4. kuu

4. kuune Linda on juba päris asjalik. Pöörded selja pealt kõhuli tulevad tal nagu muuseas välja. Uusi oskusi harjutatakse pidevalt, nii et need ajad kui ema lapse rahulikult üksi voodile siputama jättis, et ise ringi toimetada, on nüüd vist jäädavalt möödas. Lindale kõhuli pööramine meeldib, ainuke häda, et tagasi selili saada on märksa keerulisem ja seda kunsti Linda veel ei valda. Nii tulebki mõne aja pärast hädapasun üürgama panna, et ema lapse uuesti selili keeraks....Et siis võidukalt ennast kohe uuesti kõhu peale pöörata. Sellised mängud siis.

Ka  üritas ema Lindal esimest korda juukseid lõigata, kuna tagantpoolt hakkas juuksepiir lapse kaela katki hõõruma ja eest tikkusid salgud kõrva. Püüdsin küll hästi vähe võtta aga Lindal oli sellest tegevusest loomulikult oma arvamus, mida väljendati intensiivse siputamisega. Tulemus? No kujutage ette pilti, kus noorele Adolf Hitlerile oleks keegi lambakääridega uut soengut proovinud teha. Järgmine kord viin vist lapse juuksurisse.

Naljakas kui enne Linda sündi alustasid tuttavad vanemad tädikesed kõik juttu ühe lausega - "Oota ainult, varsti Sul alles läheb elu kiireks!" - ei osanud ma sellest väitest midagi arvata. Nüüd hakkan alles mõistma. Muidugi oli tööl ka kiireid aegu aga need said alati nädala-paari pärast otsa ja algas rahulikum aeg. Lindaga seda luksust pole. No ei ole tegemist lapsega, kes tundide viisi magaks või omaette mängiks, kogu aeg peab põnev olema või huvitav seltskond ümberringi, siis on laps rahul. Ja kui emaga kahekesi ollakse, on ju otse loomulikult ema see, kes kogu aeg põnevust pakkuma või tervet seltskonda mängima peab. Selline naljakas lugu selle ema"puhkusega" - isegi minusuguse perfektsionisti on tubade koristamisest, sügisesest aknapesust ja hoidiste tegemisest võõrutanud. Ju jõuab....kunagi edaspidi.

Pildikesi tähtsast päevast

Pühapäeval oli Lindal tähtis päev  - seni vaid suure algustähega Risti inimesest sai ka ristiinimene väikese algustähega.

Foto: Lembitu

Ristimine toimus Velise Ristija Johannese kirikus

3x Foto: väikese Linda vanaisa

Tähtsaks päevaks sai Linda uue ilusa kleidi Haapsalu salli pitsiga, mille valmistas Rees. Tema blogis võite näha tõeliselt kauneid haapsalu salle, ristimis- ja pulmakleite. Ja täitsa uskumatu oli, et ta võttis Linda kleidi teha kõigest paar nädalat enne omaenda pulmi. Suured tänud ja tervitused Reesile meie pere poolt!

Foto: väikese Linda vanaema

Eelmisel talvel kui Linda alles kõhubeebi oli, tuli ka mul endal tahtmine haapsalu salli kudumise peenike kunst selgeks õppida. Käisin Raplas algajate pitsikudumise kursusel, mille juhendajaks oli loomulikult Rees. Kui enne mõtlesin, et nii peenike ja keeruliste reeglite järgi käiv töö on üle minu mõistuse siis Reesi kursustele tasub juba sellepärast minna, et saada julgustust ja vaimustust pitsi kudumiseks. Koju jõudes uurisin läbi ka haapsalu salli raamatu ja hakkasin pusima. Pusisin ja pusisin terve Linda ootamise aja ja sall muudkui kasvas kuni paar päeva enne Linda sündi jõudsin äärepitsi külgeõmblemise keeruka tööni. Ja oh häda - kuidagi õnnestus imepeenike sallilõng katki tõmmata, nii et tehtud õmblus üles hargnes. Loomulikult läks selle peale meel kurvaks ja käsitöö-isu mõneks ajaks üle. Panin salli ootele, et teen mõne päeva pärast edasi.... Ja nii ta läks. Kuni tekkis mõte, et Linda ristseteks peab sall valmis saama ja valmis ta ka sai, nagu piltidelt näha.  

Ristiemaks sai Linda endale naabritädi Krista. Toredamat ristiema on ühel lapsel küll raske tahta.

Külalisi tuli kokku üle terve Eesti. Paljud Linda sõbrad ja sugulased jäid ka tulemata sest sügisesed külmetushaigused kimbutasid, soovime neile head paranemist ja tulge meile niisama külla. Üks pilt ka kogu seltskonnast, välja arvatud peategelane, kes ebaviisakalt enne teisi sööma kiirustas.

2 x foto: väikese Linda vanaisa

Peale ristimisele järgnenud jumalateenistust saadi uuesti kokku Sulu külakeskuses, mis asub vanas renoveeritud Sulu karjamõisa rehehoones. Õnnitleti veelkord Lindat ja istuti ühisesse lõunalauda. Aitäh kõigile toredatele külalistele!

Maitsva lõuna eest tuleb taaskord kiita Linda tädi, Maarjat, kelle käe all valmivad imemaitsvad road nagu muuseas. Suur-suur aitäh, Maarja, Sulle Linda vanemate ja kõigi külaliste poolt!

4x foto: Jüri

Linda sai veel õnnesoove ja nii uhkeid kingitusi, et on nüüd üks jõukas ja suure kaasavaraga neiu. 

Õnnesoove said ka vanavanemad, kuna Linda ristimine toimus väga sobivalt vanavanemate päeval. 

Foto: Jüri

Linda pidas aga kogu sellele melule vapralt vastu ega pahandanud suurt millegi üle. Alles kella 4 paiku hakkas ta lõpuks emale vaikselt väsimust kurtma ning asuti koduteele. Kodus rääkis Linda veel väsimusest hoolimata mitu tundi emale nähtud-kuuldud muljeid  ja kilkas väsinult kuid õnnelikult. 

Et siin siis Linda sõpradel jälle midagi lugeda oleks

August hakkab läbi saama aga blogi jälle unarusse jäänud. Pikk vaikus ei tähenda, et me siin midagi korda poleks saatnud vahepeal. Otse vastupidi. Preili Linda on kasvanud ja kasvanud. Jalgadele on ilmunud prullakad voldikesed, mis panid Linda isa juba hetkeks muretsema tütre modellikarjääri võimalikkuses. Linda ema näitas seepeale isale google vahendusel piltidelt, et üks õige kolmekuune laps peabki täpselt nii pontsakas olema ja loodetavasti isa enam ei muretse.

Kuidas Kindral Linda muidu elab? Nagu enamus kindraleid on ta vanusega muutunud paksemaks, kiilamaks ja rahulikumaks. Jalutuskäigud alevis mööduvad endise häiresignaali asemel enamasti kas vaikse jorina või rahuliku une tähe all. Tundub, et gaasivalud lõppesid lapse 2 kuuseks saamisel nagu noaga lõigatult. Nii et kuigi päevauned ei kesta meil endiselt üle 20-30 minuti, on Linda enamasti eluga päris rahul. Eks halvema tujuga päevi ole muidugi ka aga kellel neid siis poleks.

Mõned pildid augustikuistest tegemistest ka:

Linda luges läbi oma esimese raamatu. Või õigemini kuulas sest lugeda Linda veel ausalt öeldes ei oska, õnneks oli tegemist aga audioraamatuga. Nimeks "Pardipojad" ja heli pardikeeles, aga tundus et Linda saab aru küll:

Koos vanematega käis Linda Haapsalu linnuse taga suure õunapuu all oma esimesel piknikul. Kuulati sulipoiste kombel lossihoovist kõlavat augustibluusi ja söödi puu alt valget klaari. Lindale selline kontserdikülastus päris meeldis, muusika oli veidi kaugemalt täpselt paraja valjusega ja Linda ei seganud oma kaasalaulmisega teisi kontserdikülastajaid.

Samuti käis Linda taaskord peol. Naabrionu Eeri sai 80 ja Linda käis teda õnnitlemas. Pidu oli suur ja vägev, Linda oli seltskondlik, lubas ennast külalistel lahkelt uudistada ja sülle võtta, kuulas tähelepanelikult suu lahti lauakõnesid. Pidev tähelepanu väsitas ja nii sai vahepeal ka väike uinak ette võetud:

Koos ema-isaga käidi ka Ellamaa aianduspäevadel ja Keskaja päevadel Padise koostris. Padiselt osteti kojuviimiseks kaasa ka kaunis pakendis kohalikku leiba. Linda aitas seda kodus avada....peale seda pakend enam nii kaunis välja ei näinud:

Ja ongi selleks korraks kõik...septembris näeme!

Linda esimene muuseumiskäik

Tegelikult on Linda varem küll korra juba muuseumis käinud aga kuna ta siis seal ekspositsiooniga tutvumise asemel hoopis teatrietendust vaatas ja tukastas, siis me seda korda tõsiste muuseumikülastuste hulka ei loe.

Kuna Linda isal hakkab sellesuvine puhkus juba läbi saama aga kodust kaugemale pole eriti saadudki, otsustati koos Lindaga pealinna kaema sõita. Käidi Rohelises kaubamajas naabrionule sünnipäevakinki valimas ja tädi Edaga juttu ajamas. Kohvikus söödi pudelist oma kaasavõetud toitu aga keegi ei pahandanudki, ilmselt kuna neil menüüs Lindale midagi paremat pakkuda polnud.

Seejärel sõideti Viimsisse, kus käidi kõigepealt Viimsi Vabaõhumuuseumis. Küll oli seal kõva tuul ja mere peal paistsid päris kõrged lained. Tuule tõttu oli ka Lindal näitusega tutvumine raskendatud kuna vanemad toppisid ta issi jope alla, nii et ainult ninaots vaevu välja paistis.

Muuseumil oli väga tore ja uhke temaatilise kaubavalikuga suveniiripood aga väljapanek ise.... nii ja naa. Linda ema arvates on nimelt Eestis liiga palju muuseume, kus on säilitatud või kokku toodud uhkeid palkehitisi, mille kohta samas pole mingit infot väljas peale ehitusaasta. Enamasti on risti üle nende ehitiste ukseava tõmmatud ka sissepääsu takistav nöörijupp ning hoonesse sisse piiludes võib näha ühtesid ja samu tolmunud kappasid, võikirne või kalavõrke. Elumajas on samuti vabaks jäetud kitsas käigutee nööride vahel ning eemalt võid vaadata pitslinikuga kummutit või nurgas tolmu koguvat kaltsunukuga hälli. No andke andeks aga kui ühes sellises muuseumis käinud oled, oled ju tegelikult juba neid kõiki näinud. Eks vaielge vastu, muuseumisõbrad, aga selline on minu arvamus.

Sellise muusemi puhul päästab olukorra ülimalt pühendunud muuseumitöötaja, kelle võimuses on kõik need mineviku asjad "elusaks rääkida". Olen ise mõnes sellises muuseumis käinud, kus esmapilgul igavana tundunud näitus korraga elama hakkab ja särama lööb, kui tubli ja hakkaja giid iga eseme kohta vahvaid kohalikke lugusid jutustada oskab.

Teine võimalus on vana hoone nööriga sulgemise asemel hoopis sinna tore näitus sisse meisterdada. Õnneks oli ka Viimsis kahe hoone puhul seda teed mindud, muidu oleks see külastus küll pettumus olnud. Ühes kõrvalhoones oli väga huvitav ja kaunilt teostatud näitus kohalike talude ajaloost, kus arhiiviandmed ja külainimeste mälestused parajas tasakaalus ja rohkete piltidega ilmestatud. Nii hästi koostatud näitust pole tükk aega nägema juhtunud. Ka laudas oli väljapanek kalapüügiviisidest ning rehemajadest.

Peale Viimsi vabaõhumuuseumi külastasime kohe ka sealsamas lähedal asuvat Rannarahva muuseumi. Kuna neisse kahte muuseumi pääseb ühe ja sama piletiga, tasub nad igal juhul mõlemad korraga üle vaadata. Pealegi täiendavad väljapanekud kenasti üksteist - kui Viimsi vabaõhumuuseumis tundsime suurt puudust  nimesiltidest rannas asuvate puust majakamakettide juures, siis Rannarahva muuseumi pööningult võis leida uhke näituse Eesti tuletornidest ja tagantjärele majakad ära määrata. Ka Rannarahva muuseumi väljapanekul olid oma head ja vead, kohati oli veel silma järgi otsustades nõukogudeaegse moega väljapanekut, mis väga palju uut juurde ei andnud, samas võis näha vana väljapaneku juures toredaid uusi täiendusi, lastele oli sisse seatud vahva mereröövlilaevaga tuba ning koostatud oli huvitav ülevaade Kirovi kalurikolhoosi tegemistest. Kokkuvõttes oli päris huvitav kuigi osa ekspositsioonist jäi saalis olnud müügikoolituse tõttu meil nägemata.

Selline oli siis meie selleaastane puhkusereis - küll lühem kui tavaliselt aga kindlasti meeldejääv ja huvitav. Kuna hajameelne ema fotoaparaadi koju unustas, jäid pildid Lindast puhkusereisil kahjuks tegemata.

Uued oskused

Kes hommikuti külas käib, see asjata ei longi

Külalisi käib Lindal palju. Nii palju, et vanemad on ennast juba kookidest-tortidest kenasti ümmarguseks söönud, vaatamata sellele, et koogilaadungeid on ka külalistele sisse söödetud ja naabritega jagatud.

Lindale külalised meeldivad. Vähemalt on midagi uut ja huvitavat vaadata ja kuulata. Viisaka lapsena näitab Linda külalistele ainult oma parimat külge - naeratab kenasti ja kui külaskäik pikem juhtub olema jääb ilma igasuguse vastuvaidlemiseta tuttu nagu väike inglike.

"Küll on hea vaikne laps!" imestavad külalised ja vangutavad pead, ise mõeldes - "No misasja nad küll sellest kenast rahulikust lapsest seal blogis kokku jutustavad".

Linda peab seepeale aga läbi une peenikest naeru ja ootab aega kui külalised koju on läinud, siis tuleb ju vahepeal tegemata jäetud trikid kõik kahekordselt järele teha.

Pildil kaval Linda külalisi lõbustamas. Foto autoriks tädi Triinu

Linda on ise ka juba paar korda küla peale viidud. Korra on käidud Pärnus Hansapäevadel ja külas tädi Vaikel. Külas on hea käia tänu suurepärasele abivahendile - kõhukotile, mille lahked sõbrad Kim, Killu ja Märt Lindale kasutamiseks laenasid. On üks äraütlemata tore leiutis, kus lapsel hea olla aga isal-emal käed tegutsemiseks vabad.

Hansapäevadel oli Linda suguseid pisikesi palju, kõik ikka issidega. Mõni laps oli vankris, mõni kõhukotis ja mõni linaga isa kõhu peale seotud. Emad olid ilmselgelt ennast laadamöllu välja elama lastud ja kandev roll oli isadele jäetud. Isad jalutasid uhkelt lastega ringi, ise silmanurgast teiste papade lastekandmisatribuutide tehnilisi võimalusi uurides ja enda omadega võrreldes. Linda issil oli oma uhke kõhukotiga kadedate pilkude saatel põhjust nina püsti ajada küll, samal ajal kui Linda ema laadal pakutavat uuris. Peale laata oli tädi Vaike juures kaetud tõeliselt uhke suvine laud ja  mõnusa külaskäiguga jäid rahule nii Linda kui vanemad.

Mõni aeg hiljem mõeldi siis proovida, kuidas Linda selliste külaskäikudega lepib, kus ka ööseks jäädakse. Seda mindi katsetama Linda vanaema ja vanaisa juurde Velisele. Katsetus lõppes sellega, et Linda ei maganud hästi ei külas, ega tagasi jõudes paar päeva ka kodus mitte. Nii et vara veel pikkadeks külaskäikudeks. Linda ema ja isa unustavad vahel lihtsalt ära, kui väike Linda veel tegelikult vanuse poolest on, sest neile tundub et laps on juba väga suureks kasvanud.

Roosiaeg on käes...

Minu roosivaimustusele pani aluse üks tore külaline, kes kunagi tõi meie aeda teehübriidroosi "Gloria Dei", mis nüüdseks juba mitu aastat oma õieiluga silma on rõõmustanud.

Tegemist on tõeliselt pärandkultuurilise roosiga, nimelt pühendas Prantsuse roosiaretaja Francis Meilland selle roosi 1935. aastal oma emale ning algseks nimeks  oligi tal "Madame Antoine Meilland". Sõja ajal viidi roos Ameerikasse ning peale Berliini langemist 1945. aastal sai ta uueks nimeks "Peace" ehk siis maakeeli Rahu. Euroopas ja sealhulgas ka Eestis tuntakse sama roosi aga hoopis nime all "Gloria Dei".

Meie aias on Gloria Dei küll ainuke roos, mis igal aastal tugevalt roosi tahmlaiksuse all kannatab aga kui kevadel meelde tuleb pritsida, saab selle haiguse kontrolli alla. Ja õitseb see roos meil rikkalikult ja mitu korda.



Igatahes sain "Gloria Dei-d" imetledes raskekujulise nakkuse  - roosivaimustuse. Kaasa on aidanud muidugi ka üle plangu naabrite aeda piilumine. Kujutage ette neil on seal ei rohkem ega vähem kui 62 eri sorti roose.

Siin siis mõned udused pildid minu roosivaimustuse tulemustest:

"Westerland"

"Augusta Luise"

"Pretty Sunrise"

"Aspirin"

Ja lisaks veel pinnakatteroos "Fairy", mis veel ei õitse ja 5 pargiroosi, mis vaikselt oma õitsemist lõpetavad....hull, mis hull!

Üks päev ehk eriti pikk lugemine

Kirjutasin nalja pärast ühel päeval üles, millega Linda tegeleb. Eks vaadake Teiegi....


7. 00 Linda ärkab ja nõuab süüa

7.00-8.15 Linda sööb. Kõigepealt nauditakse eelroaks tunnike rinnapiima, seejärel pistetakse magustoiduks nahka ka 90 ml Aptamili rinnapiimaasendajat. Kui kõht täis teeb Linda rahulolevalt mõned äärmiselt ebanaiselikud krooksud.

8.15-8.45 Pikutab Linda köögis tädi Maarja kingitud lamamistoolis ja siputab nii kõvasti kui jaksab. Vahepeal kilkab ja naerab ka, käed käivad kui tuuleveskid ja ega jaladki kehvemad taha olla. Ema kasutab sel ajal juhust, joob teed ja sööb hommikust. Hommikusöögi lõpp läheb kiireks nagu alati, sest Linda tüdineb varsti siputamisest ja hakkab ema pika eine üle porisema.

8.45-9.35 Linda joriseb algul väsinult ning varsti on pahane ja kisab, sest ema üritab teda magama panna. Silmad on väsimusest pilukil aga magamast keeldub kangekaelne neiu resoluutselt - nii palju huvitavat on ju avastada! Lõpuks ei jää emal muud üle, kui rinnapiima näol "unerohtu" pakkuda ning kui tähelepanu on hajutatud, hiilib ka uni lõplikult Lindale ligi.

9.35-10.15 Linda magab

10.15-11.25 Söögiaeg

11.25-12.25 Siputamise aeg. Lisaks teeb ema Lindaga mõned võimlemisharjutused. Võimelda Lindale meeldib. See on lõbus, mitte nagu magamine.

12.25-13.00 Ema üritab Lindat veenda, et nüüd on aeg üks uinak teha, Linda vaidleb veidi aega vastu aga jääb siis nõusse. Ema hakkab samal ajal kiiruga endale lõunasööki valmistama, mis valmib otse loomulikult täpselt selleks ajaks kui Linda kisades ärkab

13.00-14.20 Linda sööb rinnapiima ja keeldub seekord otsustavalt lisaks pakutud Aptamili-pudelist

14.20-14.40 Lõpuks jõuab ka ema lõunat süüa, Linda siputab köögis algul lõbusalt ja hiljem jorinaga. Ema söömistempo on ilmselgelt seoses jorina tugevusega. (Huvitav kas ma oskangi enam normaalse tempoga süüa? )

14.40-14.50 Linda sööb lõpuks ka pudelist veidi lisaks

14.50- 15.11 Linda ja ema riietuvad väljaminekuks. Ema teeb seda kiiresti enda ja lapse asju kokku otsides ja Linda oma pahameelt häälekalt väljendades. Esialgu on see pahameel väike jorin selle üle, et ema riidesse paneb, mitte lapsega ei tegele ja kui jõutakse Lindale endale mütsi pähepanekuni läheb pahameel üle juba röökimiseks.

15.11-16.11 Linda ja ema kärutavad õues. Linda röögib nagu udupasun ja vastutulijad vaatavad ema uudishimulike ja ema arvates ka etteheitvate nägudega. Käiku läheb lutt, mille abil Linda peagi magab.

16.11-16.20 Linda ärkab ja nõuab valjuhäälselt selle koleda vankri eemaldamist tema vaateulatusest. Minnakse tuppa.

16.20-17.35 Linda sööb

17.35-18.15 Linda siputab köögis, ema valmistab kibekiiresti õhtusööki ja sööb ka.

18.15-18.55 Nüüd siputatakse elutoas edasi, vahepeal tehakse muidugi ka nii mõndagi muud, mida imikud teadupärast ikka mähkmesse teevad aga seda ma siia üles märkima ei hakka.

18.55-19.10 Hakkab Linda juba väga väsinud nägu tegema ja varsti pole ka väsimusjorin kaugel. Ema üritab Lindat tuttu panna aga seda ei sa ju ometi juhtuda lasta. Kõva kisa!

19.10-19.16 Linda magab

19.16-19.22 Linda kisab

19.22-19.34 Linda magab

19.34-19.41 Linda kisab, ema laulab meeleheitlikult kõiki unelaule, mis oskab.

19.41-19.50 Linda magab

19.50-20.15 Linda kisab. Ema annab alla ja pakub lapsele lohutustoitu. Loodetavasti ei jää Lindale suuremana meelde, et toidu abil saab ennast kergesti rahustada.

20.15-23.00 Linda vaheldumisi kisab ja tukub tissi otsas, magama ei jääda. Kusagil 10 paiku jõuab koju ka Linda isa

23.15-00.28 süüakse isa süles pudelist Aptamili ja kisatakse peale seda vapralt edasi - kunagi nad peavad ju aru saama, et ma EI TAHA magama jääda, lihtsalt ei taha ja kõik. Aga need vanemad on ju lootusetud, millestki nad aru ei saa. Lõpuks ületab Linda väsimus vastupanu.

00.28-3.30 Linda magab, väsinud vanemad samuti.

3.30-4.30 Linda sööb, ema tukub poolunes last toites

4.30-7.30 Linda magab, vanemad ka

Selline päev siis. Polnud kõige kergem aga samas on ka hullemaid olnud. Enamasti magab Linda siiski veidi rohkem, kuigi suur magaja pole ta kunagi olnud. Kui raamatud väidavad, et Linda vanune laps magab ööpäevas 15-17 tundi, siis Linda magab headel päevadel 8-9. Ainsaks lohutuseks on see, et ema luges kusagilt, et andekad inimesed pididki lapsena vähe magama....

Aitäh, tädi Anne....

...Linda uute riiete eest! Garderoobitäiendus tuli väga õigel ajal, nimelt hakkab Linda oma praegusest rõivasuurusest nr. 56 välja kasvama. Algsed nr. 50 riided, mis haiglas Lindale veel liiga suured olid, on ammu ajalugu. Nii olidki uued riided vägagi teretulnud. Siinkohal tervitused ka Oliverile, Mattiasele ja Ekkele emmedega, kes samuti Lindat riietega varustanud on!

Vankririndel muutusteta

On küsitud, et kuidas meil läheb Linda ja vankri lepitamiskatsetega. Vastus on, et suures osas muutusteta. Linda on nüüd küll natuke suurem ja kui ta vankrisse panna, võib juhtuda, et läheb 5-10 kisavaba minutit enne kui tal igav hakkab ja protestima hakatakse. Aga edasi läheb kõik samas vaimus. See tähendab siis  rohke kisa saatel.

Kuna vähese unega ööd väsitavad Linda ema, ei jaksa ta tihtipeale enam Linda ja vankri vahetalitajaks olla ja nii juhtub, et Lindal jääb kas pärast eriti rasket ööd väljas käimata või võetakse appi salarelv. Salarelv on selline nagu võimsad relvad ikka, aitab küll aga on oht, et relv pöördub lõpuks oma kasutaja vastu. Seepärast kasutatakse meie peres salarelva ehk lutti ainult äärmisel vajadusel.

Põhimõtteliselt on luti kasutamisel valida kas kisab algul vankris lutita Linda või on lutiga Linda vait aga pärast kisab kodus ema. Nimelt on luti imemiseks ja rinnapiima kättesaamiseks vaja kahte täiesti erinevat töövõtet. Piima saab kätte õrnade ringikujuliste masseerivate liigutustega aga luti puhul tehakse rohkem selliseid tõmbavaid liigutusi, mida saadab usin matsutamine.

Aga katsuge ise Linda asemel aru saada, millist töövõtet parasjagu vaja kui keset vankris oma pahameele väljendamist midagi rahustuseks suhu torgatakse. Nii teeb Linda luti imemisel kätteõpitud ringliigutusi, mille tagajärjel lutt kohe meetrikõrgusele õhku lendab ja kuhugi vankrisügavusse kaob. Ema peab selle vältimiseks lükkama ühe käega käru ja teisega hoidma lapsel lutti suus kuni ta magama jääb (õnneks juhtub see luti abil õige pea.)

Tõeline "rõõm" salarelva kasutamisest tabab aga ema koju jõudes kui laps rinnapiima kättesaamiseks jõulisi luti matsutamise liigutusi tegema hakkab, mis ei ole just kõige mõnusamad taluda, kui aus olla siis on ikka valus kohe. Seejärel võtab jälle veidi aega enne kui Linda aru saab, milline töövõte millise tegevuse juurde käib.

Nii ongi lutt viimane hädaabinõu kas pikema autoreisi (jah, ka autos ei maga Linda eriti pikalt) või väga kisarohke vankrisõidu juures. Alguses mõtlesin nimelt, et ei hakka üldse seda petlikku abivahendit kasutama kuna olgem ausad, on ju lutt mõeldud eelkõige ema kui lapse rahustamiseks. Lisaks kaasnevad luti kasutamisega ka igasugused ohud nagu sagedamad kõrvapõletikud ning vale hambumus ning hiljem tuleb lutiga harjunud last suure vaevaga uuesti sellest võõrutama hakata. Aga ei ole Linda ema nii tugeva iseloomuga kui Linda ise. Ikka tekib aeg-ajalt kiusatus see hädasireen korraks seisma panna ja laps magama aidata.

Lõpetuseks ka üks pilt lutiga vankris magama petetud Lindast: