Teisipäev, 28. mai 2013

Blogilugeja soovil, havi käsul... ehk ülevaade kodusest lilleaiast


Keegi tegi selle vea, et päris minult minu aia järele... see on ju sama kui küsida kirglikult hobifilatelistilt näha tema margialbumit või pärida "Nikoni" austajalt, mille poolest on tema aparaat parem kui "Canon". Mõlemal juhul tuleb valmistuda pikemaks tiraadiks, mis üldjuhul pakub rohkem jutustajale kui kuulajale.

Tõsistele aednikele pean muidugi pettumuse valmistama - midagi väga erilist ja ainulaadset te minu aiast ilmselt ei leia. On teine selline täiesti tavaline aleviaiake, nagu Eestis igal pool näha võib - taimedki enamasti pärit kas rohevahetuselt või Rohelisest kaubamajast.

Niisiis....ülevaadet tuleb alustada tõdemusega - minu aed on väike! Piisavalt väike, et kevadel uuele taimele kohta otsides ja lõpuks võidurõõmsalt istikuga viimase vaba nurgakese poole sööstes avastada, et olen veel mullas peituvale hostale julmalt labidaga pähe virutanud.

Kõige tabavamalt kirjeldab olukorda ehk lõiguke ühest väga heast aiaraamatust, siin ta on:

" Vaimustusega, jah, meeletu vaimustuse ning suure kärsitusega olete te tellinud aianditest istikuid, milleta te poleks suutnud edasi elada; olete veel kõikidele sõpradele-aednikkudele tõotanud, et tulete nende juurde pistikute järele; sest - ütlen ma  - kunagi ei ole teil sellest küllalt, mis teil on.

Ja nii on ühel ilusal päeval teil kodus oma sada seitsekümmend istikut, mis kõik ihkavad mulda pääseda; ja te lasete pilgu üle aia käia ja veendute masendusega, et teil pole neid kuhugi panna.

Niisiis on aednik inimene, kes käib, närbuv istik näpus, kakskümmend korda oma aia läbi, otsides jalatäit maad, kus veel midagi ei kasva. "Ei, siia ei lähe," toriseb ta tasa, "siin on neetud krüsanteemid; siin aga lämmataks floks ta ära, seal jälle on tõrvalill, tont teda võtku! Hmm, siia on roninud kellukad, seal, selle kirikakra kõrval pole samuti ruumi - kuhu ma küll panen? Oot-oot, siia! - Ei siin on juba käoking; või siia - kuid siin on maranad. Sinna sobiks küll, aga see koht on tradeskantsiaid täis; aga sinna - mis mul sinna on pandud? Seda tahaksin ma hea meelega teada. Ahaa, siin ongi tsipake ruumi; oota, taimeke, kohe panen su paika. Näed, nii, ja kasva issanda rahus."

Kuid kahe päeva pärast märkab aednik, et on teise istutanud otse tõusvate punaste kuningakeppide vahele."


(Karel Čapek "Aedniku aasta")



          Kes arvab peale sellist sissejuhatust, et ma Tallinna reisilt tühjade kätega saabusin, ei tunne mind ikka kohe üldse mitte.

 Ei no alguses mõtlesin tõesti, et uusi taimi pole kuhugi panna ja seepärast midagi ei osta aga kuidagi sattusin ikkagi Rohelisse kaubamajja, misjärel tabas mind arusaamine, et nii väike me aed ka pole, et üks väike roos ära ei mahu ja nii rändaski valge roniroos "Schneewaltzer" ostukärusse.

Taimeridade vahel edasi kõndides meenus mulle, et grillimaja juures künkakesel on ju tegelikult juba kahe olemasoleva valge roosiistiku juures täpselt labidatäis vaba maad.....ja ostukärusse rändas sõber "Scneewaltzerile" seltsiks üks "Aspirin". Kui nüüd tõtt tunnistada siis on üks "Aspirin" mul ju juba olemas, aga ta meeldib mulle nii väga ja õitseb nagu hull ja tagapool aias võiks ju ka üks rikkalik õitseja olla. 


Botaanikaaias ekskursiooni lõpetades sõnas Urmas Laansoo nagu muuseas: "Muide, täna on siin müügil ka Eesti ühe kuulsama roosikasvataja Joosti roosiistikud!"

Jürgen üritas nende sõnade ajal küll kärmelt mu jopehõlmast kinni haarata aga jäi sekundi võrra hiljaks.....

 Paarikümne minuti pärast kohtusime taas botaanikaaia väravate ees. Ja kuigi ma teesklesin, et pildil olev kott pole minu oma - ei mõjunud see eriti veenvalt.

Ja nii jõudsid meie pisikesse aeda ka "Sympathy" ja "Sexy Rexy". Kokku võib sealt nüüdseks leida 17 roosi. Naabrionu Antsu 62 roosiistikuni on veel pikk tee minna...



2 kommentaari:

  1. ma tunnen ennast täpselt ära :) Olen samuti oma väikeses väikelinnaaias taimeistikud näpus ringi kõndinud. Aga oleks siis, et roosiistikuid või tulbisibulaid nähes mõistus kodus püsiks. Kui ema ütleb, et mul jäi suvelille taimi üle, kas ma siis jätan nad endale koju viimata. Kus sa sellega. Eile just tegelesin sellega, et suvelilled kusagile siiski tulbilehtede vahele maha istutada.

    VastaKustuta
  2. Oh kui tore. Kui mina ka see üks ei olnud, siis olgu tervitatud too teine ja rõõmustame kõik koos ühe paljutõotava aiavihiku sünnile! Ja ainuüksi esimene postitus juba tõendab tõelist kiindumust ja pühendumust! Pea see 62 ka löödud pole?! Loodan, et aialood jätkuvad, läbi aegade ja aastate! Mina loen kindlasti!

    VastaKustuta