Mamma siin kurtis, et tahaks ka hirmsasti näha kuidas Kaisa naeratab. See uus oskus on väikesel õel nüüd juba paar nädalat. Aga ole lahke, mamma!
Suurema õega käivad meil parasjagu jalutuskäikudel botaanikatunnid - kuidas eristada ussilakka põldmarjast. Kuna nad meil siin läbisegi kasvavad, siis oma käega kahjuks lapsel marju võtta ei lubata, igaks juhuks süüakse ema peost. Ja lisaks esitab ema aeg-ajalt salakavalalt küsimusi: "mis mari see on, Linda, kas põldmari või ussilakk. Enamasti läheb Lindal juba täppi aga väike veaprotsent on ikka ka.
Ja tuleb välja, et vahel ongi nii, et küsige ja teile antakse. Imetlesin siin näoraamatus teiste sirmikuid täis seenekorve, endal kadedus hinges. "Mis seen see sirmik veel on?" tuli läänemaalane kõrvalt küsima. Kuidas on see võimalik, et inimene pole kunagi söönud muna ja jahuga paneeritud suurt sirmikut?
Järgmisel päeval pargis jalutades, silmasin aga puude all kolme paljutõotavat kübarat. Ja seal nad olidki! Täpselt üks igale sööjale - Kaisa neist veel pidada ei oska. Küll aga maitsesid nad Lindale hästi. Läänlane porises, et nii hea pole kui kuuseriisikas aga taldriku sõi tühjaks.
Kuuseriisikaga on läänlastel omalaadne suhe, see seen on siin peaaegu, et iidoli staatuses. Olen metsas näinud vaatepilti, kus teised söögiseened on kuuseriisikate poole sööstes jalge all sodiks tallatud. Ja kukeseente kohta teatas naabri mamma, et kui paar pastlaid võiga ära praadida, maitsvat sama hästi.
"Sul on kõik sassis nagu puder ja kapsad!" ütleb isa Lindale
"Kartulid ka!" pole laps suu peale kukkunud
Segadust tekitavad viimasel ajal kõige enam sarnased sõnad "park" ja "parkla". "Lähme väikese õega parki jalutama!" tegin ühel päeval Lindale ettepaneku. Laps oli kohe nõus. Isa töökohast mööda jalutades aga tahtis laps hoopis sealsesse parklasse joosta - "Siin ongi park!". Parki jõudes kordas ta terve tee mulle veendunult, et "See ei ole park!". Ei õnnestunudki minul Lindat esialgu vastupidises veenda.
Minu lapsepõlv oli omal ajal raske. Suviti tuli vanaema juures marju korjata ja heina teha. Kodus oli vaja puid laduda ja rohida, nii aiamaad kui noori puutaimi taimeaias. Tol ajal ei olnud veel lastekaitset seadusepügalate abil vaeseid lapsi kaitsmas ja nii me pidimegi kodus kõiki töid tegema. Isegi kooli juures pidi suve jooksul käima kolm päeva tööd tegemas - enamasti kulus ka see aeg puudeladumisele. Ei saa öelda, et ma tol ajal sellest väga vaimustuses oleks olnud, nüüd aga, vanast peast, võib vast varsti jalad seinale visata sest tundub, et varsti teeb Linda kõik töö ära.
Laob talvepuud riita...
Korjab ja puhastab oad ära:
Hoiab väikest õde:
Ja peseb nõud:
Muide, ka esimesed istutustööd on Lindal tehtud. Kui ma Futu lahkel kaasabil posti teel tellitud mägisibulasaaki potistasin, siis otsisime väikesele "abilisele" ka peenrast mõned sibulapojad, mida potti istutada. Nüüd käiakse ikka aeg-ajalt näitamas, et "Need on Linda sibulad!"
Lõpuks ometi on ka siinkandis paar korralikku sadu sadanud ja loodetavasti on sellel igavesel veetassimisel selleks aastaks lõpp. Koos vihmade ja jälle saabunud võimalusega midagi aias istutada, on hinge kerkinud taas mingi rahutus. Tahaks midagi ka sügise poole aias ette võtta aga no mitte ühtegi head mõtet ei ole.
Või õigem oleks öelda, et ei olnud. Reedel jätsin tited paariks tunniks isaga koju ja käisin sipsti ära Ellamaa Aianduspäevadel. Oleks ju häbiasi minemata jätta, kui nad juba meile nii lähedal asuvad. Kuulasin Andres Vaasa loengut üli-kääbikutest okaspuude seas ja kuigi arvasin, et arboreetumi jalutuskäiku ma sel aastal kaasa ei tee, leidsin ennast lõpuks ikka juhendatud ringkäigult. Ja hea oli, sest eelmise korraga võrreldes oli päris palju muutunud. Lisaks uute istutusalade imetlemisele oli võimalus käia pisikeses teokarpide ja käbide muuseumitoas.
Tegin ka pisikese ringi müügiplatsil, uurisin nii eestimaist kui Läti ja Poola müüjate pakutavat ning üritasin oma olematuid vene keele varusid peas veeretada aga mida pole seda pole. Niisiis lippasin küsimuste tekkides ikka õunapuu alla Järvselja müügiplatsile ja sakutasin Tsiili või Kaiet varrukast, et kuule mis imeasi see on või mis tingimusi ta tahab. Ja iga käiguga rändas neid uustulnukatega kotikesi ja potikesi sinnasamma õunapuu alla ka. Eriti suurde vaimustusse sattusin loomulikult pisikeste mägikribalate leti juures aga ka kõrrelisi käisin mitmes kohas uurimas ja silitamas.
Kõrrelistega on selline lugu, et ma pole neist kunagi midagi pidanud. Jah, teiste aedades olen ma küll ohhetanud ja ahhetanud ja imetlenud aga ise pole nagu osanud nendega midagi peale hakata. Täiesti teistsugune maailm ikkagi. Nii et kui kevadel mulle Elise Aiast paar pisikest jõhv-stepirohtu tasuta kauba peale pandi, torkasin ma nad lihtsalt peenraserva maha ja unustasin sinna. Kuni nad nüüd suve keskel järsku sellisteks muutusid:
Tõelised tuulestantsijad - õhulised ja kaunid. Kahjuks ei pidanud nad meil talvituma, ma arvan, et ma veel räägin nendega sel teemal - nad sobivad oma asukohta imehästi. Igaks juhuks proovin aga ilmselt ka seemnest paljundada.
Laupäeva lõuna paiku saabusid koos suure äikesepilvega Ellamaalt kohale Tii koos kaasaga ja Futu, veidi hiljem ka Aidi ja Ott. Sain kätte oma kokkutulekul jagatud taimed - aitäh kõigile lahketele saatjatele! Sõime lõhet ja jutustasime. Kuna tagakambris nõudis üks väike aga kuri preili pidevalt tähelepanu, jäin ma kahjuks poolest vestlusest ilma ning Futu küpsetatud imehea rabarberikoogi söömiseni jõudsin siis, kui külalised juba ammu läinud olid. Koogitaldrik õnnestus meil rõõmsas segaduses ka kogemata omastada.
Väike ringkäik aias käis loomulikult asja juurde. Ainult üks asi jäi arusaamatuks, külalised käisid ja rääkisid, et mul on aias palju ruumi. Vaatasin, mis ma vaatasin, mina seda ruumi ei näinud, ainult hulka kolekohtasid ja juba kinniolevaid majandusalasid ja iluaianduse olematut planeerimisoskust.
Aga Aalujatega suheldes võib lausa näha häid mõtteid õhus tiirutamas, ole ainult kärme ja püüa mõni kinni. Ju siis nii ka minuga juhtus. Igal juhul on mul nüüd jälle pisike muruvähendamise plaan olemas, kolme tikripõõsa kolimise hinnaga. Eks näe, millal ja kuidas - peaasi, et on plaan!
Hiljuti oli väikesel Lindal tõeliselt tore päev, ka mina sain üle tüki aja paariks tunniks ennast tuulutada. Ja seda kõike võiks öelda, et peaaegu kodu ukse ees. Lisaks aalujatega kohtumisele pidin sel aastal ju loobuma ka Kärdla kohvikutepäevast - aga pole hullu - sama õhkkond ja tore olemine oli augustikuu esimesel nädalavahetusel ka kodualevis.
Üheks päevaks avas oma uksed Raudteejaam, kus peened einelauapreilid külastajatele maistvaid kooke pakkusid, kõrvale sai kuulata kaunist muusikat ning huvitavat loengut Eesti raudteejaamade arhitektuurist.
Linda nautis kõiki lõbustusi - ampsas kooki nii minu kui Märta taldrikust, et ikka päris kindel olla kumb paremini maitseb
Söötis jänkudele nii palju võilillelehti, et raudteejaama taga on nüüd muru võilillevaba
Tegi tutvust kitsedega
Ja elu esimene hobusõit sai kah tehtud. Kui ema algul arvas, et hobuse seljas olek võib hirmus olla, siis Linda kappas täitsa vabalt ja ilma igasuguse hirmuta.
Kuna viimasel ajal on kõigil ainult väikese õe ümber sebimist, siis on hea kui vahel ka Lindal võimalus emaga midagi üheskoos ette võtta õnnestub. Suur tänu neile tragidele tegijatele, kes sellise vahva päeva korraldasid ja kodus väikest õde hoidnud isale muidugi ka!
Tavaliselt loodus minus mõrvamõtteid ei tekita. Siiani olen ikka veidi kaastundlikult viltu vaadanud neile aiasõpradele, kes muudkui võitlevad. Võitlevad võililledega, võitlevad umbrohuga, võitlevad putukate ja muttidega. Aga nüüd ma peaaegu et mõistan neid. No vaadake ise!
Minu kevadel hoolega ümbertõstetud taimedega peenrasse on elama asunud mingisugune segane elukas - mügri või vesirott või kesiganes. Vahet pole, tont teda võtku! Praegu tegeleb ta igal juhul juba kolmandat päeva sellega, et jookseb peenras amokki, nii öösel kui päeval.
Kaevab käiku kuni servakivini, pöörab ümber, et korraks iiriste alt läbi kimada, seejärel togib Evelt saadud käppa ja kihutab uuesti mõne äärekivi poole, et jälle uut ringi alustada. Eile suundus käik otsustavalt sinna, kus Savisaarelt tellitud juuno kevadel imeilusalt õitses ja lõppes siis järsku. Kahtlustan, et kui ma natuke kaevaks, siis selguks, et seda juunot mul enam pole. Ei hakanud ennast järelevaatamisega üldse masendusse ajama, niigi tuju s.tt.
Igal juhul pole mul õrna aimugi, mida säärase vastiku tegelasega peale hakata. Taksikoera pole kellegil laenata?
Aga muidu käib suur aiategu.
Linda jaoks on korraga võimalused meeldivalt aega veeta tunduvalt avardunud. Eriti kuna naabruses on paarismaja ja Lindal on tara puudumise tõttu võimalus meie omaga kokku lausa kolmes majapidamises ringi kolistada. Kui oma aias igav hakkab, tuleb lihtsalt natuke edasi lipata ja naabri aias on huvitavaid võimalusi küllaga - kas tädi Urve veetünnis sulistada, naabri koera läbilõikavalt piiksuva mänguasjaga mängida, käsi mõnele pahaaimamatule naabritädile- või onule pihku pista ja lasta ennast külla mänguasju vaatama või naabrionuga koos suppi sööma kutsuda.
Või siis naabri aias oleva pisikese tiigi kaldal kõõluda. Selle tiigi kaldal kõõlumise pärast on mul ikka väike mure ka ja Lindal tuleb väga hoolega silma peal hoida kui ta aias toimetab. Naabritel on vahel hoiul paraja vasika suurune noor berni alpi karjakoer ja nii saigi nalja tehtud, et aed tuleb ruttu valmis saada, et meie kutsikad kumbki omal poolel püsiks...
Ja ongi kuu aega möödas, sellest kui meile üks väike neiu elama tuli. Hämmastavalt kiiresti läks see kuu küll, vähemalt minu jaoks.
Täna käisid Kaisal pisikese sünnipäevalaadse päeva puhul külas vanaema-vanaisa, tädi Maarja ja naabrid - Urve ja Märta. Algul prooviti kuumusele vaatamata väljas istuda aga tigedad herilased ajasid külalised peagi tuppa. Söödi kooki ja tehti sünnipäevalapsest pilti. Muidu suurte silmadega ilma uudistanud Kaisa pani päikese käes aga silmad kinni klõps ja ei avanud neid enne kui taas jahedas toas oldi.
Kaisa on selle kuu jooksul põhiliselt tegelenud kasvamisega. Sündides oli ta meil päris Pöial-Liisi, kaaludes kõigest 2900 grammi ja pikkuseks 47 cm. Esimese nädala jooksul kahanes kaal veelgi kuni 2700 grammini, nii et hakkasime talle lisaks rinnapiimale mõned korrad päevas ka piimasegu juurde andma. Tundus, et läks asja ette - teisel nädalal hakkas Kaisa kenasti kosuma ja kui täna perearsti juures käisime andis mõõtmine tulemuseks 3500 grammi ja 52 cm. Viis sentimeetrit kasvu ühe kuuga - pole paha!
Kui need koledad gaasivalud ka veel järgi annaks, siis oleks Kaisa elu päris tore. Linda puhul lõppesid nad kahekuuselt, elame-näeme.
