reede, 21. mai 2021

Kevadised üllatused

 Tasapisi hakkavad õisi avama kõrvikpriimulad (Primula auricula) ja pehmekarvane priimula (Primula × pubescens). Looduslikult kasvavad kõrvikpriimulad Alpides ja ka Tatrates, armastavad valgust aga mitte otsest päikesepaistet. Minu aias kipub nende jaoks olema natuke liiga kuum ja kuiv aga päris ilma kõrvikuteta ka ei saa, kohe kuidagi ei saa. Pehmekarvane priimula on karvase priimula ja kõrvikpriimula hübriid.

Kõige kauem on aias kasvanud ema käest saadud nimetu kõrvik.


Mõned aastad tagasi tellisin talle seltsiks pehmekarvase priimula sordi `Exhibition Yellow`. See on kasvult tõeline hiiglane ja vars hakkab vaikselt juba peenemat puutüve meenutama. 



Kõige varajasem on kõrvikpriimula sort `Eden Fanfare`. Ta on minu meelest täiesti võrratu - kõrvikutest kõige varajasem rikkalik õitseja, nüüdseks on tema juba lõpetanud.


Paar uut sorti tellisin ka eelmisel aastal. Kõik veel ei õitse aga näiteks `Sirius` on ka väga kena.


Küll on hea, kui sul on üks kamp sõpru, kes on samasugused aiahullud kui sa ise. Eelmisel aastal tundus mulle, et paari uut sorti kõrvikpriimulaid oleks hädasti aeda juurde vaja. Kohe väga hädasti. Sai siis sõpradele see soov kõva häälega välja hõigatud ja lahkelt leidis mitu kõrvikpriimula pojakest tee aeda. Nüüd on põnevust kui palju kui uued taimed tasapisi õisi avavad. Kui keegi oma lahke annetuse juurde ka nime oskab lisada siis olen väga tänulik, praegu nimetud.

Tema tuli minu mäletamist mööda Taga talust

Ja see vist Futu käest? No küll on ilusad!


Sarnane ema käest saadud priimulale aga õiesüdamik kollasema tooniga 


See on ka kollase südamikuga aga õis on punase tooniga


Ja neid on veel...



Aitäh teile, kallid sõbrad!




neljapäev, 13. mai 2021

Karukellapostitus

 Karukelladega on sel aastal aias hästi, toimunud on massiliselt isekülvi, nii et pisikesi karvaseid taimelapsi piilub kõikvõimalikest ja -võimatutest kohtadest vundamendiservas ja peenra äärekivide vahel.

 Kõige varajasem karukell on slaavi karukell (Pulsatilla slavica), mis sel aastal avas õied 11. aprillil. Eestikeelsete taimenimede andmebaasis on ta eraldi liik aga teda müüakse ka halleri karukella slaavi alamliigi nime all. Looduslikult kasvab Karpaatide lääneosas.


Teine õitseja oli üks suure karukella vorm (Pulsatilla grandis forma moravica). Looduslikult kasvab Tšehhimaal, täpsemalt ajaloolisel Böömimaal. Õied avas 14. aprillil


Suur karukell (Pulsatilla grandis) alustas 20. aprillil. Looduslikult kasvab näiteks Ungaris, Austrias, Tšehhis ja Sloveenias



20. aprillil avas õied ka esimene harilik karukell. Neid on aias päris mitu. Selle seemiku ema peaks olema Pinwheel Dark Red


Eriti viljakas hariliku karukella seemik on heleroosade õitega


Harilik karukell ´Alba`


No ja mida aeg edasi, seda rohkem...


seemik siin...


...ja teine seal


29. aprillil alustas armeenia karukell (Pulsatilla armena).  


Samal päikeselisel päeval ka pärsia karukell.


2. mail avas õied kaunis uustulnuk. Sain paar aastat tagasi ühest imelisest alpiaiast karukella seemneid ja kasvatasin taimetittesid suure hoolega. Eri allikate andmetel pulsatilla patens ssp multifida või lihtsalt Pulsatilla multifida. Looduslikult kasvab nii Põhja-Ameerikas kui Aasias.


12. mail hakkas õitsema eestikeelse nimeta Pulsatilla flavescens


Ja 13. mail kahtlane karukell



ja ongi lõpuks kõik karukellad õied avanud. Samal ajal kui kahtlane karukell alles alustab, valmivad slaavi karukellal juba seemned - õieilu tervelt kuuks ajaks!










neljapäev, 29. aprill 2021

Veel mõned sinililled

 Sordisinililli on aias märksa vähem ja ega nad väga õnnelikud siin kõrbes pole. Kaks tükki ongi talvega saba andnud ja topeltõieline roosa otsustas sel aastal üldse mitte õitseda - hakkas kohe lehti kasvatama.

Kõige varajasem on igal aastal keskmise sinilille sort 'Harvington Beauty' 

Hariliku sinilille sort 'Baby Rosa' on  imetilluke.

Siit on näha kui väike ta tegelikult on


Transilvaania sinilill 'Lilacina' 


Ja veel üks transilvaanlane 'Multipetala Blau' . On küll põhjapoolses kohas aga tundub ka muidu hiline õitseja olevat. Praegu alles alustab ja õiepungi on tulemas rohkelt.


Ja ongi kõik, suurem osa sinililli on puha sorditud ja sipelgkülvi teel aeda levinud. Vaikselt hakkavad sinililled lõpetama andes teatepulga üle karukelladele, hüatsintidele, kobarhüatsintidele, priimulatele, tulpidele ja kivilakribudele


pühapäev, 18. aprill 2021

Sinililled 2021

 Olen juba paar aastat käinud kevadel sinilillejahil. Jalutan mõnes kodulähedases metsatukas ja vaatan hoolega sinililli, nii võib leida väga lahedaid erinevate õielehtede arvu ja kujuga taimi. Näiteks meeldib mulle väga see ümarate õielehtedega sinilill:


Mõnel jälle on vastupidi, väga pikad ja peened õielehed


Mõnel on õielehti rohkem  kui teistel


Ja mõnel kohe palju palju rohkem

Sinilillede värv on kahjuks selline mida, fotokas kinni ei püüa ja inimesedki ei saa omavahel hästi kokkuleppele. On see nüüd siis roosa või lilla või lausa punane?


See on kohe kindlasti roosa, õrn vanaroosa toon






























See on samal ajal nii valge kui veidike roosa






















Ja see on täiesti valge


Kui muidu ma sipelgatest aias väga lugu ei pea, siis kõiksugu toonides sinililli külvavad nad küll usinalt, igal kevadel on uusi avastusi. 

Eks aias on ka mõned poest ostetud sordinimega sinililled aga las seekord olla postitus ainult krantsidest - need on vahel põnevamadki.


pühapäev, 11. aprill 2021

Krookused ikka ka

 Kui juba kevadlillede üleslugemiseks läks, siis panen juba krookused ka ritta. Kõige varajasem on viimasel kahel aastal olnud dalmaatsia krookus. Looduslikult kasvab Bulgaaria ja Ungari mägedes. Tema üheks määramistunnuseks sarnaste liikidega võrreldes ongi see, et päikese käes lööb ta õied lahti tasapinnaks nagu väikesed tähekesed. 

Minu lemmikkrookuseks on Leonidi krookus `Munavöödik`. Ta on nii mõnusalt triibuline. No ja see sordinimi on omaette väärtus! Leonidi krookus on pärsia krookuse ja võrkkrookuse vaheline hübriid ja "Munavöödik" on pärit Sulev Savisaare aiast.

Leonidi krookus `Early Gold`on ka olemas aga nii suurt muljet ei avalda, mulle meeldivad pigem Munavöödiku laiemad ja toekamad õielehed. 


Üks varajastest on veel ušaki krookus. Minu aias on ta varjulisema koha peal ja seetõttu jõuavad dalmaatsia krookused enne õied avada.


Heuffeli krookus `Tipp ja Täpp`. Taavi Tuuliku aretatud sordi õied on seljalt valkjad, seest aga lillat tooni. Õielehtede tipus on lilla täpp.


Kuldõieline krookus `Prins Claus` on ka väga ilus


Kahe sordi jaoks ei jätkunud enam peenras ruumi ja tuli sibulad muru sisse torgata. Kuldõieline krookus `Romance`


 Kevadine krookus `Twinborn` on oma hiiglaslike õitega igal juhul peenras koha ära teeninud, kui sügisene aednik vähegi vaba paiga peaks leidma.


Kaks sorti on ka nimetuid aianduse algusaastatest - ühed esimestest sibullilledest, mis siin aias mulda said torgatud.



Võrkiirised ja esimesed krookused hakkavad tasapisi õitsemist lõpetama, esimesed õied on avatud sinililledel ja siniliiliatel, ka esimene karukell avas tänase päikselise päevaga õied. Kevad on ilus!







pühapäev, 4. aprill 2021

Ma armastan võrkiiriseid

 Võrkiirised on varakevadises aias absoluutselt hädavajalikud. Mul ei ole neid küll palju sest noh... aed ei ole kummist aga mulle nad väga meeldivad.

Kõige esimene õitseja on kummalist värvi Down To Earth. Sellise pruunika värvi puhul on sageli tegu, et teda mulla taustal märgata. Väga õnnelik ta oma praeguses kasvukohas pole, õitseb ainult üks taim, teised kasvatavad lehti. Proovin sel aastal mõne sibula teise kohta istutada ja vaatan kas saab parem.


Teine pirtsutaja on danfordi võrkiiris. Nad õitsesid mul alati väga vara ja rikkalikult aga nüüd on kõrval kasvav kadakas danfordi võrkiiriste ala peaaegu täielikult enda alla matnud. Kõigile mu katsetele teda ümber asustada keeldub aga danfordi võrkiiris allumast, ajab solvunult uues kohas mõne lehe aga ei õitse ega kasva korralikult. 

Täiesti lollikindel tundub olevat `Strike A Pose`. Teda olen juba mitu korda ümber asustanud ja õitseb ning paljuneb ta igal pool rikkalikult. Nii ongi mul teda aias juba kolme suure laiguna. Tema vastupidavuse ja kiire paljunemise näiteks on allpoololev pilt - see on koht kust ma võrkiirised eelmisel aastal uude kohta istutamiseks välja kaevasin sest nad hakkasid kaktusele jalgu jääma. Oma arust sain ikka kõik võrkiirised välja kaevatud aga võta näpust...

  Katharine Hodgkin on ka leplik ja lollikindel sort



`White Caucasus`  on selle talvega millegipärast kannatada saanud ja veel ei õitse. Pilt eelmisest aastast




Iga sügisel käin lillesibulatega aias ringi nagu kass poegadega, tundub et mitte kusagil pole enam vaba ruumi kuhu midagi maha torgata aga kevadel tundub alati vähevõitu olevat.