Pikk postitus koledast köhast

         Lindal on  köha. Köhas poleks muidu midagi erilist, ainult, et see on kestnud juba kolm kuud, mis nii pisikese jaoks ei ole kindlasti normaalne. Käisime kõigepealt juba tükk aega tagasi Lindat perearstile näitamas. Perearst kuulas kopse, mis olid korras ja arvas, et ootame, ehk läheb ise üle.

Aga ei läinud. Köhahooge polnud küll palju, nii 5-6 korda päevas ja Linda ei lasknud ennast neist märkimisväärselt segada, toimetades peale köhimist rõõmsalt oma asju edasi aga vanemad ikka muretsesid.

Helistasime Tallinna lastehaiglasse, kus Lindal oleks olnud võimalus ennast arstile näidata peale paar kuud järjekorras ootamist. Soovitati lihtsalt erakorralisse tulla, et seal saaks kohe. Milline kena näide Eesti meditsiinisüsteemi toimimisest - kas oodata köhiva imikuga mitu kuud kodus või koos teiste haigetega niigi ülekoormatud EMO järjekorras, kelle töö peaks ju õigupoolest olema murtud luid kokku lappida, mitte erialaarstide tööd ära teha.

Nii tuligi Linda hoopis kohalikku maakonnahaiglasse viia. Sealse asjaajamisega olen ise juba korra elus pidanud kokku puutuma, seda siis kolmanda astme põletusega traumapunkti sattudes. No ikka väga kehva mulje jättis see asi, traumapunktis tundus märksa tähtsam olevat arvutis kolmes eri kohas vormide täitmine kui reaalse patsiendiga tegelemine.   Hiljem kuulsin kohalikelt, et kui siinkandis mingi trauma peaks tekkima, on tark mitte kiirabisse helistada vaid hakata autoga ise Tallinna poole sõitma ja helistada poole tee pealt kiirabi vastu - et ikka kindlasti maakonnahaiglasse sattumine välistada. No tõesti, milleks selliseid haiglaid siis üldse pidada.

Lindaga haiglasse jõudes tundus esialgu, et mu hullemad kartused on jälle tõeks saanud. Haigla jättis ajastutruu nõukaaegse mulje. Meist möödus üks õde rõõmsalt näpuotsas sardellidega kilekotti viibutades.  Ja üldse tundus, et personali on koridorides rohkem kui haigeid ning neil on omavahel väga olulised jutuajamised pooleli.

Olime kenasti oma lahke ja abivalmi perearsti käest saatekirja saanud ja aeg lastearsti juurde oli kokku lepitud. Haigla kodulehelt ei õnnestunud aga leida mitte mingisugust viidet sellele, kuhu me täpselt minema peaksime. Ka kohapeal tuli sellega tõsist vaeva näha.  Kummaline küll, aga see, kus on haiglas lastearsti kabinet tundus olevat mingisugune saladus, mida nii kergelt ei avalikustata. Suunati hoopis traumapunkti, et küsige sealt. Eriti veider.

Kui saladuslik kabinet lõpuks leitud, pääsesime ka arsti juurde. Õnneks tundus lastearst tore ja asjalik, isegi Linda ei võõrastanud väga ja lasi ennast rõõmsalt läbi vaadata. Peale seda saadeti laps kohe vereproovi andma ja röntgenisse. Analüüside vastused olid käes juba kahe tunni pärast. Tuleb välja, et Lindal on õnnestunud endale kuskilt bronhiit hankida.

Nüüd peamegi Lindale 4 korda päevas rohtu sisse söötma, muuhulgas ka antibiootikume. Tegemist on omaette ooperiga. Kui esimesel korral neelas Linda uudishimust ja ettevaatamatusest rohu kohe alla, siis enam see nii lihtsalt ei lähe. Ema võib ju rääkida kui hea rohi on ja teeselda nagu sööks ka ise - Linda ennast enam petta ei lase. Kohe kui on näha, et läheb rohuvõtmiseks blokeeritakse rohulusikas osavalt keelega ja kui natuke rohtu suhu satubki, siis veeretatakse seda suus mõnda aega edasi-tagasi, et siis mõne aja pärast kõik välja ajada.  Nii me siin maadleme.