Päev kodus nohuste lastega ehk üks indrekkoffilik traktaat

Magasin hästi

Viska! Viska! Viska!

Miks Sa ei visanud

Mul tatt jookseb

Minul on pisikud

Palun too taskurätti

Tahan Kaisa voodisse minna riidesse panema

Emme, sukkpükstel tuli kand ette

Härmatis on õues

Kaisa, ei jookse

Emme, mina ütlesin Kaisale, et ei jookse hambaharjaga

Mina olen Kaisast vanem

Mina olen Lindast vanem

Ei kammi hambaharjaga juukseid

Palun too taskurätti

Kuule emme, nende pulkadega saab hiina häält teha

Tee mulle kuus paid

Ei, vett ikka

Mulle ei maitse keefir

Emme, palju ei tohi nõusid panna

Muidu kukub maha

Palun too taskurätti.

Emme ma toon Sulle rebase laua peale, siis sa saad seda vahepeal vaadata

Onju kakajunn ei tohi ütelda

Mina ütlesin kogemata

Ma viin selle rebase nüüd minema

Puhu peale! Siia ka! Ja siia!

Mis sa siis teed kui Sa kõik töö ära oled teinud

Emme on ka nohune

Emme, sa ei saa nüüd lasteaeda minna

Palun taskurätti


Mõtlesin mina siin eile,  kolmandal advendil, et kui tavaliselt väljendub suur osa eestluse elujõust naabrite kirumises, siis mind on küll vist maailma parimate naabritega õnnistatud. Nii Mänguvanaema kui Märta on alati olemas ja aitavad kui vaja. Ja see ei ole üldse väike asi.

P.S  Märta laenas Indrek Koffi raamatut "Eestluse elujõust" ja  arvas, et elust lastega saaks kena traktaadi kirjutada. Ma andsin oma parima.