Lubatud postitus rooside kaitseks

Mingi ajal sattusin järjest lugema murelikke postitusi aiagruppides ja kuulsin samal ajal ka sõpradelt siit-sealt, et roosid on küll ilusad ja küll kasvataks hea meelega, kui nad poleks nii pirtsakad ja nendega nii hirmsasti tööd ei oleks. Lubasin suure suuga, et kirjutan sõpradele ühe postituse rooside kiitmiseks ja kaitseks.

Mingil juhul ei kavatse ma aga mingit üht ja ainust tõde kuulutama hakata. Esiteks, ei ole ma tõsiuskne roosikasvataja - roosid täiendavad ja kaunistavad mu aias erinevaid istutusalasid, mitte ei soleeri uhkes üksinduses. Teiseks, ei ole mu roosikasvataja kogemus piisavalt pikaajaline - minu noor aed sai alguse 2010. aastal ja samal aastal istutasin ka sõbra poolt kingitud roosi `Gloria Dei`. Nüüdseks on aias 36 roosiistikut, erinevaid nimetusi kokku 26.

põneva ajalooga roos `Gloria Dei`

Mis mind aga ajendas siia oma kogemusi kirja panema? Esiteks ajas mul harja punaseks väide, et roosid õitsevad lühikest aega. Kuna olen küll kehv blogikirjutaja aga usin aiapildistaja, vaatasin fotodelt kuupäevad järgi. Esimene roosiõis avanes sel aastal erandlikult juba 26. mail. Eelmisel,  2017. aastal, alustasid roosid õitsemist 18. juunil ja viimased roosiõied võttis külm ära 20. oktoobril. 2016. aastal esimene pilt roosiõitest 17. juuni ja viimane 19. oktoober, 2015. aastal 15. juuni ja 6. oktoober, 2014 aastal vastavalt 10. juuni ja 10. oktoober. Nii et minu aia sordivaliku puhul õitsevad roosid aias 4 kuud.

 oktoobrikuine `Angela`

Nipp on muidugi selles, et mida rohkem on erinevaid liike ja sorte seda rohkem jagub eri aegadeks ka õieilu. Enamus minu aia roose peab peale õitsemist väikese vahe ja õitseb siis uutelt võrsetelt jälle. Esimene on minu aias alati vana pargiroos Wasagaming (Skinner 1939), mis avab esimesed õied  juuni keskel.

 `Wasagaming`

Järgnevad ülejäänud pargiroosid: Hansa, Ritausma, Pink Grootendorst ja Mme Plantier. Selleks ajaks kui nemad lõpetavad ongi suur roosipidu käes. Pargiroosid on väga tänuväärsed põõsad aias.

 Pink Grootendorst on huvitava õiega pargiroos, kahjuks Ritausma järel teine suur lehetäide lemmik.

Teine väide, mida ma kuulsin, oli et küll kasvataks kui oleks viljakas ja rammus maa. Palun väga - minu roosid kasvavad kruusasel pinnasel kiviktaimlas. Kevadel riputan karbist igaühele peotäie pikatoimelise roosiväetise graanuleid ja sobib küll. Mul on teooria, et hea drenaaž meeldib roosidele väga, vaatamata toitainevaesemale pinnasele. Rääkisin sellest avatud talude päeval ühe roosikasvatajaga ja ta kinnitas mu arvamust.

Käige minu sõnade, mitte minu tegude järgi - `Augusta Luise` oli puhas emotsiooniost, valmis kohta parasjagu polnud ja torkasin ta lihtsalt murusse, poolvarjulises kohas suure tatari vahtra all.

  Talveks muldan ma roosid ära, oma aia kompostmullaga, see käib kruusapinnasel ka väetise eest. Eelmisel sügisel oli küll nii kiire, et pooled roosid jäid muldamata. Kuna oli järjekordne "iirimaa talv" ei juhtunud sellest midagi hullu. Peale panen igaühele paar kuuseoksa, naiivses lootuses, et lund sajab. Tavaliselt ei saja aga vähemalt süda on rahul.

Kas istutada roosid  teiste taimede vahele või teha eraldi roosipeenar on maitse asi. Kirjanduses pooldatakse enamasti eraldi istutusalasid. Minule meeldib segamini rohkem. Ja usun, et nii on ka haigusi ja kahjureid vähem.

Septembrikuine `Fortuna Rigo`

Ja nüüd põhilise soovituseni, milleni ma oma lühikese kogemuse puhul jõudnud olen. Enamus roosikasvatuse probleeme lahendab minu meelest sortide valik. Kui kasvatada kahjurite- haigus- ja talvekindlamaid sorte(tänapäeval on neid aina rohkem), pole roosikasvatuses mitte midagi keerulist. Kuigi põhitegijad on mul aias juba aastaid samad, katsetan aeg-ajalt ka uusi. Aeg-ajalt tuleb välja, et mõnda sorti on hädasti vaja. Sel aastal näiteks Järvseljalt ostetud `For Your Eyes Only`.

Roose ei tasu aeda osta puhtalt emotsiooni pealt või ilusa pildi järgi vaid vastavalt tingimustele. Esiteks katsun uurida vastupidavust kahjuritele, mis on huvitaval kombel väga erinev. Kui `Ritausma`võrsed on igal aastal juunis paksult lehetäisid täis, siis `Aspirini´ ja `Pretty Sunrise`-i peal leidub neid suve jooksul vaid mõni üksik, kui üldse. (Kui kellegile peale pargirooside midagi esimeseks roosiks soovitama peaksin, siis oleks see just `Aspirin`, nii lollikindlat roosi annab otsida.).

 `Aspirin`

 Lehetäide vastu aitab seebiveega pritsimine. Mürgitamist kasutan viimase abinõuna kui mõnel aastal on mingil põhjusel eriti kahjuririkas aasta. Aga ka siis katsun olla väga ettevaatlik, et mitte roosikasvataja sõpru hukka saata. Nimelt olen oma aias tähele pannud, et ei tasu kohe esimeste täide ilmumisel pritsiga kohale joosta, juba järgmisel nädalal peale lehetäisid kiiguvad pargirooside okstel pisikesed "krokodillid" - lepatriinude vastsed, kellest igaüks sööb päevas sada lehetäi valmikut või kolmsada vastset. Lehetäisid söövad ka kiilassilmad ja kõrvahargid. Mürk aga teatavasti ei vali, keda tapab ja nii võib koos vaenlastega ka sõpradest ilma jääda.

 

`Rhapsody in Blue`

Sügisel kipuvad kehvades kuivades tingimustes kasvavad roosid kergemini haigestuma. See tähendab, et kui mõnel roosisordil on eelsoodumus jääda tahmlaiksusesse, siis ta minu aias ka jääb. Seetõttu olen aastate jooksul mitmeid sorte aiast laiali jaganud ja uued haiguskindlamad asemele valinud. Nüüdseks on järele jäänud vaid üks tahmlaiksusele vastuvõtlik roos ja see on `Gloria Dei`aga kuna tal on minu jaoks suur emotsionaalne väärtus, siis tuleb selle puudusega leppida.

Kui isiklikest lemmikutest rääkida siis üha enam tinistavad mind ennast ära lihtõielised roosid. `Tommelise`-t imetlen juba mitu aastat. Olemasolevatest lihtõielistest on mu lemmik aga `Pretty Sunrise`, kasvab kõrgeks, enamasti üle meetri, õitseb pidevalt ja on väga terve, kahjurid teda ka eriti ei taha.

 
 Lõppu ilusaid lihtõielisi või pooltäidisõiega roose sellesuvistelt aiareisidelt:

`Fairy Klein Dumpje`

`Lyda Rose`

`Stadt Rom`

`Apache`

`Pathfinder`

`Tommelise`

 Ja pildike avatud talude päevalt Roosoja talus

TÄIENDUS:

Rääkisime pärast seda postitust sõpradega näoraamatus roositeemal ja üks oluline teema roosisortide valikul on ka õite vihmakindlus. Kurikuulus sort on näiteks ka minu aias kasvav `Ritausma`, kelle õied vihmaga pruuniks ja koledaks muutuvad. Kuna meie kandis eriti ei saja, pole siin probleemi. Mujal aga tasub seda silmas pidada.

`Ritausma`

Mõnel suvel võivad roosiõied ka suure kuumusega koledaks minna. Ja loomulikult õitsevad üksikud õied sel juhul kiiremini ära ja pudisevad küljest. Mõnel sordil kiiresti kui teisel. Kiireks pudisejaks on ka minu aias kasvav roniroos `New Dawn`, kuid kuna ta kasvab kõrgeks ja õitseb rikkalikult, ei häiri üksikute õite kiire äraõitsemine sugugi.

`Pretty Sunrise`ja `New Dawn`

Põuane suvi jätkub ehk aiapidamisest ekstreemsetes tingimustes

Ei, aitab naljast -  kunagi tuleb see blogikirjutamise tõke murda ja asi lihtsalt ära teha. Kuna Tistou tõi meile täna lahkelt Hiiumaalt vihma, väga väikese aga siiski aeda värskendava sabina, siis jääb tänane kastmisring vahele ja asendub kirjatööga.

Üldiselt on aias lugu kehvake. Ekstreemseid tingimusi ei jagu mitte ainult juulisse, see on meil suhteliselt tavapärane aga sel aastal on kogu kevad ja suvi olnud üks lõputu põuaga võitlemine. Kastmine võtab igal õhtul arvestatava aja ja mis seal salata, kui endal kaevu või tiiki pole ka  väljamineku veearve näol. Sellekevadistest istutustest on ellu jäänud üksikud tugevad, enamus uusi istutusi on vaatamata kastmisele välja läinud. Eile reanimeerisin jaapani enelat ja täna avastasin, et naabri aias hakkavad sirelid närbuma, mis siis peenematest taimedest rääkida.

Õunapuud on lookas, isegi liiga

Kuumus meeldib roosidele, õitsemine on rikkalik ja aetakse üha uusi võrseid uute õiepungadega. Aga nagu ma mäletan lubasin ma rooside kaitseks ühe eraldi postituse teha, las nad siis praegu olla.

Kui kuivus välja arvata on aias tavaline juulikuine pusa, korratu, kaootiline ja kirju - täpselt nagu mulle meeldib. Ma olin kindlasti eelmises elus mustlane aga just selline mu aed on.

 Üks erinevus siiski tavapärase juuliga  -  täna sain Tistoule lisaks liiliatele ja roosidele tutvustada õitsevaid hortensiaid ja varsti esimesi õisi avavaid siilkübaraid. Viimaseid jõllitasin ise ka hämmastunult, polnud tähelegi pannud, et nad omadega juba nii kaugel. Juuli keskel!

Täna avastasin, et mul on ikka hädasti vaja budleiat ehk liblikapõõsast, isegi koht sai välja valitud. Mõned aastad tagasi ebaõnnestus esimene katse teda kasvatada aga ega siis ühe korra järel saa alla anda. Seni on suurimad liblika ja mummimagnetid lavendel ja pskemi lauk.

Lisaks kuivale on jube kuum. meie kandis sündis hiljuti selle suve kuumarekord 32,4 kraadi. Mina istusin sel ajal õndsalt keraamikakeldris ja ei pistnud enne õhtust kastmisringi ninagi välja. Suvi on küll rohkem puuahjus põletatud keraamika aeg, lisaks asjalike asjade meisterdamisele tuleb vahel ka lustida.