Augustirahutus

Olen juba korduvalt märkusi saanud, et postitusi ei tule.  Kui kõik ausalt ära rääkida nagu oli, pean alustama sellest, et pingutasin vist aedlemisega üle. Sai õhtul pimedani väljas rassitud ja rapsitud ja mingil hetkel tekis patune mõte, et kellele ja miks.

Igal juhul tekkis mul paar nädalat tagasi tõsine aiatüdimus. No ei taha ja kõik. Kui tekkis vaba hetk ja need on siin majas jätkuvalt harvad, siis ei olnud mul pealehakkamist ega tahtmist. Ei aedlemiseks ega blogimiseks. Sest millest Sa ikka blogid kui aeda ei kisu.

Ja siis tuli vihm. Sadas päeva, kaks. Kolmandal päeval olid kodused toimetused järje peal, isegi uutele käterättidele said riputamiseks tripid õmmeldud. Ja kuna ma absoluutselt vihkan õmblemist siis oli see nimekirjas kõige viimane tubane töö. Hakkasin veidi mõistma sõpru, kes liigse saju üle kaebavad.

Neljandal päeval tuli aedlemise isu tagasi aga noh, sadas ju. Aedlesin siis veidi vihmas sest mõtted olid liikvele läinud. Külm. Vastik. Puhh! Kobisin tuppa tagasi ja tegin pliidi alla tule. Õnneks oli viiendal päeval päike tagasi koos augustirahutusega.

Iga aasta augustis tekib mul tunne, et aias on kõik valesti. Midagi ei sobi omavahel kokku ja kõik on igav ja kole. Taimed on ka vale koha peal. Viimane kui üks. Enamasti lõpeb see kas mõne uue istutusala loomise või malemänguga.

 Kui augustikuus näete mind kulm kortsus keset aeda seismas ja pingsalt ühte punkti jõllitamas, siis võib kindel olla, et mu peas toimub umbes midagi sellist: "Ei, see ei lähe mitte! Aga kui ma liigutaks rapuntsli oma kohalt ära, siis ma saaks panna vaip-aruheina harkja asorelli kõrvale ilusaid mättaid moodustama ja vaip-aruheina praegusele kohale saaks jagada pooleks ühe puhma varvas-tarna `Variegata`. Sel juhul tekiks peenra serva tarnadest  ilus kordus ja rahustaks üldist pilti aga kuhu ometi, panen ma sel juhul karukella, mis minu aias kasvab tohutu suureks ja varjab mu ilusad varvas-tarna mättad. Aga kui ma liigutaks pune `Nanum`mätta eest, siis saaksin karukella....."

Igal juhul on nüüd juba mõnda aega ehitatud, taimi tõstetud ja kruusa tassitud. Tulemust veel ei näita sest väga pooleli on. Kallilt abikaasalt sai ka osalus projektis välja nurutud, tema osa valmib töötoas puutööpingil. Käin aeg-ajalt põnevusega piilumas.

Aga igal juhul on normaalne olukord taastunud, lapsed on tähelepanuvaeguses, söögitegemine tundub maailma tüütuma tööna, tuba on liiva täis (te ei kujuta ette kui palju liiva ja kruusa on võimalik salaja püksitaskus tuppa smugeldada kui ema parasjagu aias midagi rajab ja materjali vabalt võtta on).

Käisin ka Ellamaa aianduspäevadel, kus ma käitusin tänu pooleliolevale malemängule vägagi distsiplineeritult. Isegi karukell pulsatilla tatewakii jäi minust maha. Võtsin Helga Aiast kaasa kaks pooleliolevasse projekti mõeldud igihaljast kaerandit `Pendula`, ühe luht-kastevarre Järvseljalt ja vast kõige suurem heameel oli mul selle üle, et Tsiilil oli minu jaoks kaasas potike pisikellukaga `Elizabeth Oliver`, mis mul endal sel talvel välja läks.

Kuulasin loengut okaspuudest ja hostadest ja siis järsku oligi kell juba sealmaal, et mu linnaluba hakkas lõppema ja oli vaja koju tagasi sõita.

Aiakülalisi minu aias sel aastal eriti polnud. Need, kes käisid, käisid salaja ja vaatasid omapäi. Hea oligi sest aias on tänu hooletusse jäetud nädalatele tõeline õudus. Roosid on tahmlaiksuse tõttu pooled lehed kaotanud, hostasid kimbutab mingi seenhaigus ja ausalt öeldes on pilt augusti keskpaiga kohta ikka veidi liiga sügisene. isegi esimene krüsanteem õitseb juba.