pühapäev, 28. detsember 2014

Akud täis!

Jõuluaeg möödus kiiresti nagu igal aastal. Siginat ja saginat, kraamimist, kokkamist ja päkapikutamist jagus viimase hetkeni enne päris jõulu.

Kuigi päkapikk ka usinalt savi mätsis, läks põhiaur siiski väikese Linda kingituse peale. Nimelt olid Linda "tited"  - kaltsunukud nimega Mia ja Mari-Liis täiesti paljad. Jõulueelsel ajal kadus siis ema paar korda nädalas kodust naabermajja Märta ja tema õmblusmasina juurde titeriideid õmblema. Linda isal ei jäänud muud üle kui pead vangutada - millele küll kallist aega kulutatakse! Ilmselgelt ei saagi ju üks isa sellest aru saada kui oluline on ühele väikesele tüdrukule see, et "tittedel" korralik garderoob oleks.


Eile õhtul kui ma pesu triikisin, võttis Linda ka oma tittede pesu triikimise käsile. Selga ta nukkudele riideid iseseisvalt ei saanud aga emal oli triikimisega kiire, nii joosti ikka mõne kleidi või püksipaariga isa juurde tittede riietamise abi küsima. Isa kohmitses natuke aega tittedega ja porises siis: "Õmble jah neid nukuriideid, nüüd on kahe tite asemel neli majas!"

Aga ega teised päkapikud siis kehvemad polnud. No vaadake seda ilu, mis päkapikk mulle endale sussi sisse poetas:

Ma olin sel aastal ilmselgelt hea laps sest lisaks sellele õrnale ja valgele iludusele, tõi päkapikk mulle ka värvilise muinasjututeki. Ma armastan vanaemaruute! Päkapikul ei jäänud enam mahti enne kingi üleandmist seda viimistleda aga see on juba käkitegu

Lisaks leidus kingikotis veel kuhjaga eksootilist kraami Indoneesiast nagu näiteks batikatehnikas imeilusat kullakarvalist riiet ja kurikuulsat maailma kallimat Kopi Luwaki kohvi, mis teatavasti oma võrratud maitseomadused läbi ühe kassisarnase loomakese seedekulgla liikudes saab. Põnevust kui palju!

Nendesse jõuludesse mahtus kõike täpselt parasjagu, tegutsemist ja rahulikku mõtisklemist, vaikset kodusolekut ja ringivaatamist, toredat seltskonda ja vaguramaid hetki.

Ka kuulus Rakvere jõulukuusk sai vaadatud, küll päevavalges ja tuledeta aga vahva siiski. Pärdile oli keegi hea hing villase salli kaela sidunud, et ta lumesajus ei külmetaks.

Aga kauneid lumiseid paiku sai mujalgi imetlemas käidud


Ja loomulikult oli meil kõigil ülimalt hea meel näha emasid-isasid, vendi-õdesid koos nende peredega, vanaemasid-vanaisasid, Linda ja Kaisa vanaonu ja vanavanaema loomulikult ka. See just ongi jõulude ajal kõige toredam, et kõik leiavad aega ja tahtmist koos olla.

Nüüd jääb vaid üle vana aasta teele saata ja vaadata mis uus endaga kaasa toob...


Naeratage, perepilt!

Suur tänu tädi Tuulile, kes kinkis pisikesele Kaisale tunniajalise fotosessiooni "päris" fotograafiga. Fotograaf tuli väikest Kaisat pildistama koju ja tegi ka meist ülejäänutest paar klõpsu. Kogu saaki ma siia loomulikult riputama ei hakka aga mõned pildid siiski ka kinkijale endale vaatamiseks. Aitäh veelkord! Piltide autor on Merilin Kaustel-Lehemets.







teisipäev, 23. detsember 2014

Kui vanamoodne siis juba lõpuni välja ehk häid jõule kõigile!

Tahtsin täna lisaks sellele, et kõigile häid pühi soovida, kirjutada natuke ka jõulukaartidest. Nimelt lisaks kõigele muule jõulude ja nende ootamisega seonduvale meeldib mulle väga jõulukaarte saada. Ikka neid vanamoodsaid, ümbrikus ja tigupostiga. Kõige parem kui veel isetehtuid.

Sellised kaardid tekitavad alati elevust juba siis kui alles ümbrikku käes hoiad, tasapisi seda käes keerutades võib käekirja järgi mõistatada proovida, et kellelt. Eriti vahva kui lugema hakates, vaatab vastu mõni isetehtud luuletus, see teeb alati hea tuju


  Mõni hästi valitud raamatutarkus on alati õigel kohal




Aga ka lihtsalt head soovid kuluvad alati ära


Isetehtud kaardid on nagu väikesed kunstiteosed. Meie peres rändavad nad kõigepealt magnetite abiga jõuluajaks külmkapi ust kaunistama ja hiljem juba spetsiaalse albumi vahele. Et keegi liiga kadedaks ei muutuks, siis ütlen kohe ära, et piltidel on ka eelmiste aastate varandust.


Märta selleaastane jõulutervitus ei tahtnud hoopiski pildile mahtuda

Kas pole toredad? Aga häid pühi teile kõigile, ükskõik kas siis isetehtud kaartide või nende elektroonilistega, kuidas kellelegi rohkem meeldib!



pühapäev, 21. detsember 2014

Luuamüsteerium meie tänaval

Mõni aeg tagasi kadus Märta õuest, maja eest luud. Noh see tavaline ja tänapäevane plastmassist abiline, millega Märta majaesist pühkis ja oma kiisupreilile küllatulnud kosilasi peletas, kui need liiga pealetükkivaks kippusid muutuma.

Nüüd, mõned päevad enne toomapäeva ilmus üks luud aga meie värava taha. Selline uus ja ilus.


Nüüd ma siin siis juurdlen, et mida see küll tähendada võiks:

 - Päkapikud viisid Märta vana luua ära, et talle uus tuua aga eksisid aadressiga ja tõid luua kogemata meie värava taha;

- Keegi arvas õigusega, et pole vaja toomapäevani oodatatagi, et meie värava taha Tahma-Toomast tuua ja tõi juba varem abivalmilt luua, et olge head, lükake vähemalt suur sodi pühadeks toast välja - paha vaadata!

 - See salapärane keegi ei tahtnud mulle otse öelda, et "Sa oled üks igavene nõid!", vaid tõi lihtsalt luua, et mul hea ringi liikuda oleks;

- Või tahetigi öelda et "Sa oled üks vana luud!" Kuigi samas, nagu öeldud, luud on ilus ja hea;

Mine võta kinni, milline variant õige on aga mina seda luuda sealt värava tagant puutuda ei julge. Võibolla on hoopis nii, et keegi kasutas meie väravatagust "Pargi ja Reisi" parklana ja tuleb peagi oma lennuvahendile järele, Nanny Ogg näiteks.

Igal juhul head toomapäeva kõigile ja loodame, et Teie tahma-Toomast oma ukse tagant leidma ei pea!

teisipäev, 9. detsember 2014

Nagu kelguga allamäge

Laenasin postituse pealkirja Futu kirjutatud kommentaarist sest just nii ongi. Vaevalt sai detsember peale hakata kui aeg kihutama hakkas nagu üks hea kelk allamäge - ikka viuh ja päev, viuh ja teinegi! Plaanisin ikka igal advendil ühe postituse jõuda aga võta näpust, jõuan vaevu kelguservast hoida ja vaadata, et suure hooga maha ei lenda.

Pilte olen vahepeal siiski teinud, näitan siis tagantjärgigi. Peale esimest adventi jõudis ka meieni kaunis härmatis. Õues oli imetlemist ja uudistamist küllaga, tegime Linda ja Kaisaga ühe pikema tiiru ka raudtee äärde. Seal on tõeliselt uhked kõrrelised, käime neid ikka aeg-ajalt vaatamas.

Aga ka koduaias võis näha fantastilisi vorme:

Lund oli parasjagu nii palju, et sai akna tagant pisikesi jälgi otsimas käia

Siis aga keeras jälle soojaks ja nüüdseks pole lumest enam jälgegi. Vaesed päkapikud peavad poris sumpama ja jõulukaunistused tunduvad veidi....kohatud

Aga mis see seal taustal paistab? Jah, see on päike, Juba kaks päeva järjest ennast näidanud, uskumatu.

Ja lumeroosid sätivad ennast õitsema: