Mõista-mõista, kus ma käisin?

Vihje 1. Tagasi koju saabusin sellise kastitäiega

Vihje 2 kumab kutsuvalt aiavärvast :)

Seekord keksisin töökoosoleku asukohavalikut kuuldes rõõmust tükk aega üles alla - tammditamm! See ju puha Futu ukse ees. Nii saingi peale koosolekut preemiaks ühe tõsiselt armsa õhtupooliku. Tammditamm!

Aga ka koju tulles oli üllatusi palju. Mida kõike võib korda saata üks soe ja päikesepaisteline päev! Esimesed hüatsindid olid mu äraolekul õied avanud - `Hermione`.

Hüatsindid ja hanerohud on selle talvega kahjustada saanud. Ripsjalehine hanerohi on parematele kasvumaadele lahkunud ja ka teised hanerohud on õnnetud. Siiani pidasin neid täiesti lollikindlateks.

Esimene õis oli õhtuks lahti juunol `Morning Sky`. Korra jäin ühe üliagara muti tõttu sellest taimest ilma, käigud olid risti põiki peenrasse kaevatud ja taimede juured lahti. Eelmisel aastal tellisin uue taime.

Kris-ilt saadud tulbid on imeilusad! Nimi jäi kahjuks üles kirjutamata. Siis kui pilv päikese ees..

 Ja päikeses:

Eelmisel aastal nõudis Linda aiapoes, et tema tahab ka lille. Lasin tal siis ühe tulbisibula lahtisest kastist valida. Nimesilt pudenes pisikesest peost kesseteabkuhu juba millalgi enne kojujõudmist aga kuna Linda peenar on väga sooja koha peal, siis ongi see tundmatu esimene hollandlane, kes õie lahti tegi.

Karukellapuhmas on sel aastal võrratult ilus. Pulsatilla vulgaris `Rote Glocke`

Aga ühes õiges aias ei saa tuttavamaks mitte ainult taimeriigiga. Kui musträsta pere lahkus, kolis hilissuvel meie linnumajakesse sisse rähn, toksis ajaviiteks maja laudist ning tegi vahtra vahele endale sepikoja, kuhu aegamööda suured käbikuhjad kogunema hakkasid. 

Varakevadel kui maja õigusjärgne omanik tagasi saabus, läks loomulikult kismaks. Aga minema skvotter igal juhul löödi ja nüüd on juba tükk aega musträstapere majakeses toimetamas. 

Lähivaates

Täna tuli korraks päike välja ja temperatuur tõusis 12 soojakraadini. Imelugu! Kasutasin juhust ja tegin põnnide lõunaune ajal väikese aiatiiru. Esimese õitseja tiitel tulpide kategoorias - tulipa polychroma!

Täna alustas õitsemist ka teine varajane - Tulipa humilis Pulchella Violacea

Ülejäänud alles valmistuvad. Sama on ka priimulatega, igal taimel on ettevaatlikult üks õis lahti. Ootavad sooja. Ja õigesti teevad, ka mina ootan, enne kui aias rohkem toimetada tahan.

  Nokkisin kivilast sillapealseid (sibulad on nii sügaval, et pole lootustki) ja uurisin lähemalt ka sealset elu. Üllataval kombel on täielikult silostunud Aalujate vapiloom Opuntia compressa, kellel vahetult peale lume sulamist paistis kõik korras olevat. Nüüd olengi vapiloomatu!

Samuti lume alt väga heas konditsioonis välja sulanud kalju-kukehari `Cristatum` on ka õnnetuma moega kui varem. Seda toredat taime on mul aga mitmes kohas ja hulga noortaimedega, nii et pole midagi hullu.

 Mägisibulatest on lahkunud 2014. aastal Kallimast tellitud `Rosty`. Väga õnnetu on ka `Marmalade`, kellest on alles kolm sibulasoomust aga ehk veel toibub. Mägitähk Orostachys spinosa Green Form on saanud küll kannatada kuid hulgaliselt leidub ilusaid taimi.

Mitte mingit märki pole kivilas ka kahest sügisel Tiilt saadud nelgiliigist, eelmisel aastal saadud alpi litterheinast ega kukeharjast `Chocolate Ball`, puuduvad ka Dianthus Gelidus ja Townsendia leptotus.   Õnnetu on ka kuldkann Helianthemum hybrida `The Bride`. Kolm rohelist lehekest siiski on.

Mõni võib nüüd sellest pisikesest pilgust kivilasse järeldada, et asi on ikka päris hull, kuid tegelikult on kõik kõige paremas korras. Suurem osa pisikesi kivilatutsakaid ja mägisibulaid on ju väga hea elu ja tervise juures. Mõned kaod on loomulikud ja paratamatud, nii sõltubki tõde, kellele mu aed sobib ja kellele mitte. Eriti hästi sobib muidugi silladele aga neist ju ei piisa! Tänase päevaga on ennast õitsemisvalmis saanud näiteks kollane mägikann.

Eelmisel aastal ostetud vastaklehine kivirik tegi ka õie

See `tibude lugemine`pole loomulikult veel lõplik, ainult osa aiast sai üle vaadatud. Vaataks veel kui sooja antaks. Mu vanad kondid said äsja just aasta võrra vanemaks ja sellised ilmad õue ei meelita :) Aga sünnipäevalilled olid mul sel aastal küll uhked!

Aprill!

Eile tegi ilm aprilli. Kraadiklaas näitas nulli ja korraga hakkas sadama laia lund. Ja nii paar tundi järjest.

Haarasin kaamera ja läksin lumesajuga õue klõpsima.

Polnud üldse seda nägugi, et tahaks sadamise järele jätta

Õnneks oli hommikuks suurem osa valgest kevadväetisest kadunud ja kõik nii nagu ennegi. Karukellad hakkavad tasahaaval õisi avama nagu ka esimesed botaanilised tulbid. Täna sai jälle lastele aiast salatiks hapuoblikaid ja karulauku korjata. Vahepealset lumesadu poleks nagu olnudki.

Aga aias kerkib seentele lisaks veel midagi uut. Näitab pildil muuhulgas ka kõrguste vahe kolme meetri laiuses kenasti kätte.

Vanad uudised

Püüan siia tagantjärele mõned laused kirja panna sest nagu näha pole kuu aega ühtegi postitust ilmunud. Nii juhtub kui enam asjadest hästi üle ei käi.

Õnneks saab aed kevadel kenasti iseseisvalt hakkama, kuigi sillasid tuleks nüüd küll peenardest ja eriti kiviktaimlast välja kaevata. Isetegevust toimub mujalgi. Eelmisel kevadel sain aeda lisaks tavalistele sinililledele ka roosad ja valged. Sel kevadel olid aga roosad kadunud! Aeda riisudes avastasin põgenikud keset muruplatsi, kuhu nad teel olid - ei tea! Püüdsin pageda proovinud sinililled kinni ja viisin peenrasse tagasi. Eks siis järgmisel kevadel näe!

Krookused ja võrkiirised on nüüdseks õitsemise lõpetanud. Mõned pildid möödunud ilust:

Teatepulga on nüüdseks üle võtnud kirgaslilled, esimesed varajased nartsissid ja nõmmkannid, mille nimesilt on kahjuks talvega jalutama läinud.

Nüüdseks on juba mitu päeva vihma sadanud ja aed on läinud silmnähtavalt rohelisemaks. Kahjuks on ilm 5-6 soojakraadiga nii külm, et kohe kuidagi ei kisu õue toimetama. Suure vihmaga on aeda ilmunud aga huvitavad seened. Söögiseened need ei paista olevat, proovisin määrata aga täpset vastet ei saanud, tõenäoliiselt on tegu liigiga Fungus ceramicus.

Saabus kevad...

...koos jätkuvalt külmade (aga päikesepaisteliste) ilmade  ja minu jaoks äärmiselt vastiku radikuliidihooga kaelas. Panin küll ennast rabamatkaks väga soojalt, võiks öelda, et isegi südatalviselt riidesse aga lagedal rabal lõõtsuv tuul tahtis kohati jalad alt viia. Tulemus ei lasknud ennast kaua oodata.

Aga ilus oli rabas küll. Need bonsaimännid telepordiks kuidagi kohe oma aeda kasvama.

Kodus hakkab peenardelt lumi vaikselt sulama. Kevadised roheninad ei malda oodata - on teised ennast lume all stardivalmis seadnud ja nii kui tekk pealt kaob, hüppavad välja kui salajase vedruga.

Tulevad nii, et maa praguneb:

Usute või mitte aga eile oli see juuno veel lumevaiba all

Eriti ebamaised kevadised toonid:

Mõni kurvem vaatepilt on ka. Sempervivum `Rosty`.

Keraamikaringis tegin seekord pisividinaid. Mõne teesõela kaunistuse näiteks:

ja muid kulinaid

Sain tänu ühele sõbrale esimest korda ka portselansavi proovida. Väga naljakas asi, nagu plastiliini ja polümeersavi segu. Meenutab nätsu ja on suhteliselt raskesti töödeldav. Aga ilus. Oi, kui ilus!

Terve pinu on savividinaid glasuurimata ka :) Kahele asjale tõmbasin nalja pärast glasuuri asemel pintsliloputusvett peale, tulemus on ka omamoodi vahva.

Aga nüüd peab külvama hakkama - aeg on sealmaal!

Küll lippab...

Kuidagi ei jõua postitama, aeg lippab mööda nagu segane. Ehk olen tõesti natuke liiga palju käsile võtnud nagu mulle kodused ütlevad. Aga samas, loobuda millegist ka hästi ei raatsi.

 Ja nii vihungi laste kõrvalt keraamikat teha, lugemata aiaraamatute virn on peaaegu sama kõrge kui veebruari alguses ja uut salakudumist alustasin Isetegija lehel ka. Esimene vihje on valmis:

Katsetasin veidi keraamika kaunistamiseks templite tegemist:

Ja proovisin esimest korda tehnikat nimega sgraffito, kus glasuuritud esemele terava asjaga muster sisse kraabitakse.

Vaikselt täiendan kodust serviisi

Eks nende talviste käsitöödega peabki praegu kiirustama sest kaugel see kevad enam. Kuna sotsiaalmeedias liiguvad juba mõnda aega pildid lumikellukestest, käisime lastega ka oma aias lootusrikkalt neid esimesi kevadekuulutajaid otsimas. Mida aga polnud, seda polnud. Lund aias jagub, peenrad on kõik alles teki all. Lõpuks taipasin eile õunapuu alt lund käega veidi eemale lükata. Ja seal nad olidki - õitsesid lume all. Linda istus pärast veel tükk aega üksi õunapuu all ja tegi iga natukese aja tagant lumikellukestele pai.

Kuna pean järgmisel nädalal õpilastega loodusrajale minema, käisin rabas eelluuret tegemas. Kokku tuli 9 kilomeetrine matk ja parklasse jõudsin tagasi peale päikese loojumist kui esimene tähtki juba taevas säras. Küll oli mõnus retk, mets lõhnas nii kevadiselt ja raba peal kasvasid "bonsaid" - üks kaunim kui teine.

Väikesel Kaisal on uus lemmiksõna "Ise! ise!", mida usinalt kasutatakse. Ise pannakse püksid jalga - või vähemalt üritatakse. Hommikul on äärmiselt oluline, et ema voodit tehes kogemata lina voodikasti ära ei paneks sest see on Kaisa töö (ise!). Ja muidugi söömine toimub ka nüüd ise. Köök on küll pärast üleni pudrune aga väike "Ise" on rahul ja õnnelik.