Laupäev, 6. juuni 2009

Mt. Pantokratori vallutamine



Huvitav, et Korfu kõrgeimal mäel on sama nimi kui Saatpalu ansamblil. Ja me EI valinud seda saart seetõttu oma reisi sihtkohaks :) Igatahes teatas Jürgen ühel õhtul et viib mind väikesele romantilisele jalutuskäigule (oleks ma siis teadnud et see tähendab 25 km mägedes marssimist 25 kraadise päikese käes...... nojah, minusugune hull oleks vist igal juhul kaasa läinud). Marssisime 4 km mööda asfalti ja siis algaski tõus, esialgu küll mööda serpentiinina mäe otsa ronivat asfaltteed. Taibukad reisisellid olid ennast Helsinki akadeemilises raamatupoes varustanud Korfu matkaradade raamatuga, mille järgi meie retk ka kulges. Tuleb välja et enne meid on ka vähemalt selle raamatu autor Korful jala käinud ja julgenud suurelt teelt kõrvale astuda. Ihusilmaga meil teisi selliseid julgeid näha ei õnnestunud. Raamat (Sunfloweri väljaanne Corfu car tours and walks) oli asendamatu, lisaks ülimalt täpsele ja meie kogemusel ka lollikindlale rajakirjeldusele läks asi isegi niikaugele, et kui raamatus oli öeldud et nüüd ründab teid parv näljaseid moskiitosid - see tõepoolest ka nii oli. Au peab andma ka rajamärgistajale, nii kui meil väike kahtlus tekkis kas oleme õigel teel, oli peagi kohe ka värvimärk kusagil kivi peal näha.



Vaevalt õnnestus matkasellidel esimesed sada meetrit läbida kui juba vonkles esimene ja tagantjärele mälupildis meetreid pikk roomaja rajalt ja org kajas matkajate ehmatushüüetest nii et all oleva küla koerad kõik kooris haukuma pistsid. Mida ülespoole seda kitsamaks ja rohkem põõsaste vahele läks ka meie rada, mistõttu jalgade ette midagi näha polnud. Edasi liikusime ainult kõvasti jalgu trampides et halbu üllatusi vältida (olime just raamatust lugenud Korfu kõige mürgisemast maost - õelast sarvikrästikust kes on nii ülbe et lihtsalt EI LÄHE rajalt ära kui Sa tuled)Ja rohkem meil õnneks ka madudega kokkupuuteid polnud, kui hiljem asfalteel autoga sodikssõidetud (mitte meie poolt) ja päikese käes kuivanud eksemplare mitte arvesse võtta.



Vaade alla orgu... varemgi on ju mägesid mööda ronitud aga kunagi pole veel päris merepinnalt alustatud nagu Korful



Pärast pikka ronimist esimesele tasasemale alale jõudnud, vaatas puude vahelt vastu väike mahajäetud Taxiarkhise kabel. Kabeli katus oli osaliselt sisse kukkunud ja uksed eest kadunud aga seesolevad freskod olid ilusasti säilinud ning vaade kabeli juurest tõeliselt ilus.



Punase näoga ja väsinud matkaja hinge tõmbamas.


Ja juba ta paistabki kauguses - millegipärast on Korfulased oma kõrgeima mäe tihedalt maste täis toppinud.


Pantokratorile lähenedes leidsime rajalt veel ühe toreda matkaselli. kahjuks ei püsinud ta aga kuidagi meie tempos ja nii jätsime ta vaikselt edasi ronima.
Lisaks sellele sellile õnnestus meil näha ühte iguaani meenutavat suurt sisalikku (agama on ta nimi, vaatasin hiljem järele) Tormas teine kohutava kiirusega tee pealt minema, jäi siis veidi eemale puu alla uudistama, et kes need tolvanid on kes ta siestat segavad. Natuke uurinud, otsustas ta et me oleme ühed ebameeldivad välismaalased ja lasi välgukiirusel jalga. Hiljem nägime rohkesti suuri helerohelisi balkani sisalikke kes käitusid täpselt samamoodi - kiiresti teelt minema ja seejärel jäädi kuskilt põõsast uudishimulikult piiluma.


Kes elab mägedes oleva maja sees? Seda oli tegelikult eemalt juba lõhnast tunda :)




Kas ma juba mainisin, et tegelikult viib mäe otsa täiesti korralik asfalttee? :) Hullud jäävad hulludeks

1 kommentaar:

  1. Vahva! See võis tõsiselt tore matk olla. Natuke on seda lugedes tunne, nagu oleks ise seal matkanud, vähemalt lõhnad ja värvid tulid meelde.

    Teretulemast lugema ka minu teisi blogisid:
    http://lfkmnln.blogspot.com/

    VastaKustuta