reede, 17. märts 2017

Varakevadised monoloogid...

"Ähh, no misasja nad kõik nüüd tormavad! ...paar päeva tagasi sulas aed lume alt välja ja nüüd nad kõik siblivad ja blogivad ja külvavad... eriti agarad! Aega ju on. Mul küll mitte mingit tahtmist pole aeda minna - tuul ulub ümber maja ja vihma sajab. Puhhkuivastik!"

"Näe vihm jäi järgi, tore! Päikegi piilub juba. Peaks korraks vaatama minema, kas ikka veel pole ühtegi lumekuppu väljas.  Aga siis ruttu tuppa tagasi, nii palju on teha veel. Ja nagunii on väljas kõik kole sest ma ei jõudnud sügisel ei riisuda ega pealseid lõigata. Puhhkuivastik!"

"Mhmm. Peaks kivilast kuuseoksad ära korjama ja vaatama, mis seal all toimub.  Mägikannil oli poolel puhmal kuuseoks peal (sellel rohelisemal poolel) ja poolel mitte."













"Muidu tundub kivilas kõik ilus aga näe, kõrreliselehine kimpkellukas on küll silo, mis silo, nagu ka ema käest saadud roosaka värviga kukehari.  Paar kahtlast on veel, vastaklehine kivirik ei ole sugugi rõõmsa moega aga mõni elumärk justkui oleks. 
Mägisibulad on enamuses väga ilusad, eelmisel sügisel saadud `Lee`on kõige rohkem kannatada saanud aga näeb sellele vaatamata päris kena välja."










Isegi `Taaral` pole häda. `Happy`on eelmise talvega võrreldes imeilus. Uuekesed, nagu `Kelpone`samuti. 














"No jah, siia pojengipõõsaste juurde ma siis sügisel pooleli jäingi, neljast põõsast kahel on pealsed lõigatud, ah lähen toon siis juba kuurist tööriistad ja kindad. Käru kah! Ongi pojengid korras, nüüd tuleks ruttu kõrrelised üle vaadata, need ju ka puha korrastamata. Ja neid pealseid siin ikka jagub. Ega ma siis sellepärast veel aiahooaega ava, niisama natuke siit-sealt..."

"Nii saigi käru täis! Küll praegu on tore aeg siblimiseks, võililled tulevad pooleldi külmunud maast imekergesti välja. Ja siin need lumekupud ongi!"
















"Kui ma juba õues olen, tõmban lumekuppude ümbert hostapealsete silo ka vähemaks, pärast parem pilti teha. Oi, karukelladel on küll viimane aeg vanad pealsed ära lõigata, uued karvikud juba paistavad puhma keskelt. Ja lumikellukeste imetlemise töö ka kõik tegemata. Isegi märtsikellukesed juba väljas!"















"Kes tule ära kustutas! Kas tõesti juba pime? Ei ole võimalik, ma ju ainult korraks...." 

"Peaks homme jälle aeda sättima!"

Jajah...








esmaspäev, 13. veebruar 2017

Ilusam osa talvest

Kui osad mu sõbrad naudivad väga nn. iiri talve (sooja ja ilma lumeta), siis mina mitte. Talv peab olema parajalt külm ja lumine. Samas päris ilma päikeseta ka ei tahaks. Seepärast mulle veebruar väga meeldib. Enamasti on siis Eestimaal veel talv mis talv - aga päikest antakse ka. Rõõmsam olemine kohe.

Igapäevaste askelduste ja sekeldustega kipuvad vahel prioriteedid paigast minema. Olen viimasel ajal tabanud end tundelt, et ma ainult õiendan lastega ja kiirustan neid tagant. Puhh, kuidas ma endale sellisena ei meeldi. Lasen ennast liialt meelitada mingisse lõputusse oravarattasse.  Ei mäleta ei Linda ega Kaisa suureks saades tolmurulle voodi all või pesemata nõudekuhja kraanikausis, emaga koos veedetud aega aga küll. Vahel läheb see mul lihtsalt meelest ja siis tuleb midagi ette võtta.

Nii lõingi laupäeval askeldustele käega, pakkisin matkavarustuse seljakotti ning kalpsasin lapsed kaenlas üle tubaste sodihunnikute õue. Seal oli ilus päike ja tegemata tööd ununesid kiiresti. Tegime pika matka ja lõpuks jõudsime lasteaia kelgumäele kelgutama.















Linda joonistas meie päevast pärast isale pildi, nagu sealt näha, olid kõige vägevamad asjad kelgumägi, poest teemoonaks ostetud vastlakuklid, hästi madalalt üle lennanud lennuk, veetorni akendel reas istunud tuvid ning hiigelsuur must koer.


Kuna täiuslikust õnnest olid väikestel tüdrukutel puudu veel annajaelsa (lasteaed viib lapsed ikka väga ruttu popkultuuriga kurssi) võlukepid siis võtsin ohates ette maailma kõige vastikuma töö - õmblemise. Lapsed ise said hiinaka söögipulki roosaks võõbata, õnneks oli mul paar heegeldatud lumehelvest juba iidamast-aadamast kapis seismas. Sobisid mänguks küll, kui te meile külla tulete, olge siis valmis selleks, et annad-elsad teid kohe lumekujuks võluvad. 


Mõni neist tegelastest on vist mulle ka sinisevaimustuse peale võlunud, igal juhul kipub ka muu käsitöö sinine tulema. Nagu näiteks see eelmisel kevadel alustatud aga alles hiljaaegu valmis saanud pitssall. Ei läinud aastatki ja juba valmis.



Keraamika on ka sinine. Kas siis sinise glasuuriga toonitud...




või hoopis sinisest savist meisterdatud.








Loodetavasti püsivad nüüd mõnda aega tubased tööd tegemata sest see tähendab, et meil on siin nii lõbus, et lihtsalt pole mahti tühjale-tähjale ennast kulutada.

reede, 27. jaanuar 2017

Linda lauluke

Mina tõstan Sind,

Sina tõstad mind -

meie hakkame vanaks jääma...

Palkidest ehitatud maja,

polegi veel valmis saanud.

Aknaid on juurde veel vaja,

et teha selle valmis.

Konn!


Laulu sõnade autor 4-aastane Linda.


esmaspäev, 12. detsember 2016

Päev kodus nohuste lastega ehk üks indrekkoffilik traktaat


Magasin hästi

Viska! Viska! Viska!

Miks Sa ei visanud

Mul tatt jookseb

Minul on pisikud

Palun too taskurätti

Tahan Kaisa voodisse minna riidesse panema

Emme, sukkpükstel tuli kand ette

Härmatis on õues

Kaisa, ei jookse

Emme, mina ütlesin Kaisale, et ei jookse hambaharjaga

Mina olen Kaisast vanem

Mina olen Lindast vanem

Ei kammi hambaharjaga juukseid

Palun too taskurätti

Kuule emme, nende pulkadega saab hiina häält teha

Tee mulle kuus paid

Ei, vett ikka

Mulle ei maitse keefir

Emme, palju ei tohi nõusid panna

Muidu kukub maha

Palun too taskurätti.

Emme ma toon Sulle rebase laua peale, siis sa saad seda vahepeal vaadata

Onju kakajunn ei tohi ütelda

Mina ütlesin kogemata

Ma viin selle rebase nüüd minema

Puhu peale! Siia ka! Ja siia!

Mis sa siis teed kui Sa kõik töö ära oled teinud

Emme on ka nohune

Emme, sa ei saa nüüd lasteaeda minna

Palun taskurätti


Mõtlesin mina siin eile,  kolmandal advendil, et kui tavaliselt väljendub suur osa eestluse elujõust naabrite kirumises, siis mind on küll vist maailma parimate naabritega õnnistatud. Nii Mänguvanaema kui Märta on alati olemas ja aitavad kui vaja. Ja see ei ole üldse väike asi.

P.S  Märta laenas Indrek Koffi raamatut "Eestluse elujõust" ja  arvas, et elust lastega saaks kena traktaadi kirjutada. Ma andsin oma parima.



esmaspäev, 28. november 2016

No ei ole midagi öelda, ei ole...

Blogi on sügavas talveunes. Olen juba mitu korda hoogu võtnud, et midagi kirjutada aga kui on aega, siis ei ole viitsimist ega tahtmist, kui on tahtmist, siis kipub jälle aega vähe olema.

Sellist nädalat, kus kumbki põnnidest ei oleks palavikus või vähemalt nohune-köhane, pole mina tööleminekust saadik veel näinud. Siis on nad loomulikult kodus ja mina katsun kodukontoris oma töödega vähegi järge pidada. Kui on üks laps kodus, siis on see täiesti võimatu. Kui on kaks, siis on lootust, et lõbustavad ennast mingil määral ise. Puhh. Kui tööpäev läbi, võtan luua ja hakkan siia seapesasse käiguteed sisse lükkama või vähendama köögis kraanikausis nõudest ning vannitoas mustadest riietest moodustunud Eiffeli torne.  Ja siis tuleb juba õhtusöök ja laste magama sättimine.



Vahepeal katsetasime siin uut elukorraldust ja panime lapsed ühte tuppa magama. Kaks nädalat sujus kõik hästi ning lootus oli, et ehk saavad täiskasvanud ka lõpuks oma magamistoa tagasi aga kus sa sellega. Seejärel tuli nädal, kus poole ööni jutustati, mängiti ja itsitati, ei mingit magamist - lõbus ju õega kahekesi omaette sehkendada. Mis seal ikka - lõime peo uuesti laiali. Kasu mitte teragi, kahju küll. Kui enne oli Kaisa vabalt nõus pimedas toas magama, siis nüüd hakkas õe eeskujul öölampi nõudma. "Ühhhüühüüü, Kaisa ei taha peidus magada!" kostis magamistoast pärast lapse voodissepanekut. Aga öölampe oli ju ainult üks. Õnneks tuli külla tädi Tuuli, kes Kaisale kingiks päris oma lambi tõi. Ilusa liblikatega lambi.

Paar päeva hiljem istus Kaisa mul enne magamaminekut süles ja vaatas raamatut. Korraga läks lapse nägu väga õnnetuks. "Kaisa ei ütelnud aitäh!" ütles laps kurvalt mulle. Ma ei saanud esialgu midagi aru. "Kas lasteaias ei öelnud aitäh?" proovisin uurida. "Ei, Kaisa ei ütelnud tädi Tuulile aitäh! Tädi Tuuli tõi ilusa lambi Kaisale!". Aitäh, tädi Tuuli veelkord!

















Nii see läheb, ja-jah...








pühapäev, 25. september 2016

Sügisene sibulanäitus

Panin täna tulbisibulad maha aga mitte nendest ei taha ma näitust teha. Tulpidele kohta otsides püüdsid mu pilku hoopis teised sibulad, mägisibulad nimelt! Küll mulle meeldib kuidas nad enne talve mõnusalt tihedaks keraks tõmbuvad.

Haarasin toast fotoka ja tegin ühe ringi, enamus sai pildile.




















Pole vist aias teist taime, mis oma välimust hooaja vältel nii muudaks. Kammisin arvuti läbi aga maikuus olen mägisibulaid kahjuks vähe pildistanud. ja kui olen siis ikka paari lemmikut. Nüüd on siis vähemalt sügisesed fotod olemas.

Mõned näited suutsin siiski leida. Vasakpoolne on maikuine ja paremal septembrikuine foto. Kohati tekib kahtlus, kas ikka on üks ja seesama taim.

`Boromir`


`Othello`


`Kiara`

`Happy`


Viimasel fotol mägisibula värv märkimisväärselt muutunud pole, küll aga paistab sellelt imehästi sibulate sügisene "kerratõmbumine". `Mecki`

Ma olen kuulnud laatadel mõne mägisibulamüüja väljapanekut uurides möödujate lausekatkeid: "Ah mul juba on üks mägisibul!" või "Nad on kõik ühesugused!"  Loodetavasti on nendelt piltidelt näha, et ega ikka ei ole küll. 

Kui neid põnevaid tegelasi lähemalt vaatama kummarduda, on suur tõenäosus, et nakatud lootusetult mägisibulatesse. Ja enam ei paranegi.



reede, 23. september 2016

Sügis

Märkamatult ongi suvi läbi saanud ja alanud sügis. Lasteaiast tulles on põnnidel peod värvilisi lehti täis ja kruusakivide asemel hakkavad varsti taskuid täitma kastanimunad.

Aias ma enam suurt toimetada ei taha, vedru on maha käinud. Seda enam, et esmaspäeval oli mu esimene tööpäev üle nelja aasta. Läbi on see ilus aeg koduse emana ning uued väljakutsed ootavad. Juba teisipäeval tuli Kaisa lasteaiast köhaga. Ja kolmapäeval Linda nohuga.
Oh jah...

Aiaelu piilun nüüd pigem õhtuti, lohutades ennast, et siis ongi valgus ja vaated kõige ilusamad. Üldilme on juba päris sügisene, ainult mõned hullud roosid ei taipa veel kalendrist midagi.


Roos `Fortuna Rigo`ja siilkübar `Fatal Attraction`



Roos `Aspirin`

Esimesed sügiskrookused juba õitsevad. Sel kevadel kaevasin neid sõpradele jagamiseks üles ja nüüd leidub laiali rännanud krookuseid kõikvõimalikes kohtades. Hullud paljunejad.


Ilus krookus (Crocus pulchellus) koos lõhnava neitsikummeliga(Tanacetum parthenium)

Sibullilli ma veel maha pannud ei ole, ilmselt hakkan nädalavahetusel toimetama. Et kes maha ja kes tuppa. Millalgi enne tõsisemaid külmasid tuleb üles kaevata gladioolid. Ja tuppa tuua  tutt-liilia. Kunagi sai kiiruga ja süvenemata sibulad poest kaasa haaratud ja nüüd ongi potielanik. Igal sügisel mõtlen, et ei viitsi enam jännata aga alles ta jääb. Erinevalt daaliatest talvitub meie keldris kenasti.



  Talveks kolib tuppa ka see tundmatu taim, lätlastelt eelmisel aastal Pärnu laadal ostetud. Igaks juhuks õue ei jäta. Elas talvel kenasti aknalaual ja suvel aiavaasis. Aastaga ta märkimisväärselt kasvanud pole.


Ühesõnaga on üleminekuaeg. Suvelt talve poole. Koduselt elult töisele. Pisitüdrukutest on saanud lasteaialapsed ja keset päeva aedlemist võib ette tulla vaid nädalavahetustel. Pole ime, et ka blogimine on harvaks jäänud. Küll loksub edaspidi paika.



pühapäev, 4. september 2016

Üle koera saba ka

Lõpuks ometi võib sellesuvise aiaarendustöö lõppenuks kuulutada. Ja pidulikult teatada, et valmis!

 Kuna Mamma ja Väikevend olid alguse juures suureks abiks juulikuus, siis võib nüüd öelda, et ühe väikese tööga läks üle kuu aja. Küll oli kruus otsas või polnud õiget puiduimmutusvahendit, sobivad kivid otsas või kestsid pikemad vihmasajud või siis oli parasjasti aiatuju nullis, kärss kärnas ja muud hädad. Samal ajal kummitas tegemata töö kogu aeg kuklas, kivi- ja sodihunnikud olid laiali ja kõik see ühtekokku võttis ka blogimisisu.

 "Enne" pilt on juunikuust sest hiljem pole ma enam selle nurga alt pildistanud.


 Ja pärast:


Nagu näha oli eesmärgiks kaks ala omavahel ära ühendada nii et tekiks üks tervik, kuid samas säiliks teerada aia äärde.


Kuna väga palju kulutada mul plaanis polnud, siis võttis ka materjali kokkuotsimine mõningase aja. Millegipärast on meie peres kuidagi välja kujunenud tava võimalikult vähe poest osta. Mitte et nüüd nii suur vaesus majas oleks aga teistmoodi saab ka, Ise tehes. Sõpradega mõlemale poolele kasulikku vahetuskaupa sõlmides. Või rohkem uurides ja ringi vaadates. Kindlasti on selline ehitusviis aja ja töömahukam, samas aga, mis seal salata ka rahuldustpakkuvam.

Ilusa mustriga astekivid on tegelikult praakkivid, mille suur hunnik seisab paekivi töötlemistehase värava taga ja kust saab neid igal ajal väikese raha eest toomas käia. Valid sobivad kivitükid välja, jätad ise paekivihunniku kõrval olevasse seifi paraja raha (10 eurot m3 ) ja sõidad varandusega minema. Loomulikult ei garanteeri keegi, et parasjagu sobivaid tükke seal sobivas koguses on ja samuti nõuab see ka suure paekivihunniku otsas turnimist ja otsimist aga minu arust on see väga tore süsteem, ilma et ma peaks oma hobile mõttetult suuri summasid kulutama. Ilusad kirjud kivid olid.

Teeraja serva jagus ruumi veel mõnele mägiaiaelanikule




Värava pildi otsisin Internetist ja katsusin ise mõõdud juurde nuputada. Vastavalt olemasolevatele töövahenditele ja võimalustele sai tulemus veidi erinev ja tore ongi, et sai. Autoriks ikka kallis kaasa. Võeti mu mõõtudega paberileht töötuppa kaasa, aeg-ajalt küsiti veidi tellija peale torisedes juurde mõõte, mille olemasolu peale ma polnud tulnudki. Seejärel lihviti ja kopsiti paar päeva all töötoas ja valmis ta oligi. Ma olen väga rahul!


Praeguse plaani järgi hakkab ühel pool küljes ronima Tsiililt saadud väänduv kuslapuu ja teisel pool elulõngad. Aia poolt vaadates raamib värav kenasti Rahmeldaja maali majaseinal. Teise poole vaatega peab veel mõtlema. Kuna vaatesse jäi hetkel kenasti roosipõõsas, siis lasin tal praegu jääda eks hiljem vaata.

Pagendasin aia äärde ka leersi tarna, kes ei käitunud peenras kõige kenamini. See tarn on üks mu lemmikkõrrelisi aias, moodustab imelise puhma ja siiani ei märganud ma ka mingit liigset edasiliikumist peenras. Kuni uue ala rajamisega tekkis vajadus tarnapuhmas teise kohta tõsta. See igavene paharet oli terve peenraosa risoome täis kasvatanud! Ilmselt võrsub sealt emataime eemaldamisel järgmisel kevadel nüüd tarnavõsa.

Värava äärde kaevasin keset lillepeenart välja ka kaks teravaõielist kastikut ´Overdam`. Nende asemele liigutasin peenrasse hoopis luht-kastevarre puhmad. Peenravaade sai kuidagi pehmem ja värava kõrvale sobisid kastikud päris hästi.


Kui kaks ala ühendatud, ei jäänud ma enam hästi rahule ka ümbritsevate kooslustega. Nii et tõstmist oli üksjagu. Kas õnnestus või mitte. näitab aeg.


neljapäev, 25. august 2016

Peep ja Peevo

Viimasel ajal käivad meil väga tihti külas kaks tegelast - Peep ja Peevo. Kahjuks ei tea aga keegi kuidas nad välja näevad. See tähendab, et keegi peale Linda. Sellised salapärased nähtamatud sõbrad, kellega mängitakse ja enne magamajäämist juttu räägitakse. Ema uurimise peale on selgunud ainult nii palju, et Peep ja Peevo on vend ja õde, kes tulevad meile kusagilt kaugelt autoga. Peevo juhib, sest Peep kardab veel autojuhtimist ja ei oska hästi. Elavad nad küll kõrvuti aga Peep elab oranžis majas koos isaga ja Peevo kollases majas koos emaga. Tülis nad ei ole aga lihtsalt elavad eraldi majades.

Siiani mõtlesin, et Peep ja Peevo käivad koos Lindaga lasteaias ka. Aga tuleb välja et vist mitte. Sest täna hommikul teatas Kaisa, et Peevo sosistab talle kõrva sisse, et küll oli hea toit hommikusöögiks.

Või siis on Peevo rohkem Kaisa sõber ja Peep Linda oma? Sest kui ma nüüd järele mõtlen, siis hakkas Peep meil tükk aega varem käima kui Peevo. Äkki Peep võttis oma väikeõe selleks kaasa, et Kaisal ka kellegagi mängida oleks? Väga kena temast sel juhul!


esmaspäev, 22. august 2016

Augustirahutus

Olen juba korduvalt märkusi saanud, et postitusi ei tule.  Kui kõik ausalt ära rääkida nagu oli, pean alustama sellest, et pingutasin vist aedlemisega üle. Sai õhtul pimedani väljas rassitud ja rapsitud ja mingil hetkel tekis patune mõte, et kellele ja miks.

Igal juhul tekkis mul paar nädalat tagasi tõsine aiatüdimus. No ei taha ja kõik. Kui tekkis vaba hetk ja need on siin majas jätkuvalt harvad, siis ei olnud mul pealehakkamist ega tahtmist. Ei aedlemiseks ega blogimiseks. Sest millest Sa ikka blogid kui aeda ei kisu.

Ja siis tuli vihm. Sadas päeva, kaks. Kolmandal päeval olid kodused toimetused järje peal, isegi uutele käterättidele said riputamiseks tripid õmmeldud. Ja kuna ma absoluutselt vihkan õmblemist siis oli see nimekirjas kõige viimane tubane töö. Hakkasin veidi mõistma sõpru, kes liigse saju üle kaebavad.

Neljandal päeval tuli aedlemise isu tagasi aga noh, sadas ju. Aedlesin siis veidi vihmas sest mõtted olid liikvele läinud. Külm. Vastik. Puhh! Kobisin tuppa tagasi ja tegin pliidi alla tule. Õnneks oli viiendal päeval päike tagasi koos augustirahutusega.

Iga aasta augustis tekib mul tunne, et aias on kõik valesti. Midagi ei sobi omavahel kokku ja kõik on igav ja kole. Taimed on ka vale koha peal. Viimane kui üks. Enamasti lõpeb see kas mõne uue istutusala loomise või malemänguga.

 Kui augustikuus näete mind kulm kortsus keset aeda seismas ja pingsalt ühte punkti jõllitamas, siis võib kindel olla, et mu peas toimub umbes midagi sellist: "Ei, see ei lähe mitte! Aga kui ma liigutaks rapuntsli oma kohalt ära, siis ma saaks panna vaip-aruheina harkja asorelli kõrvale ilusaid mättaid moodustama ja vaip-aruheina praegusele kohale saaks jagada pooleks ühe puhma varvas-tarna `Variegata`. Sel juhul tekiks peenra serva tarnadest  ilus kordus ja rahustaks üldist pilti aga kuhu ometi, panen ma sel juhul karukella, mis minu aias kasvab tohutu suureks ja varjab mu ilusad varvas-tarna mättad. Aga kui ma liigutaks pune `Nanum`mätta eest, siis saaksin karukella....."

Igal juhul on nüüd juba mõnda aega ehitatud, taimi tõstetud ja kruusa tassitud. Tulemust veel ei näita sest väga pooleli on. Kallilt abikaasalt sai ka osalus projektis välja nurutud, tema osa valmib töötoas puutööpingil. Käin aeg-ajalt põnevusega piilumas.

Aga igal juhul on normaalne olukord taastunud, lapsed on tähelepanuvaeguses, söögitegemine tundub maailma tüütuma tööna, tuba on liiva täis (te ei kujuta ette kui palju liiva ja kruusa on võimalik salaja püksitaskus tuppa smugeldada kui ema parasjagu aias midagi rajab ja materjali vabalt võtta on).

Käisin ka Ellamaa aianduspäevadel, kus ma käitusin tänu pooleliolevale malemängule vägagi distsiplineeritult. Isegi karukell pulsatilla tatewakii jäi minust maha. Võtsin Helga Aiast kaasa kaks pooleliolevasse projekti mõeldud igihaljast kaerandit `Pendula`, ühe luht-kastevarre Järvseljalt ja vast kõige suurem heameel oli mul selle üle, et Tsiilil oli minu jaoks kaasas potike pisikellukaga `Elizabeth Oliver`, mis mul endal sel talvel välja läks.


Kuulasin loengut okaspuudest ja hostadest ja siis järsku oligi kell juba sealmaal, et mu linnaluba hakkas lõppema ja oli vaja koju tagasi sõita.



Aiakülalisi minu aias sel aastal eriti polnud. Need, kes käisid, käisid salaja ja vaatasid omapäi. Hea oligi sest aias on tänu hooletusse jäetud nädalatele tõeline õudus. Roosid on tahmlaiksuse tõttu pooled lehed kaotanud, hostasid kimbutab mingi seenhaigus ja ausalt öeldes on pilt augusti keskpaiga kohta ikka veidi liiga sügisene. isegi esimene krüsanteem õitseb juba.