teisipäev, 26. jaanuar 2016

Vihm ja sula

Üleeile läks ilm järsku soojaks, temperatuur oli nulli kraadi ringis ja päev otsa sadas rasket märga lund.

Olen iga lumesajuga käinud noori puid lume alt päästmas aga kahjuks ei tulnud selle peale, et ka vanakestelt peaks kuidagi koormat vähendama. Eile hommikuks olid siis tulemused käes. Esimene vihje oli juba väravast välja minnes. Unise peaga ei saa väga arugi, et miks on üks oks seal, kus ta olema ei peaks.

Kui värava ette oli lihtsalt üks oks lume raskuse tõttu vajunud siis väravast välja minnes, avanes hoopis kurvem vaatepilt. Üks suur tatari vahtra oks on öösel ära murdunud.

See puu oli nagunii kehvake - kaks suuremat haru on juba eelmise pererahva ajal kettidega kokku tõmmatud. Ja nüüd tuleb ka teiselt poolt üks peenem haru maha võtta, et võra väga tasakaalust välja ei läheks.

Ka üks õunapuu murdus raskuse all. See on see, kui aias on kahte sorti puid - vanad ja väga noored. Vanade puude täpset iga ma öelda ei oska aga kuna maja on ehitatud 1950. aastatel, siis ilmselt midagi sinna kanti.

Märta tehtud foto meie kaskedest

Kuna minu enda istutatud puukesed on alles pisikesed (ja enamus jäävadki pisikeseks), on iga suure puu kadumine või viga saamine kurb. Ega neid suuri puid aias palju olegi. Kaks kaske ja seesama vaher maja ees. Ja õunapuud. Viis tükki. Või noh, nüüdse seisuga siis neli ja pool. Mõned mõttetud kreegid muidugi ka aga neid ei võta lumigi.

Täna on aga päev otsa vihma sadanud ja väljas puhta vastik ilm. Teeradadel on lumi muutunud märjaks ja kleepuvaks massiks. Vuihh! Õue kippumise asemel on tubased tegevused. Eriti kuna Linda on jätkuvalt nohune ja lasteaeda ei pääse.

Tegime jõulude ajal kogunenud marmelaadihunnikust "kirjut koera". Linda ei jõudnud koogi nime ära naerda. Tavaliselt teen ma küpsised katki köögikombainis mõne sekundiga. Aga kus selles tegevuses siis lõbu on? Nii lasingi ühe paki Lindal uhmris peeneks teha. Koogi tegemine meeldis Lindale ja Kaisale väga. Söömine kahjuks mitte nii väga - liiga rammus kook vist. Kirjut koera kellelegi?

Pärast triikis Kaisa pesu ka veel ära. Varsti läheb elu nii lihtsaks, et võin jalad seinale visata ja päevad läbi raamatuid lugeda.


Linda on aga vahepeal õppinud väga meisterlikult teisi lohutama. Kui ma kodus millegi üle kurdan, võib kindel olla. et laps tuleb ja lohutab. Ja väga osavalt kusjuures.

Kui ma laupäeva hommikul oma sõrme korralikult ära põletasin ja kurvastasin, et ei saa keraamikaringi minna, lohutas Linda: "Ära muretse, küll tuleb veel laupäevi, siis saad minna savist meisterdama!"

Ja kui ma täna Lindale rääkisin, et näe kui kurb - lumi lõhkus meie õunapuu ära, asus laps kohe jälle lohutama: "Ära muretse emme, et õunapuu katki on! Me võime ju hoopis kõrvitsaid süüa!"

Ma tahaks näha inimest, kellel sellise lohutamise peale tuju heaks ei lähe!



laupäev, 16. jaanuar 2016

Külm ja lumine jaanuar

Vahepealsed paarikümnekraadised külmad on nüüdseks möödas. Asemele on tulnud päevad täis lumesadu. Lumikatte paksuse kaart näitab meie piirkonna kohta 24 cm lund. See on küll poole vähem kui Virumaal aga see-eest kõvasti rohkem kui lõunaosariikides. Väljas on ilus! Talv nagu üks talv olema peab.


Kui novembris ja detsembris oli suleliste huvi lindude söögimajas pakutava vastu leige, siis nüüd jagub söökla külastajaid küllaga. Kõige populaarsem on laste seas tutt-tihane. Teda otsitakse alati teiste seast - kas ikka tuli sööma.

Ka Linda lasteaias käis üks linnumees lindudest rääkimas, näitas arvutist pilti ja õues mängiti mänge ka.
     Küsisin Lindalt kodus, et "Kas onu rääkis huvitavat juttu?"
"Ei," vastas Linda ausalt, "ainult lindudest rääkis!"


Lastel on praegu lausa lust õues käia - saab suusatada ja kelgutada, lumeingleid teha, jälgi vaadata ja kui ema parasjagu ei vaata, siis ka lund süüa. Ja lund rookida. Seda saab kohe iga päev teha. Praegu see mulle veel meeldib.

Aed on piisavalt väike, et tüdimus peale ei tuleks ja selg kangeks ei jääks. Paar korda on hoog nii suur sees olnud, et oleme lastega naabritel ka lund lükkamas käinud. Mina lumelabidaga, Linda otsustas hoopis reha kasuks ja Kaisa krabas pisikese aiakühvli pihku. Seejärel aga otsustas, et kõige paremini saab lumest jagu siis kui talle lihtsalt iga paari sammu järel peale istuda ja kätega laiali pilduda.

 Käsitööd pole sel talvel mahti olnud teha. Kui saviga mängimine kõrvale jätta. Aga üleeile otsustasin ennast käsile võtta ja Kaisale puuduoleva villase sallkrae valmis teha. Eile öösel kell pool kaks sai lõpuks valmis. Kasutasin ära pooleliolevaid lõngatokke ja kuigi päris üks-ühele samasugust ei teinud siis juhendit piilusin siit.

pühapäev, 3. jaanuar 2016

Talve saabumine

Kui detsembrikuus sai nalja heidetud iirimaa talve üle, siis nüüdseks hakkab naljatuju üle minema. Viimastel öödel on temperatuur aias olnud 10-15 külmakraadi ligi. Kui aeda kataks paks lumevaip, ei oleks mul külma vastu mitte midagi. Praegu aga on väike mure nende kõige uuemate pisikeste kiviktaimlanumpsikute pärast. Katma siiski ei hakka, on nagu on!

Talvel on kõrred ikka kõige ilusamad - Carex divulsa subsp. leersii


Õues pole mul külma vastu midagi aga toas olen tõeline külmavares. Pliidi all olgu pidevalt tuli ja ahi küdegu, põrandad õhkavad nagunii pidevalt jahedat. Kõige mõnusam on teha õues jalutuskäik talvist maailma imetlema ja siis soojas toas teetassi peos hoides vaikselt üles sulada. Kauneid vaateid on ju loodus meile uue aasta esimestel päevadel pakkunud küllaga!

Pakane maalis mahakukkunud männioksadki kunstiteosteks

Kõrtest rääkimata

Lumeigatsus kumab aga isegi keraamikaringis tehtust:


Eile õhtul kui põnnid tudile pandud, avasin esimest korda sel talvel ka raamatu ja lugesin veidi kõrreliste hingeelu ja okaspuude pügamise kohta. Varem pole lihtsalt mahti olnud. Ja ega nüüdki hästi õnnestunud, uni tuli üsna ruttu peale.

Lugemata kirjanduse virn muudkui kasvab ja kasvab kuigi huvitavat oleks seal palju. Kui tavaliselt on talv rahulik käsitöö, mõtisklemise ja lugemise aeg siis viimasel ajal pole vahet, aeg lendab nagu segane - jõulud-jaanipäev-jõulud ja enne kui arugi saad on jälle suvi käes...