Täna menüüs.... mustikad!

Kes aias, kes aias...

       

      8-kuune Linda on veel toimekam kui oli 7-kuune Linda. Hommikul ei ärgata enam vaikselt mõnuledes vaid silmad kinni ja käed-jalad veel unest tudisemas pannakse suvalises suunas ajama niikaua kui mõni takistus ette peaks tulema. Ka mängides juhtub üha sagedamini, et mõni sein või serv tuleb ähvardavalt väikesele Lindale liiga tegema.

    Et vanematel ka veidi liikumis- ja tegutsemisvabadust jaguks sai Linda sünnipäevaks endale mänguaia.

Aed on pärandus Linda isalt, kes ka omal ajal samasse aeda müterdama olevat pandud. Linda väike isa olevat küll aia juba esimesel korral pikali lükanud, loodetavasti on Linda veidi viisakam.

Aed on päris suur ja Lindale seal meeldib. Tore on asju mänguasjakorvist välja võtta ja niisama ringi mütata.

Ainult üks viga on toredal aial. Kiuslikud vanemad paigutasid aia elutuppa nii, et laps telekat ei näeks. Aga Linda on nutikas. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Võib ju näiteks proovida madratsi vahelt piilumist...

Aga kuna madratsit pidevalt hoida on ebamugav, siis ei jää vaesel lapsel muud üle kui õppida ruttu kahel jalal püsti seisma, et ulataks põnevaid saateid üle tõkkeks pandud madratsi serva vaatama:

Väike Linda ja kiusakad hambad

   Nagu eelmises postituses põgusalt mainitud, selgus pühade ajal ka Linda unetuna veedetud ööde ja rahutuse peasüüdlane või õigemini peasüüdlased, sest neid oli õigupoolest kaks. Pildi peal on paharetid ka kenasti näha.

Aga tuli välja, et lugu polnud selleks korraks veel sugugi läbi. Mõned päevad enne aastavahetust kui ema parasjagu muude tähtsate toimingutega tegeles, kuulis ta kuidas kõrval mängiv laps hambaid krigistab. "Näe, mis ära õppinud!" mõtles ema käesolevale arvutitööle keskendunult hajameelselt. Läks veel mõni tubli sekund enne kui kohale jõudis ka järelmõte - "Oot-oot! Kuidas on võimalik kahe alumise hambaga krigistamise häält teha?" Ja oligi nii. Kui Linda peale pikka keelitamist nõustus suu piisavalt lahti tegema, ilmusid nähtavale ka uued ja säravad ülemised kaks lõikehammast.


Viimased kaks ööd on Linda taas ema üleval hoidnud. Ja ülemiste hammaste kõrval olevad kaks külgmist lõikehammast punnitavad kahtlaselt läbi igemete. No ei või olla! Tõeline hambamaraton.

Hilisem täiendus postitusele: 4. jaanuari hommikuks, päev enne oma 8-kuu sünnipäeva on väikesel Lindal suus 6 väikest valget hammast.

Esimesed jõulud

Jõulud on tore aeg. Siis minnakse sugulastele külla. Lisaks vanavanematele nägi Linda suurel ringsõidul kõiki oma onusid-tädisid, tädipoegi ja tütart, vanatädi, vanavanaema ja teisi toredaid ja vahvaid tegelasi, kellega mängida, naerda ja kelle huvitavad ninad üle katsuda.  Üheks suureks lemmikuks oli vanaisa Jaak, keda nähes Linda nägu kohe särama lõi. Aga uusi toredaid mängukaaslasi oli palju. Isegi nii palju, et Linda külas magada kohe üldse ei raatsinud. Äkki jääb veel midagi põnevat nägemata!

Jõuluõhtu oli ka vahva sest siis tehti kingitusi. Üle kõige meeldib Lindale nimelt kingitusi lahti pakkida ja paberiga krabistada. Mida krabisevama paberiga kingitus, seda toredam.

Onu Jaani ja tädi Triinu kingitud imeheast ja hiigelsuurest isetehtud kommidega pakist Lindale küll midagi ei antud, kuigi laps oli selleks puhuks püüdlikult juba kaks alumist hammast suhu kasvatanud. Häda nende kadedate vanematega. Aga ka Lindale sobivaid kingitusi oli palju ja toredaid, mänguasjakorv ajab nüüd kodus üle ääre ja rõõmu on palju. Jõuluõhtu auks õppis laps ära plaksutamise peene kunsti.

Oskab küll, kui tahab!

 Linda on kaval tegelane. Ema avastas paar päeva tagasi, et Linda oskab tegelikult ju roomata küll - selleks peab lihtsalt hea põhjus olema. Muidu Linda roomata ei viitsi, niisamagi lõbus siputada. Aga kui ema voodi kaugema nurgakese peal ajalehte sirvib või huvitavat raamatut lehitseb, siis on Linda mõne hetke pärast justkui imeväel jaol, et aidata lehti keerata.

Väike Linda ja Hirmus Ukipuki

Väike Linda kardab koledasti Ukipukit.

        Termin Ukipuki on laenatud Aidi Valliku lasteraamatust "Pintsu ja Tutsiku lood". Nagu raamatutegelane koer Tutsik kardab ka väike Linda Ukipukit.

        Kui kusagil on mõni Ukipuki siis lähevad lapse silmad suureks ja suu ümmarguseks ning kostub mitte tavaline nutt vaid hoopis konkreetne hirmuhüüe. Abiotsivalt vaadatakse emmele otsa ja siis hüütakse jälle hirmu pärast natuke, niikaua kui ema on koleda Ukipuki Linda nägemis- ja kuulmiskaugusest eemaldanud.

       Ah, et mis või kes on see suur ja kole Ukipuki, kes Lindat hirmutab? Ukipukisid on mitut sorti.  Üldiselt on kõik valjusti mürisevad ja undavad asjad Ukipukid. Kõik asjad mis pauku teevad või ootamatult häälitsevad on Ukipukid.

     Kõige esimene ja suurem Ukipuki on köögis kapi peal seisev köögikombain, millega Lindale endale süüa tehakse. Kui ema sellega parasjagu keedetud kartulit, hautatud kõrvitsat või porgandit püreeks teeb, on laps paanika äärel. Kohe näha, et Ukipuki!

    Teine kole Ukipuki on ema föön. Kui peaks juhtuma, et emal õnnestub kiiruga pesus käia ja ta juukseid kuivatama hakkab on Linda tõeliselt hädas. No kindlasti on sellel Ukipukil ema pea juures liikudes mõni eriti kuri plaan!

    Aga Ukipuki võib peituda ka hoopis ootamatus paigas. Veel mõni kuu tagasi tore ja huvitav tundunud pardiraamat on ka järsku muutunud  - Ukipukiks! Laps uurib raamatut ja sellel olevat rohelist nuppu üheaegselt huvi- ja õudusega. Ja kui väikesed sõrmed nupu kogemata kombel alla vajutavad ja pardipere prääksuma pistab siis on kohe kindlasti sellesse raamatusse pugenud kole Ukipuki.

Ja ema võib Linda süles rääkida ja rääkida, et föön, köögikombain ja raamat on tegelikult kasulikud ja toredad asjad, Linda ikka ei usu. Sellised salakavalad need Ukipukid juba on!

Linda esimene puhkusereis

Nädalavahetusel käis Linda Tallinnas oma elu esimesel puhkusereisil.  Seni kuni ema ja isa kordamööda spa-mõnusid nautisid ja veepargis ujumas käisid proovis Linda elu romantilises sviidis, isegi vahva beebivoodi toodi talle ema-isa voodi kõrvale. Kuna Linda hotelli poolt pakutavast söögist-joogist ega spamõnudest suurt ei hooli, pakutakse talle puhkusereise ja muuseumikülastusi praegu veel tasuta.

Kuigi hotelli beebivoodi oli armas ja mõnus, oli suures voodis siiski toredam mütata ja proovida seintel olevate võimlemisseltsi piltide järgi harjutusi teha. Roomata Linda veel ei oska, küll aga on ta maailma osavaim nihverdaja. Teistmoodi ma seda liikumisviisi nimetada ei oska aga kuidagi pööratakse ennast ühte pidi, siis jälle teistpidi, kergitatakse ühte jalga ja siis ühte kätt ja keeratakse ennast jälle - ja ollaksegi teises voodi otsas.

Ja kuigi Linda külastas õhtul koos ema ja isaga ka omanimelist restorani Linda, polnud tal seal suurt midagi peale ümbruse uudistamise teha. Sest hambaid pole väiksel Lindal ikka veel ühtegi. Vahepeal tegi Linda paar päeva tõsist näljastreiki ja ema mõtles juba, et hambad tulemas... aga ei midagi. No - ju jõuab!

Lõppu üks vaade puhkajatest hotellitoa rõdul, seekord taipasin isegi fotoka kaasa võtta:

 

Järgmisel päeval käisime raekoja platsil kuuske vaatamas ja jõuluturuga tutvumas. Naljakas asi selle jõuluturuga, putkasid oli seal nagu küll aga müüdav kaup oli kõigis täpselt ühesugune - isegi kampsunite mustrid olid igal pool täpselt identsed. Kummaline.

Samal ajal kui mina tutvusin Pika tänava käsitööpoodide kaunite väljapanekute ja ühe Viljandimaa memme toreda vaibanäitusega, jõudis Linda käia Ajaloomuuseumis. Mul on tunne, et see laps jõuab esimese eluaasta jooksul rohkem muuseumites käia kui mõni täiskasvanu terve elu jooksul.
Lisaks jõudsime selle toimeka nädalavahetuse jooksul ennast ka veel kutsumata külalistena ühte sünnipäevalast õnnitlema trügida - loodan, et me teda väga ära ei ehmatanud.

Nosib...

Linda on nagu väike kitseke, nosib kõike, mis kätte saab.

Linda loeb lambaid...

               Enne magamaminekut on ikka hea lambaid lugeda - tuleb parem uni. Lambad ja jänesed on osa Linda sünnipäevakingist, ristiema Krista toodud voodi kohale riputatavast karussellist. Tädi Krista kohe oskab kinkida, ei mingit plastmassi, terve karussell on mõnusast vildist. 

            Ema ja isa said ka Kristalt kingituse sest nemad said ju ka kuuekuuseks (kuna ma pole kunagi varem kellegi ema olnud, siis olen ma nüüd ju kuuekuune lapsevanem). Vanematele kingiti seks puhuks üks imekaunis luuletus, mida ma siia ei kirjuta. Aga kui külla tulete, küsige seda näha - luuletus on väga armas ja südamlik. Mõni kohe oskab...

            

           Kui Linda just parasjagu mõnd mängulooma ei nätsuta, on ta viimase aja lemmiktegevuseks sokkide söömine. Kui vahel pesumasinast mõnd järjekordset paariliseta sokki leides, tekib kahtlus, et masinas elab sokisööja, siis nüüd olen ma sellist tegelast ka ise näinud. Igal võimalusel haarab Linda varvastest ja sikutab hoolega kuni sokk pihku jääb. Seejärel topib ta sokikese võiduka näoga suhu ja lutsutab seda innukalt. Kui sokk käest ära võtta ja Lindale jalga panna, algab kogu mäng uuesti algusest. 

Avastusretked

Väikeste linnade mehed on....

Kui ansambli KOER vastavasisuline laul väikestest asulatest oli pigem negatiivse varjundiga siis minule väikeasula elu meeldib. Mulle meeldib see, et saad naabrit nähes üle aia tere hõigata ja paar lauset ilmast, aiatööst või loodusvaatlustest vahetada. Mulle meeldib, et alati on keegi, kellelt ootamatu pannkoogiisu puhul paar muna laenata või kes pikema reisi puhul Su kasvuhoone ukse hommikuti lahti teeb või toalilled ära kastab. Mulle meeldib, et kohaliku poe müüjad kiidavad, kui suureks Linda on kasvanud ja et ilmselt ei saa ta pubekana mitte kunagi ilma minu teadmata küla peal mingit pahandust korraldada.

Võibolla on asi selles, et olen ise veel väiksemas asulas üles kasvanud. Oma lapsepõlvest tuleb meelde seik, kuidas maakonnalinnast suveks maale tulnud teismeline tädipoeg pahaaimamatult külapoest suitsu ostma läks. Enne veel kui ta tagasi jõudis, oli poemüüja juba jõudnud telefoni teel emale juhtunust teada anda.

Igal juhul on huvitav see, et kuue kuu jooksul Lindat mööda alevit ringi kärutades, olen oma praeguse kodukoha ja selle elanike kohta rohkem teada saanud kui eelneva kolme aasta jooksul kokku.

Ma tean nüüd, et väikese pruuni-valge lapilise koeraga jalutavad kordamööda vanem mees ja naine;

 - et tehase valvuritädi harjutab vabadel hetkedel suure kortermaja kõrval platsil veteranide võistlusteks kettaheidet;

- et kooliõpetaja Anne hobiks on kohalikus käsitöömajas kaltsuvaipade kudumine;

- et väikesele Mortenile meeldib suvel õues täispuhutavas basseinis kõva ja ilusa häälega laulda;

- et rekkajuht Lembitu ja tema naine, kelle nime ma veel ei tea, on väga sõbralikud inimesed;

- et ameerikamaa filmides nähtud muusikat mängiva ja kella helistava jäätiseauto asemel liigub siinsetel tänavatel iga maja ees tuututav "silguauto", kust muhe vuntsidega meesterahvas värsket kala pakub;

- et ühes kollases majas keset alevit peetakse kanu ja sealt saab mune osta;

Ja et meie väikeses tänavas on peale Linda veel kolm alla aasta vanust last.


Väikeste linnade lapsed on....toredad!