Terekest! Mina, Linda siin. Sain täna 10 kuuseks. Selle päeva puhul olen rõõmus ja jutustan palju. Kuigi ema-isa pole jätkuvalt suutelised aru saama isegi mitte niivõrd lihtsatest lausetest nagu päpäpäpäääeeee, kollkollkollkollkoll, ärrrrrrr-rrrrr või äiiii-mämmämmämmäää. Täiesti lootusetud.
Küll aga on vanemad lõpuks ometi ise õppinud ära ühe lihtsa ühesilbilise sõna, mida nad kasutavad vaimustuse avaldamiseks. Kui ma mingi eriti toreda mängu televiisori nuppudega olen välja mõelnud või midagi vahvat käeulatusest pihku krabanud, hüüavad nad mõlemad rõõmsalt kaasa elades muudkui "Ei!" ja "Ei!".
Ema on viimasel ajal veidi kadedavõitu, koristas vannitoa alumistest kappidest kõik toredamad mänguasjad ära kõrgemale, õnneks avastasin, et pesumasinast pestud pesu põrandale kiskumine on peaaegu sama vahva.
Üldse on nad mul siin veidi jonnakad. Näiteks kui ma magamistoa aknalt ilusasti kõik kleeplindi maha kiskusin, et värsket kevadõhku natukenegi sisse lasta, said nad jälle pahaseks ja kleepisid torisedes kõik mu suure vaevaga tehtud töö uuesti kinni. Isa, veel porises tööd lõpetades, et nüüd küll Linda seda enam lahti ei saa. Tahtsin talle siis rõõmu teha, ajasin oma väikesed sõrmed korraks akna ligi ja tõmbasin "kärr" kõik lindi uuesti lahti. Huvitav miks ta siis rõõmus ei olnud? Saa neist vanainimestest aru.
Ja kõigile, kes minu vastu huvi on tundnud - Ei, kõndida ma veel ei oska. Ja milleks vaeva nähagi kui käputades jõuan nagu välk ühest toast teise. Püsti tõusmine ja ühe käega millegist kinni hoides asjade näppimine on mul ju selge, mis selge.
Palju õnne tagantjärgi Lindale ja head naistepäeva ka!
VastaKustuta