringi. Kuni ilmutust ei tule, nii kaua ei tee ka, ainult virisen. Surnud ring.

Niisiis käin hoopis teiste aedu vaatamas. Kus kõik on ilus ja korras ja viimse lible ja kruusakivini läbi mõeldud. Siinkohal suur-suur aitäh äiapapale, kes minu aiapostitusi lugedes omal initsiatiivil mulle kaks imeilusat aiakülastust korraldas. Üks Pärnu- ja teine Raplamaal. Mul oli väga tore ja armas päev huvitavate inimeste ja kaunite aedadega, kus isegi tarbeaed nägi välja otsekui eestiaegse põllutöökooli näidisala.

Vesi vulises ja kalad ujusid vesirooside vahel

Tiigi kaldalt leidis toredaid sammaldunud moldaedu

Ja iidvana looduskaitsealune tamm metsatee lõpus ja noored punased tammed palksauna juures ja vanad õunapuud, mis oskuslikult noorendatud ja kujundatud. Ja need rodod!

Teine aed oli sama tore ja huvitav ja koos lahke pererahvaga ringi vaadates ja sadu küsimusi küsides ei pannud aina tugevnevat vihma tähelegi. Aga samamoodi ei pannud tähele ka fotoaparaati kotist välja võtta. Kui aias on 101 eri sorti hostat, muust ilust rääkimatagi, siis on kõige vaatamisega raskusi ning pildistamise jaoks palju mahti ei jäägi.

Koju tagasi jõudes tõstsin terve õhtu taimi ringi. Rahule ei jäänud ikkagi. Tüüpiline!