Elust enesest

Kellele meeldib hambaarsti juures käia? Minule igatahes mitte. Esiteks on mul kogu elu viletsad hambad olnud, mis alatihti katki lähevad ja teiseks on mul lapsepõlvetrauma vanade nõukogudeaegsete hambapuuride suhtes, mis tegid koledat häält, koledat valu ja läksid puurides kuumaks.

Tänapäeva puurid on küll vaiksed ja ei tee nii palju haiget. Arstid, kellega kokku puutunud olen, on toredad ja sõbralikud ja kui vaja on ning küsida, saab tavaliselt tuimestavat süsti ka. Aga väike hirm on ikka.

Kuna ma Läänemaal ühtegi hambaarsti ei teadnud, ei jäänud mul siia kolides muud üle kui lihtsalt katse-eksituse meetodil proovima hakata. Esimene arst, keda üks tuttav soovitas, mulle ei sobinud. Tema tööst jäi kiirustav ja lohakas mulje. Proovisin siis ise järgmist. Tundus väga professionaalne arst ja korralik töö ning selleks korraks võisin jälle rõõmustada, et "Tehtud!"

Kuni eelmisel nädalal tundsin, et üks hammas on veidi tundlik ja meenus, et ma pole peale Linda sündi ehk siis peagi juba kolm aastat hambaarsti juures kontollis käinud. Kuna suur osa sellest ajast on möödunud imetades, siis oli mul väike hirm, et kindlasti on vahepeal usinalt auke tekkinud. Piima ma ise ei joo ja kuigi ma aeg-ajalt ikka kaltsiumitablette võtan, on parem karta kui kahetseda.

Õigeks ajaks hambaarsti kabinetti jõudes, oli seal aga juba kaks patsienti ees. Üks meesterahvas istus hirmunud näoga hiirvaikselt arsti kabinetis diivanil ja eesruumis ootas üks umbes 70-80 aastane vanatädi oma korda.

"Küll on hea, et meid ikka vahele võeti!" rõõmustas vanaprouaga kaasas olnud noorem sugulane. Peagi hõigatigi proua kabinetti ja paluti toolile istuda. Ust vahelt kinni ei pandud ja nii sattusin tahtmatult teise inimese arstivisiidi tunnistajaks. "Mis teil siis oli!" sädistas arst rõõmsalt, "Välja tõmmata jah!". Vaevalt oli vanaproua saanud suu lahti teha, kui õbluke arst rõõmsalt tangidega asja kallale kargas ja tädil uskumatu jõu ja kiirusega hamba lõualuust välja kangutas. Vanaproua võpatas ja mulle tundus, et talle ei jõudnud toimuv veel kohalegi. "Teine on ka päris lahti!" teatas arst jälle rõõmsalt ja kaksti, väljas ta oligi. Proua suu topiti kiiresti vatti täis ja juhatati eesruumi tagasi. "No need hambad oleks suurem tuulehoog teil ise suust ära viinud!" naeris arst sõbralikult talle järele! "Ärge siis mõnda aega sööge!"

Seejärel oli kord meesterahva käes. Vaevalt sai ta tooli istuda, kui arst tangid haaras ja uskuge või mitte, ka meesterahval tõmmati hammas välja. Naks ja valmis! "Sama jutt teile, söömise osas!" õpetas arst sõbralikult.

"Järgmine!" kõlas rõõmus hõige. Ja oligi minu kord. Ronisin ettevaatlikult tooli ja hoidsin suud kramplikult kinni. Ja õigesti tegin! "Teil oli välja tõmmata jah?" küünitas arst tõelise entusiasmiga tangide järele. Tegin suu parasjagu nii lahti, et saaksin protesteerida. Et ehk enne vaataks ja siis tõmbaks, kui muidu kohe mitte kuidagi ei saa? Arst vaatas mu suu üle, koputas siit ja uuris sealt "Teil on hambad ideaalses korras," teatas ta veidi pettunult. Tegin, et toolilt minema sain, enne kui ta ümber mõtleb ja profülaktika mõttes ikkagi midagi välja tõmbab.

Enda järel kabineti ust sulgedes, kuulsin veel arsti kommentaari õele: "Kes meil siis järgmiseks oli? Temal oli välja tõmmata, jah?"

Ausõna!