Naersin siin just, et peaks varsti lapse lasteaeda panema - muutub teine olemiselt päris vanainimeseks ära, ise pole veel kolmenegi.
Näiteks uuris ta mu metsaretke järgsel hommikul mind hoolega ja küsis: "Mis Sul viga on?"
"Ma tegin oma silmale metsas haiget!" vastasin Lindale.
"No niukset asja pole meile küll vaja!" tähendati seepeale asjalikult.
Hommikulauas mängis Linda täis piimatassiga, lükates seda kord siia-, kord sinnapoole.
"Ära maha aja!" hoiatasin mina.
"Ma ei ajagi!" vastas laps enesekindlalt "Ma paigutan!"
Eelmise postituse jaoks õues karukella pildistades, näitasin Lindale ka - "Vaata, Linda, kui ilus lill!"
"Ega meil pole siin mingi lillepidu! Tööd tuleb teha!" tegi mu mitte-veel-kolmene seepeale jahmatavapaneva avalduse.
(Jälgi ajades selgus loomulikult, et lause pärineb Kiviräha jutust "Üksik kartul", mida ma Linda soovil talle igal õhtul unejutuks loen. Minu teadvusesse see "lillepidu" lugedes ei jõudnudki aga laps, näe, korjas üles )
väike Linda ongi ju üks väga terane tüdruk :D
VastaKustutaJa mõnes väljendis tunned ära ennast või vanavanemaid :)
VastaKustutaSelles vanuses on nad nagu videokaamerad. :)
VastaKustutaKolmesed ongi kõige põnevamad ja andekamad :). Maailma avastamisel on nad info ammutamisel nagu käsnad, imavad kõike ja kõikjalt. Ja maailma seletamisel nagu kaleidoskoobid- killuke siit, teine sealt ja kolmas omaltpoolt. Kolmese jälgimine ja kuulamine on väga huvitav, kahju ainult, et see ilus aeg nii üürike on
VastaKustutajajah, meil ükspäev songiti õues mingi toikaga liiva ja seletati "ma kaevan tulumaksu. mitu tulumaksu siin on?". paar päeva enne seda kaevati süsivesikuid.... ja mõni aeg tagasi lauldi "velesooooned soooodushinnnnagaaaaa"
VastaKustuta