Sinine või roosa?

"Tere noorperemees!" pöördus üks tuttav sõbralikult ka kõhukotis tukkuvat Lindat tervitama. Kui ta naine etteheitvalt kõrvalt sosistas, et tegemist on tüdrukuga (ehtabikaasalikult juurde lisades "kunagi Sa ka midagi meelde ei jäta!") tegi meesterahvas suured silmad: "Aga tal on ju rohelised riided seljas!"


No näe, omaarust olin hirmus kaval vältides seda alatist sinine-roosa teemat ja lapsele neutraalsemat värvi riideid valides, aga ikka üritatakse vaest Lindat sipukate värvi järgi identifitseerida.

Mulle on alati tohutult vastumeelne olnud see tüdrukutele roosamanna pealesurumine nagu teisi värve olemas ei olekski. Piirduks see siis ainult sipupükste värviga - ka näiteks ühes tuntud raamatupoes olen näinud väljapanekut, kus riiul oli jaotatud kaheks, ühel suur silt "Poistele" ja teisel "Tüdrukutele". Kui poistele määratud virnas olid toredad ja huvitavad raamatud ajaloost, loodusest ja viikingitest, siis tüdrukute riiulil troonisid (loomulikult roosa kaanega) teosed Barbie seiklustest ja meiginippidest (sic!).

Seega juba alguses lapsele roosasid sipupükse valides surud oma kena ja aruka tütrekese mingisse malli, mis näeb ette beibendust ja huvitumist ainult oma ninaesisest. Ja kuna tegemist on niivõrd juurdunud stampidega, leiab ka veidi sirgunud pisitütreke varsti kindlasti ka ise lasteaiakaaslaste eeskujul, et vaja on ülepeakaela roosasse riietuda ja veel parem kui roosal riietusel on Barbie või äärmiselt ülehinnatud jaapani kassinägu.

Aga praegu valib veel riideid ema ja nii peavadki tänaval vastutulijad Lindat vist pigem poisslapseks. Tegelikult on meil garderoobis ikka ka mõned nunnud roosad asjakesed, sest ma ei vihka ju roosat värvi, vaid pigem selle liigkasutamisest tulenevat väikeste inimeste lahterdamist ja nende vaimsete võimete alahindamist.

Muide kas teadsite, et ajalooliselt on roosat peetud äärmiselt maskuliinseks värvitooniks ja see on Euroopas olnud ikka poiste värv? Sinine seevastu sümboliseeris kristlikus maailmas Neitsi Maarjat ja kuulus väikeste tüdrukute garderoobi.