Oleme sel suvel ka ühe pikema reisi teinud aga pole olnud mahti pilte üles panna. Kui te nüüd loodate siit mägedes kondamise või soojamaareisi jäädvustusi leida, siis pean muidugi pettumuse valmistama. Nagu pisikese lapse emale kohane, kvalifitseerub iga üle paari tunni kestev sõit juba pikaks reisiks.
Olime juba mõnda aega plaaninud ühte sõitu Peipsi äärde ja Jääaja keskusesse. Kuna ma kohe üldse ei poolda pisikeste lastega pikki autoreise (ebamugavad nii vanematele kui lastele), siis viisime Linda enne vanaema juurde. Teine asi kui laps juba nii suur oleks, et ta mingist muuseumi või teemapargi külastusest juba rõõmu hakkab tundma, siis võib selle nimel ka pikemat autosõitu kannatada. Aga seekord siis nii.
Esimese päeva veetsime koos Lindaga vanaema juures, et laps uue kohaga harjuda saaks. Käisime esimest korda sel aastal rannas. Linda muidugi üleüldse elus esimest korda. Vesi oli....värskendav. Aga ujuda kannatas.
Esialgu oli koduse vanniga harjunud lapsele nii suur hulk vett veidi hirmutav. Liiva sees mängimine see-eest tore ja põnev. Tagantjärele tarkusena sai seda lõbu muidugi pisut liiga kaua lubatud sest rannapäevale järgnes nohune nina.
Järgmise päeva varahommikul hakkasime lõuna poole sõitma. Peale väikest vahepeatust Söe arboreetumis jõudsimegi oma esimesse peatuspaika Jääaja Keskuses.
Olen varemgi kuulnud, et Jääaja keskus jätab vastuolulise mulje - nii ka meile. Kõigepealt saime mõnda aega arutada, kas sellise keskuse rajamine suhteliselt kõrvalisse kohta on otstarbekas ja seejärel juba kas Eestis on üldse
tänapäeva võimaluste juures
olemas kõrvalisi kohti. Ja et paljud inimesed seda Keskust külastama peaks, et selline suur investeering ennast ära tasuks. Ja kas peale ühekordset külastust oleks veel põhjust kunagi teist korda Jääaja Keskusesse minna.
Ka Keskuse väljapanekut uurides olid muljed vastuolulised. Kuigi keskus on avatud juba üle aasta, jääb väljapanekust kohati poolik ja lohakas mulje ning nii mõnestki kohast kumab läbi kiirustades tegemist. Samas oli tõeliselt vahvaid leide ja lahendusi ning teadmised jääajast said kahtlemata täiendust juurde. Nii et külastada soovitan Jääaja Keskust kindlasti.
Tore oli näiteks vaadata lume olemasolu Euroopas ja Põhja-Aafrikas kuude kaupa, hetkel pildil mai
Samuti oli väga põnev jälgida mandrite kuju ja paiknemist erinevate ajastute kaupa. Aga õhku jäi ka küsimusi. Nagu näiteks miks on lisaks Äksile iga ajastu juures oleval suurel maakaardil märgitud New York ja Sidney, mitte näiteks London või Moskva? Ühtegi neist linnadest polnud ju tol ajal olemas, milleks siis valida välja kaks suvalist ja neid teistele eelistada?
Väga meeldisid mulle ka seinal jooksvad filmijupid, kus näidati kiviaegsete tööriistade valmistamist aga kuigi pildil olev meister oli püüdlikult riietunud linastesse rõivastesse, rikkusid soovitud ehedat muljet randmele unustatud särav käekell ja istumise alla sätitud plastikust istumisalus.
Lausa tigedaks ajas mind see riistapuu
Võibolla sain ma hoopis selle asja funktsioonist valesti aru aga esmapilgul tundus rumalale külastajale, et kellegil on tulnud ülivahva mõte asetada sulava jää vastu mikroskoop ja näidata sellest pilti juures olevale ekraanile. Kuid veidi "mikroskoopi" uurides, selgus et ekraanil oleva fotoga tal küll mingit seost polnud. Nii et kas tegemist oli külastajat lollitada püüdva mikroskoopi etendava mudeliga, mis ei pidanudki töötama või ei saanud ma lihtsalt aru, mis aparaadiga tegemist. Sest nagu mitmel pool mujalgi Jääaja Keskuses, puudus aparaadi juures igasugune seletav info.
Ka teistes looduskeskustes olen kohanud suhtumist "Asi peab ise enda eest rääkima" ja et liigne info pole hea. Aga ma küsiks vastu - mis kasu on hirmkallist eksponaadist, millega külastajad midagi peale ei oska hakata?
Või näiteks ekraan, kus kirjas sõna "jää" erinevates keeltes
Kas tervel Ameerika mandril puudub kõigis kohalikes keeltes sõna "jää"? Ja miks ülejäänud maailmast just need keeled? Olen kuulnud, et eskimotel pidi jää kohta üle saja sõna olema. No siin kaardil igatahes ei jagu ruumi ühegi jaoks neist, kuigi ekraani oli täis terve sein.
Kui nüüd peale seda virisemist tundub, et mulle Jääaja Keskuses üldse ei meeldinud, siis nii see küll polnud. Mul oli tore ja huvitav. Lihtsalt palju-palju küsitavat jäi silma ja asju annaks veel paremaks teha.
Tagasi positiivse poole peale, sai kinosaalis vaadata ülivahvat filmi veetilga seiklustest läbi ajastute. Vaatasin lausa kaks korda.
Joonistaja, kes veetilga seiklusi "Jutupliiatsi" kombel vahendas oli väga osav. Lausa nii osav, et oleksin soovinud filmi algusest või lõpust ka tema nime leida. Aga ju on tegemist häbelikuvõitu inimesega.
Väga meeldis ka ülemisel korrusel olnud nn "kauplus", mille lettidelt leitavate kaupade triipkoodi piiksutamise peale sai lugeda õpetlikku nende sisu ja pakendite keskkonnasõbralikkuse kohta. Samas ei töödanud korralikult kõrvalruumis olev puutetundlik ekraan, mille abil oleks võinud oma ökoloogilist jalajälge arvutada.
Aga kohviku terrassilt avanev vaade kompenseeris nii mõndagi.
No nüüd lobisesin Jääaja keskusest nii palju, et ülejäänud sõidu jaoks siia postitusse suurt ruumi ei jäägi. Venib teine muidu jälle pikaks nagu lohe. Nii et mis Teil muud üle jääb kui ise vaatama sõita ja...
...jalutada mööda Peipsiäärsete külade tänavaid (või õigemini tänavat) ning imetleda avanevaid vaateid:
....uudistada vahvat külaelustikku - aiale nõjatudes juttu ajavaid naabreid, lapsevankriga jalutavaid kirjude roosirätikuga emasid ja loomulikult pikki-pikki sibulapeenraid.
....süüa lõunat Eesti viiekümne parima söögikoha hulka kuuluvas Kolkja sibula- ja kalarestoranis ning külastada tõeliselt toredat infopunkti, kus lisaks info saamisele, vanausuliste maiustuste proovimisele ja rahvarõivaste uudistamisele oli võimalik ka näiteks vahaküünlaid meisterdada ja kangatrükki teha.
Ja muidugi valida arvukatelt müügilettidelt võrratult head suitsukala nii kohapeal söömiseks kui koju kaasa.
