esmaspäev, 11. märts 2019

Täna ta siis tuli ehk esimesed 2019

Kui päris aus olla, siis olid tegelikult esimeste topeltõieliste lumikellukeste õied sel aastal lahti juba 28. veebruaril. Pikka pidu neile siiski ei antud sest peagi mattus aed taas paksu lumeteki alla.


Aga täna polnud aias jalutades küll mingit kahtlust, tihased karjusid, jääpurikad tilkusid ja lumevabadelt laikudelt piilusid kevadiste sibullillede uudishimulikud ninad.














Esimese õitseja tiitli saavad aga üheaegselt nii täidisõieline lumikelluke


Kui talvine lumekupp `Schwefelglanz`


 Valmistujaid on teisigi, esimene vapper märtsikelluke:





Lumeroosidel on õienupud:




Esimene kasuaia saak on samuti korjatud - abikaasa käis kasvuhoonet inspekteerimas ning saabus võidukalt sületäie lehtkapsaga. Lehtkapsas on tänuväärt taim, tema juba pakast ei karda, kasvatas salaja kasvuhoones talv otsa lehti suuremaks ja erinevalt suvisest saagist ei pidanud seekord lehtede ärakorjamisel kapsaussidega maadlema. Pistsin saagi ahju ja küpsetasin maitsvateks krõpsudeks, neid armastavad meie peres kõik. Restoranides on lehtkapsas viimasel ajal moodi läinud, ainult, et seal nimetatakse teda ingliskeelse laensõnaga kale-kapsaks, mis ajab minusuguse vanainimese alati omaette porisema - mis kale-krõpsud, see ju lehtkapsas.

Kuna suur töö, mis mind terveks talveks inimkonnast lahutas, hakkab valmis saama, on nüüd juba aega isegi keraamikat teha. Ja ehk edapsidi ka blogisse kirjutada.








esmaspäev, 19. november 2018

Palju õnne Läti!

Meie sellesuvine Läti reis viis meid Ida-Lätti, Latgalesse. Kuna iseseisva Läti idee käidi esimest korda välja Latgale kongressil 1917. aastal Rezeknes, siis võib öelda, et käsime Läti iseseisvuse lätetel.  Reisist on nüüdseks juba parajalt aega möödas ja ma ei hakka andma kronoloogiliselt täpset ülevaadet käidud kohtadest, pigem loodan, et nende blogipiltide kaudu salvestub meie reisi meeleolu ja Ida-Läti eripära.

Kirikutele nikerdatud puukujud 1920. aastate lõpust Balvi muuseumis.


Ida- Läti on teistsugune - teistsuguse looduse, kultuuri ja rohkete kirikutega. Peale Liivi sõda läks Latgale Poola võimu alla. Aastal 1772. aastal liideti Latgale Venemaaga ja jäi kuni Läti iseseisvumiseni Vitebski kubermangu osaks. Üle 65 % Latgale elanikest on katoliiklased, 14 % vene õigeusku ja 10 % õigeusulisi. Võrreldes ülejäänud Lätiga on Ida-Läti vähem klanitud ja ülesvuntsitud, seal võib kohata veel sellist nostalgialaksu nagu Karsava bussijaam.








Ühes õiges Latgale linnas on kirikuid vähemalt kolm-neli, üks loomulikult katoliku, teine õigeusu, lisaks luteri kirikud ja vanausuliste palvemajad. Ja need kirikud on tõeliselt uhked. Kasvõi näiteks Aglona basiilika, kus hiljuti paavst missat pidas. Nii et kui fotosid vaadata, tundub, et reis oli tõeline kirikute eri. Ma ei hakka kõigist neist siia pilte panema aga valitud palasid küll.

Aglona basiilika on barokkstiilis kirik kahe 60 meetrit kõrge torniga - Läti katoliku keskus.Territoorium kiriku ümber on tohutu, tunned ennast kui pisike putukas. Lisaks palveränduritele tundus ka populaarne pulmapiltide ja muude fotosessioonide paik olevat.

 Mulle jäid aga meelde pigem pisikesed teeäärsed kirikud nagu näiteks 1911. aastal asutatud Karsava püha Efrosinia õigeusu kirik, puitpitside ja nikerdustega, mis valmisid kiriku rekonstrueerimise käigus aastatel 1995-2003. Tahvlilt võis lugeda, et kiriku sees on puidunikerdused tehtud Riia kunstikooli õpilaste lõputööna. Tundus, et töö on veel pooleli, siin seal vedeles uhkeid nikerdatud detaile.





Kirikukass


Rezekne vanausuliste palvemaja juurde jõudsime hommikul vara, just vahetult enne jumalateenistust. Mööda kitsaid tänavaid mäest üles ruttavaid rättidega vanatädisid vaadates tekkis kuidagi ajatu tunne. Et pole vahet, mis aasta parasjagu on, need tädikesed rühivad igal pühapäevahommikul muutumatult sedasama tänavat mööda kiriku juurde. Üks Rezekne vanausuliste palvemaja kelladest kaalub 4832 kg ja on seega Baltimaade raskeim kirikukell.


Ludza linnas asus uhke kahe torniga kiriku kõrval ka märksa tagasihoidlikum aga ehk huvitavamgi palvela - 1738. aastal ehitatud Carnicki kabel.


Lisaks kirikutele leidub Ida-Lätis rohkelt järvi, seetõttu kutsutakse seda ka siniste järvede maaks. Looduspuhkusele me seekord ei keskendunud, Läti rahvusparkide ja loodusradade teemareis ootab alles tulevikus realiseerimist.


Lisaks kirikutele leidub ka mitmeid losside ja kindluste varemeid. Palju neist küll alles pole kui just Daugavpilsi kindlus välja arvata. Aga sellest kurioosumist tahaks teinekord pikemalt kirjutada. 1399. aastal Liivi ordu idapiiride kaitseks rajatud Ludza kindluse varemed, kus igal aastal peetakse Suurt Latgale turgu.


Rezekne kindlusest on veelgi vähem säilinud, pole ka ime, varemetena seisab see juba 1712. aastast.


Latgale on loomulikult kuulus ka oma keraamika poolest, seetõttu pidi mu vaene reisikaaslane taluma ka mitut näitusesaali täit potsikuid ja vitsikuid, mida ma süvenenult uurisin. Tema õnneks ei ole ma just ülemäära Läti keraamika fänn, kindlat põhjust selleks vast polegi - minu ilumeel lihtsalt ei ühti latgale keraamikutega. Küll aga on tore, et nad ajaloolisi käsitööliike hindavad ja tuvustavad.

Rezekne muuseumis meeldis mulle kõige arhailisem keraamika


Nii kui glasuurimiseks läks, pole aga enam see...


Ma muidugi hindan meisterlikkust kui ma seda näen aga praktik minus tahaks läti keraamikat nähes peast kahe käega kinni hoida. Küünlajalgu armastavad nad väga, äkki see ongi keraamikute kutseeksami ülesanne?

 Igal juhul lätlased ise on oma traditsioonide ja riigi üle uhked. Ühe teeäärse poollagunenud mõisa juures jäi abikaasa auto juurde, mina aga läksin jalgade sirutamise eesmärgil mõisa lähemalt uurima. Uksest ilmus ootamatult üks noor tüdruk, valla kultuuritöötaja, kes oli suveks määratud ka turistidele infot jagama. Sain näha stendi fotodega valla tantsumemmedest ja ahju parandamisel leitud mõisaaegseid kirju. Seejärel veeti mind rõdule ja näidati ülevalt lillepeenart, mis istutatud valla poolt kingituseks Läti sajandaks sünnipäevaks. Viisakalt peenra ülevalt ära vaadanud, sättisin ennast minekule. Neiu nägu muutus õnnetuks ja ta küsis pettunult:  "Aga kas te meie kingitusest endale pilti ei tahagi?"

Tahan muidugi, miks ma siis ei taha. Sünnipäev ikkagi!









pühapäev, 23. september 2018

Terve aiasuvi septembris ehk postitus blogijumalate lepitamiseks

Väänasin eile jala välja. Istutasin Savisaarelt saadud sibulikke ja astusin kivilas, uus siht juba silme ees, veidi lohakalt ja oligi õnnetus käes. Nüüd ma siis istun siin, ilusal pühapäevasel päeval, kui aias oleks nii palju teha, lapsed vanaema juures ja savitamisluba käes ja ei tee midagi. Mitte kui midagi. Äkki on see solvunud blogijumalate kättemaks -  "Ah et sul pole aega blogida....seda viga annab parandada!" Mine sa tea.

Igal juhul on sel aastal september olnud uus suvi. Olen rohkem aedlemisega tegelenud kui kogu eelnenud suve jooksul kokku. 2010. aastal rajatud kevadiste laiutajate peenras istus naat. Sügaval arendsi kiviriku ja hanerohu puhmastes, kust teda lootustki kätte saada polnud. Terve suve oli kuklas tiksunud plaan, et see pusa tuleb üles võtta, lahti harutada ja tagasi panna sest kevadised laiutajad lihtsalt peavad olema. Pildil on probleem kenasti näha.



 Ühtlasi tegelesin see-ei-ole-peenra ülemise otsaga.  Tassisin kive edasi-tagasi ja ohkasin kõva häälega igal õhtul "Oh oleks mul ometi kruusa!". Kui piisava tahtega oma soove väljendada, juhtub vahel, et need lähevad täide. Eriti kui on nii abivalmis abikaasa kui minul. Vangutab küll pead, et kas inimesel oma ajaga mitte kui midagi targemat pole teha kui mõttetusi ehitada aga kruusa tõi. Ja  tegelikult võib öelda, et see-ei-ole-peenra tänavapoolne ots nüüd peaaegu nagu peenar. :D

Meeldetuletuseks - miks ma oma aiaääre nii olen nimetanud? Sellepärast et see on üks mõttetumaid kohti aias üldse. Tänavapoolne ots, suur murelaps, asub kahe suure arukase all, kuiv vari, tihedalt kasejuurte matiks kasvanud. Seal ei kasva ju mitte midagi. Aga muru ka ei kasva ja ilusat pole seal midagi isegi siis kui aiaäärne rahule jätta ja ära niita.

Hekk? Aga kuidas me siis Märtaga aia peal kõõlume ja juttu räägime kui hekk ees. Ei hakka ju iga kord naabri aeda minema kui meil jututuju on, üle aia saab ju mõnusamini.

Nii saigi ükskord see riba üles kaevatud ja tekkis see-ei-ole peenar. Nüüdseks on muutunud veel nii palju, et pildil oleva kruusahunniku asemel on ilus kollane laste mängumaja.


See-ei-ole-peenar on iseenesest väga vajalik leiutis sest selle alumine ots on piisavalt niiske ja varjuline, et seal kasvaksid näiteks sõnajalad, võsaülased ja isegi kuldking. See ülemine ots aga....puhh. See oli ju kole. Naati täis laiutajate peenart ümber tõstes, tuli pähe veidi teistsugune plaan - mul on ju kruusa. Ja nii saigi see-ei-ole-peenar endale hoopis juuretõkkekangal asetseva kivilailmelise alguse. Algab ta veidi altpoolt kui enne sest laste mängumaja tahab enda ümber rohkem ruumi. Noh ja aia ääres jutustajad samuti.


Ja vaade teiselt poolt. Kahe ala vaheline vahemaa on täpselt välja mõõdetud mu aiakäru laiuse järgi. Sügisel ja kevadel oluline mõõt, millega arvestada. Mängumaja ümbrus läheb esialgu niitmisele, tuleviku osas on paar plaani selle veel mõnusamaks muutmiseks. Kui lapsed enne suureks ei kasva muidugi.

 Lisaks kivitõstmisele tõstsin ka taimi. Septembri alguses mängisin malet ja tõstsin ümber terve kuuriesise hostapeenra, kus pisemad hostad olid juba täielikult suuremate puhmaste alla mattunud.Lisaks tegin korraliku aluse, mitte just kõige atraktiivsemale aga väga väga vajalikule aiaelemendile - veetünnile.


Istutamisega peab nüüd juba hoogu pidama, küll aga ootavad oma järge aiamaa ja tulbisibulad, õnneks on nendega veel veidi aega.

Lõppu paar pilti septembrikuisest aiast. Veidi uimased mummid võtavad viimast.






Jah, ma virisesin tõesti mitu aastat selle üle, et mu karukellad ei külva kunagi aga see on nüüd ka veidi liig!

 Esimestel sügiskrookustel on ninad väljas

Sügisene ilu













reede, 7. september 2018

Kaks kulla hinnaga tundi

Lõpuks ometi on aiahooaeg alanud. Septembris. Saab istutada, saab taimi tõsta, saab aedlemisega tegeleda. Aga puhkused on puhatud ja suvine vabam aeg läbi. Nii jääbki aiaga tegelemiseks keskmiselt kaks tundi vaba aega kuni väljas juba päris pimedaks kisub. Mõni päev läheb õhtusöögi tegemise peale kauem aega, siis on juba kehvasti.


Umbrohi kasvab nii, et peaaegu on silmaga näha. Aga üldiselt võib septembrikuiste vaadetega rahule jääda. Sellist suurt ümbertõstmist nagu tavaliselt igas augustis ette tuleb, ma sel aastal ei plaaninud sest kõik on ju juba päris kena - rõõsa ja rõõmus. 


 

Nojah nii ma arvasin. Lõpuks hakkas üks luht-kastevarre puhmas vaates piisavalt häirima, et seda pool meetrit tahapoole nihutada, seejärel kaevasin välja suure puhma päevaliiliat, mille ma ilmselgelt läbi olin põdenud ja ära kasvatanud. Järele jäid suured augud. No ja siis hakkas tavaline malemäng pihta kuni midagi peale rooside oma kohale ei jäänud. Nüüd enam silma ei riiva. Selleks korraks.

Paljudel kivila liikidel on teine kevad, augustis õitses karukell, praegu merikannid, südajas keraslill ja peekerlilled. Laugud ajavad uusi värskeid lehti. Viigikaktus on õnnelik ja rahulolevalt priske.






Oskaks ainult neid aedlemise kahte tundi mitte näha kohustusena kõik läikima lüüa, mitte pahutseda, et aega ei ole ja ei jõua. Vaid võtta neid päikeselisi tunde kui aega iseendale - kui võimalust. Ja lohutust.




esmaspäev, 3. september 2018

Visby - kõige nunnum linn

Ma muidugi ei ole kõigis maailma linnades käinud aga olen täiesti veendunud, et enam nunnum olla ei saa. Ilusaid linnu olen varem ka näinud aga nii armsat vanalinna mitte.


Käisime Tallinki kruiisiga, mis on Gotlandiga esmatutvuse tegemiseks vist kõige optimaalsem variant. Saare- ega linnaekskursioone ei võtnud, otsustasime omal käel ringi vaadata. Ja usun, et hästi tegime, päevaga jõudsime parasjagu vanalinnale, muuseumile, botaanikaaiale ja keskaja laadale tiiru peale, lõunatada, korra Kränku teepoes käia ja ühes perekohvikus põldmarjamoosiga safranikooki süüa ja oligi aeg tagasi laevale suunduda.


Visby muuseum oli seest selgelt suurem kui väljast, kohati tuli tunne, et oleme labürinti sattunud. Mulle meeldisid kõige rohkem pildikivid - 5.-12. sajandist pärinevad kaunistatud lubja- või liivakivist plaadid. Pildikive on püstitatud mälestuskividena, neile on kantud motiive müütidest ja saagadest. Kivisse raiutud kujutised värviti musta või punase värviga.



Aga ka ülejäänud muuseum oli huvitav, lugesime-vaatasime Gotlandi ajaloo kohta ja siis läksime linna peale, kus tundus, et oleme ajamasinaga ootamatu hüppe teinud. Keskaja päevade puhul olid nimelt kõik kohalikud ja külalised ennast teemakohaselt riidesse pannud. Tundus, et ainult see meie laevatäis liikuski tavariietes. Kostüümidega oli vaeva nähtud, ka lastel olid keskaja riided ja neid veeti ringi puust kärudes, õnnestus näha isegi parimate rüütliturniiride vaimus dekoreeritud ratastooli.


 Kui muidu võlub Visby ka oma roosidega, siis selleaastase põuaga olid augusti alguseks roosid juba lõpetanud, küll aga oli tänavaservas kasvavate rooside tüvesidki uhke imetleda. 


Kunagi oli Visbys kokku 16 kirikut, praeguseks on alles vaid üks, 1225. aastal valmis saanud Püha Maarja toomkirik.  Romantilisi kirikuvaremeid on aga vanalinnas iga nurga peal.




 Visby botaanikaaia asutas 1855. aastal toreda nimega ühing - Suplevate Sõprade Selts. Tänapäevase ilme sai botaanikaaed 1930. aastatel. Botaanikaaed oli pisike aga ilus, vaadata oli küll ja veel. Näiteks järgmisel pildil on luuderohi botaanikaaias asuvatel Püha Olavi kirikuvaremetel.


Luuderohi on Gotlandi maakonna üks sümboleid ja seda võib näha kõikjal Visbys


Vasakul 1961. aastal istutatud mammutipuu, paremal liibanoni seeder


Mõõtkavaks valitud reisikaaslane Märt ja hõlmikpuu


Küngas, millel asus armas puidust aiapaviljon oli kujundatud kiviktaimlaks



Ürdiaias väga hoolega ringi ei saanud vaadata sest seal sadas vihma. Sellist lokaalset, nagu suure põuaga koduaiaski.

Teise külje pealt ligi hiilides...


  Ürdiaia kõrval valmisid viigimarjad, aprikoosid ja sidrunid



Suvelillede istutusala kohta oli ilus ja põhjalik plaan




Taustal paistab roosiaed


Äratundmisrõõmu ja ühtekuuluvustunnet tekitas tüüpilises poosis aednik.

Järgnes pikk jalutuskäik mööda linnamüüri, nii sees...


...kui väljaspool

 Gotlandile lähme kindlasti kunagi tagasi aga siis juba kogu saart avastama. Vaatamisväärsuste raamatki sai juba teejuhiks valmis ostetud.