neljapäev, 22. jaanuar 2015

Jälle koid?!

 Meie majas on tegelikult veel üks liik koisid. Need koid ei tee küll eriti pahandust, pigem nahistavad omaette kusagil nurgas. Koide välimääraja annab nimeks "harilik raamatukoi". Peale Kaisa sündi pole ma neid  tegutsemas märganudki aga tundub, et tubane jaanuar on mõned välja meelitanud.

Kui ma eelmises postituses kirjutasin taimetabelist, siis raamatutabel sai tehtud juba mitu aastat tagasi. Tõuke selleks andis raamatupoes käik kui ma õnnelikult järjekordse Pratchettiga koju saabudes avastasin, et sama raamat vaatab riiulist rõõmsalt vastu. Siis jõudis kätte kolimine uude koju ja raamatud tuli nagunii riiulist välja võtta ja transpordiks ära pakkida. Tekkiski sobiv võimalus oma raamatukogu kirja panna, et enam selliseid eksitusi ei juhtuks. Praeguseks on neid kirja saanud ilus number - 1828. Jah, kui nii edasi siis ilmselt peame varsti ise välja kolima või mõtlema haruraamatukogu avamisele.

Aiaraamatute sektsioon selles kollektsioonis on aga täielikult vananenud. No vaadake ise:

Hauschlag des Wissens. Das Pflanzenreich (ca 1900)

Natuke uuem väljaanne:

Sellest võib juba ka kasulikke näpunäiteid leida nagu näiteks selline peatükk:

Mis peaksivad aias aset leidma?

       Kõige pealt aetagu aia jaoks määratud platsile, mis ikka ühe küljega elumaja külge peab puutuma, kas nööri järele õiged või moodsate painutuste ehk kõverdustega jalgteed sisse. Kahele poole teesid tuleksivad 4 jalga laiad peenrad teha, kuhu siis ilusaste ridamisi viljapuud ja nende vahele marjapõõsad niiviisi tuleksivad istutada, et õunapuude vahet 3 sülda ja marjapõõsaste vahet 5 jalga jääks.

Peale viljapuude oleks soovitatav, et mõned õie- ehk ilupõõsad, nagu akatsiad, ehtsad sirinad ning jasminid jne., kuhugi sündsasse paika aeda istutataks, mis siis oma õitsmisega meie aeda ilustaksivad.

Niisama tuleks peale ilupõõsaste elumaja lähedusesse aeda ka mõned lilleplatsid asendada, mille peale siis kevadel mõned suilille-taimed istutatagu, mis seal siis enamaste õrnema soo hoolitsemisel meie silmavaadet oma õie-iluga rõõmustaksivad ja ka oma magusa õielõhnaga halvemaid lõhnasid maja ümbruses tunda ei laseks.

Niisamuti soovitatav oleks seal, kus rohkeste lustlikku noorsugu on, ühetasane lage liivaga kaetud mänguplats sisse seada, kus siis väiksemad mudilased lihtsalt liivaga mängides, suuremad jälle kas palli viskamise või veeretamisega aega võiksid viita.

Peale mänguplatsi tuleks aeda ka tükike haljast murupinda jätta, kus siis vanemad inimesed kas mõne puu või põõsa vilus võiksivad pikutada, et sel kombel oma tööst väsinud keha puhata ning laste mängu pealt vaadates ennast rõõmustada.

Peale juure ehk keeduvilja-peenarde olgu ka mesilindudele aias asukoht lubatud, sest et need virgad loomad oma õielt-õiele lendamisega oma tasast, mahedat suminat sünnitades aeda nagu palju elavamaks ning ilusamaks muudavad ja peale kõige selle veel õitest mett otsides viljapuid ja marjapõõsaid vilja kandmiseks sugutada aitavad.

Tuleks ka veel selle eest hoolitseda, et õige rohkeste laululindusid aeda asuks, sest et need väikesed suliskuuelised aeda meil mitte ainult mitmesugustest kahjutegevatest putukatest puhastada ei aita, vaid suveõhtutel oma laululugudega ka meie meelt rõõmustavad, nii et nad meie hinges seeläbi nagu õrnemaid tundmusi äratavad.


Veel mõned aiaraamatud enam-vähem samast ajast:



"Maanaise tähtsamaid ülesandeid ja muresid on maakodu korraldamine ja kaunistamine ning selle kaudu maarahva elu ilusaks ja elamisväärseks muutmine. Päälegi on kodu iga rahva kultuuritaseme peegel. Kui meiegi tahame olla ja jääda kultuurrahvaks, siis peame hoolitsema ka selle eest, et pilk sellesse peeglisse oleks kaunis ja külgetõmbav."
(Maakodu lähem ümbrus, selle korraldamine ja kaunistamine. 1935)



Mathieseni Dendroloogiat(1934) ei raatsinud ma kaua osta kuni leidsin sobivalt kapsastunud variandi, ilma nahkköiteta, mille hinnast jõud üle käis.

Kui nüüd päris aus olla, siis tegelikult on mul riiulis ikka mõned uuemad aiaraamatud ka aga neist on juba siin ja seal kirjutatud. Ehk mõni teine kord.

14 kommentaari:

  1. Need vanad aiaraamatud on omaette väärtus ja palju sellest, mis seal kirjas, on ka tänapäeval kehtiv. Mul on ka mõned säärased ja ma pean neist väga lugu. Eriti head on paljud nõukaaegsed, Süvaleppade "Madalakasvulised püsililled", L-Patune Mitt "Aiakujundus", H.Laas "Dendroloogia" on nii täiuslikud, et tänapäeval pole neile lausa monograafiatele midagi vastu panna, kui vast klantspilte. Jah, neid seal pole, aga praegu arvuti abiga leiab kõigile haruldustele ka näod kätte.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Just! Mul neid nõukogudeaegseid väga pole. Need, mis Sa siia kirja panid, katsun igal juhul üle vaadata. Välja arvatud Laasi Dendroloogia muidugi - see "piibel" on mul õnneks riiulis olemas

      Kustuta
  2. küll need vanad raamatud räägivadasjadest armsaste :D aga tundub, et kõige pisemast raamatukoist aednik võib kujuneda :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tead, see raamat oli nii põnev, et laps õppis ülla eesmärgi nimel ennast osavalt raamatuni nihverdama. Päris roomamiseks seda veel nimetada ei saa aga sinnapoole küll.

      Kustuta
  3. Oh, mis vahvad tarkused siin kirjas on ja nii armsad pildid ses vanimas taimeraamatus. Äge värk! Aga pisike raamatukoi on ikka üle kõige. :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eksole, selliste koide vastu pole mul midagi :D

      Kustuta
  4. Nii armas "koi-ndus" igatpidi. Lugesin- see kõlab tõesti nii päriselt- nt. see mesilindude lennu koht oma maheda suminaga jm. Ajas jälle mõtlema :) Aitäh jagamast.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Vanad raamatud on juba kirjastiililt puhas poeesia

      Kustuta
  5. Olen isegi raamatupoest mõne juba koduriiulis oleva raamatu ostnud ja kodus avastanud, et jah, see on mul juba olemas. See raamatutabel on ju hea asi küll, aga kui raamatupoes olles ja raamatut peos hoides seda tabelit kusagilt võtta pole, siis ta ei aita. (See viimane on sauruse jutt, kes siiani on suutnud nutitelefonist hoiduda)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma olen samasugune saurus aga ma ostan raamatuid ka põhiliselt Internetist viimasel ajal, siis saab kohe järele vaadata. Kui kahtlus tekib, jätan pigem poes ostmata ja uurin kodus järgi, et topelt ei saaks

      Kustuta
  6. No loomulikult oled Sa suisa pärleid siia puistanud! Vanad aianduslood ja nõuanded mõjuvad sama värskelt kui tänapäevased. Selline iidne tegevus nagu aiandus ja taimede kasvatus on ajas põhiolemuselt muutunud vähe. Ja kui toredad on need joonistatud illustratsioonid vanades raamatutes ja ajakirjades, ühelt poolt lihtsad ja teisalt nii selged ja kõnekad!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Seda olen ma tihtipeale vaadanud metsandusraamatuid lugedes, et isegi päevapoliitilised probleemid kipuvad tänapäevastega samad olema. Ja minu arvates on vanad taimejoonised kohati puhas kunst

      Kustuta
  7. Vanad raamatud on väärtuslikud. Sest keegi ei tee neile kunagi enam kordustrükki ja tasapisi jääb neid kogu aeg vähemaks. Mõnikord on nende ees- või tagakülgedel huvitavaid märkmeid. Ka kõige lihtsam vanaaegne sopakas on väärtuslik. Kunagi ammu leidsin üürikorteri briketikeldrist "Krahvinna Genoveva pihtimused", mis oli sedakorda ikka päris raamatukoidest söödud, ilma kaanteta, seisis vaevu koos ja oli välja antud aastal 1900. Aga kõik lehed olid alles, lugeda sai ja siis oli päris tore tutvuda ka originaaliga, sest Andres Ehini pilavariant sama üllitise ainetel oli ainus, mis seni loetud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kuna vanu raamatuid saab tihtilugu nn, breznevi pakikestena, siis on mul neid omaaegseid sopakaid ka mõned, neid on teinekord sama põnev lehitseda kui asjalikku kirjandust ;)

      Kustuta