Reede, 1. aprill 2022

Kevadel ei ole kiire...

 

Võrkiiris `Strike A Pose`, 24. märtsil

Olen ikka veel luulelainel ja sattusin hiljaaegu lugema Maarja Pärtna luuletust, mis tundub aednikule vägagi ajakohane:


siin pole kuhugi kiire. kevadelgi 

ei ole siin kuhugi kiire. Meie õuepeal 

on kevad, aga seegi pole siinmail pakatamine

vaid pikaldane, piiripealne olek

 unine ringutus, ringivaatamine...







...läheb aega, enne kui rammestus lõplikult kaob

 ja kõik silmad lahti püsivad - 

nii on see igal aastal

 esimeste pungade ilmumisest

 kõigi võrade täitumiseni võtab mitu kuud...


kevadine valevlill 31. märtsil

... pirnipuu sirutab end

 ja vastab peotäie ergaste õitega

 mulla ja valguse raugemata kutsele.


Selline see eestimaine kevad juba on. Kord külmetab, kord sulatab, kord paistab soe päike, kord puhub lõikav tuul ja puhub lumekruupe suhu ja silma. Pirnipuu õidepuhkemiseni on veel aega, seni tuleb õnnelik olla esimeste sillaõite eest murus.  Futu soovil uurisin järele - silla õietolm on tõepoolest sinine!






3 kommentaari:

  1. hea ja asjakohane luule, nii see meiemail käib tõesti aga sinul on juba päris kena jupike kevadet aiast võtta, võrkiirised on tõeliselt tublid. Kui kõik tardusid külmalaines siis nemad ajavad kevade asja edasi

    VastaKustuta
  2. Nii ilusad mitmevärvilised ringutused. Huviküsimus ka - mis on valevast kevadlillest üle kivi? Tumelillad õienupud...Ok, krookus, aga milline?

    VastaKustuta