Igapäevaste askelduste ja sekeldustega kipuvad vahel prioriteedid paigast minema. Olen viimasel ajal tabanud end tundelt, et ma ainult õiendan lastega ja kiirustan neid tagant. Puhh, kuidas ma endale sellisena ei meeldi. Lasen ennast liialt meelitada mingisse lõputusse oravarattasse. Ei mäleta ei Linda ega Kaisa suureks saades tolmurulle voodi all või pesemata nõudekuhja kraanikausis, emaga koos veedetud aega aga küll. Vahel läheb see mul lihtsalt meelest ja siis tuleb midagi ette võtta.
Nii lõingi laupäeval askeldustele käega, pakkisin matkavarustuse seljakotti ning kalpsasin lapsed kaenlas üle tubaste sodihunnikute õue. Seal oli ilus päike ja tegemata tööd ununesid kiiresti. Tegime pika matka ja lõpuks jõudsime lasteaia kelgumäele kelgutama.
Linda joonistas meie päevast pärast isale pildi, nagu sealt näha, olid kõige vägevamad asjad kelgumägi, poest teemoonaks ostetud vastlakuklid, hästi madalalt üle lennanud lennuk, veetorni akendel reas istunud tuvid ning hiigelsuur must koer.
Kuna täiuslikust õnnest olid väikestel tüdrukutel puudu veel annajaelsa (lasteaed viib lapsed ikka väga ruttu popkultuuriga kurssi) võlukepid siis võtsin ohates ette maailma kõige vastikuma töö - õmblemise. Lapsed ise said hiinaka söögipulki roosaks võõbata, õnneks oli mul paar heegeldatud lumehelvest juba iidamast-aadamast kapis seismas. Sobisid mänguks küll, kui te meile külla tulete, olge siis valmis selleks, et annad-elsad teid kohe lumekujuks võluvad.
Mõni neist tegelastest on vist mulle ka sinisevaimustuse peale võlunud, igal juhul kipub ka muu käsitöö sinine tulema. Nagu näiteks see eelmisel kevadel alustatud aga alles hiljaaegu valmis saanud pitssall. Ei läinud aastatki ja juba valmis.
Keraamika on ka sinine. Kas siis sinise glasuuriga toonitud...
või hoopis sinisest savist meisterdatud.
Loodetavasti püsivad nüüd mõnda aega tubased tööd tegemata sest see tähendab, et meil on siin nii lõbus, et lihtsalt pole mahti tühjale-tähjale ennast kulutada.
