Kohtumisi....

      Linda jalutab emaga alevi vahel. Vastu tulevad kaks kena noort tütarlast suvistes kleidikestes, no nii 7-8 aastased.

     "Tere!" -on tütarlapsed viisakad. Teretan vastu enda ja magava Linda eest

     "Aga meil kadus hiir ära!" teatab Raja Teelet meenutavate pikkade blondide patsidega tüdrukuke järgmiseks.

      Nii tore kui Sinuga üritatakse seltskondlik olla aga täiskasvanuna on sageli raske lihtsatest ja loogilistest asjadest aru saada, seepärast täpsustan ettevaatlikult - "Kas päris hiir?"

      "Jaa, päris hiir!" ühineb nüüd ka teine tüdrukuke vestlusega.

No mine neid tänapäeva lemmikloomi tea, lastel on ju igasugu mongoolia-kaukaasia-kõrbehiired ja muud eksootilised elukad. Piilun ettevaatlikult ümberringi, läheduses on nii suur kortermaja, kus viimatimainitud elukad võiksid lemmikloomana elada, kui ka kena metsatukk, kuhu tüdrukud just praegu tunduvad suunduvat. Otsustan, et ilmselt on jutt ikkagi kodumaisest  liigist, keda metsateel kohatud ja pakun omaarust lohutavalt: "Äkki ta läks oma pesasse tagasi!"

      "Ei!" raputab Rajateele otsustavalt pead - "Ta on ju surnud!"

      Sellega on rumal täiskasvanu täiesti tummaks löödud ja oskab vaid ettevaatlikult küsida "Aga mida Te selle surnud hiirega teete?"

      "Me matame ta maha loomulikult!" teatab Rajateele enesestmõistetavalt, võtab sõbrannal käest ja silkab metsa alla tagasi.