reede, 1. september 2017

Üks postitus keraamikast

Kord tuli sõbraga rääkides välja tema üllatus käsitöökeraamika hindade üle kohalikul laadal. Uurisin siis ka ettevaatlikult, et millised need keraamilise tassi hinnad siis olid, mis laadakülastajale hirmkallid tundusid. Selgus, et kümme eurot, ehk siis mõnevõrra odavamad kui miinimumhind, millega mina omatehtud tasse nõus laadal müüma oleksin. Eks oma osa hinnakujundusel on ka sellel, et kuna mul ahju pole, maksan ma ju kõigepealt ise paraja summa, et ma savitada saaksin. Aga kui nüüd lisaks laadakuludele maksud ka korralikult maksta, siis võib ju mõelda, mis sellest kalliks hinnatud kümnest eurost käsitöölisele endale jääb.

Aga tühja neist hindadest, ostja jaoks on alati liiga kallis ja müüja jaoks odav. Vaidlusi, kas käsitöö peaks olema luksusese või kõigile kättesaadav tarbekaup, ühel riiulil koos hiina odavate toodetega, võibki vaidlema jääda. Kui tänapäeva ülimat efektiivsust taga ajavate mõõdupuude järgi võtta on käsitöö tegemine ju ülim mõttetus. Ometi me teeme. Miks? Sest millegi loomine ning algusest lõpuni ise valmis tegemine pakub uskumatult suurt rõõmu ja rahuldust.

Aga ma mõtlesin hoopis, et näitaks vahelduseks, kuidas üks kõige lihtsama tassi tegemine üldse käib.

Kõigepealt tuleb üks paras tükk savi läbi sõtkuda ja kõige tavalisema taignarulliga lahti rullida. Selleks, et rullitud savi ühtlase paksusega saaks, rullitakse kindla paksusega liistudel. Kausi jaoks paksemad liistud, tassi jaoks aga õhemad, et käes liiga raske poleks. Savitüki alla ja ka peale on rullimise ajal mõistlik riie panna, siis ei jää savi kuhugi kinni. Peale rullimist tuleks veel kontrollida, et kuhugi õhumulle ei jäänud, need saab terava esemega läbi torgata ja ära siluda


Kui soovitakse tassile ka mustrit rullida, siis on õige aeg seda teha nüüd. Taimede ja pitside savisse rullimist või vajutamist peetakse küll pigem algajate savitajate pärusmaaks aga mulle taimetrükk meeldib. Kohe väga meeldib tegelikult. Nii et välja teeserva taimi korjama, paigutan  need savile ja rullin veel. Taimed ei tohi olla väga jämedate vartega või tuleks sel juhul neid mitte rullida vaid õrnalt vajutada, et saviplaat liiga õhukeseks ei muutuks. Õrnemaid taimi võib vastupidi sõrmedega veidi tugevamalt savisse vajutada, et midagi näha ka jääks.


Seejärel saab tassi kokku panema hakata. Selleks võib kasutada lõikeid, mille järgi tassi kuju lõigatakse ja kokku pannakse aga lihtsam on tass kokku panna olemasoleva vormi - näiteks pudeli või papptoru peal. Vormi ümber võiks sel juhul panna paberi või kile.


Seejärel tuleks vormi ümber olev saviplaat sellest kohast sirgelt ülevalt alla lõigata, kus plaadi servad üksteist katavad, et tekiks sirge ja konkreetne lõikepind. Sealt liimitakse tassi kere kokku. Liimiks kasutatakse savi, millele on vett lisatud ja nii vedel "saviliim" tekitatud. Lõikepinnad täkitakse enne noaga, et nad paremini haakuksid. Liimimine on üks kriitilisemaid asju tassi tegemise juures, kui seda hooletult teha, võivad ahjus kõrges kuumuses hiljem tassi praod tekkida.


Mina olen tubli ja panen enemasti nii sisse kui välja liimitud pinnale ka täiteks ühe savist "ussikese", et liimitud koht ikka kindlasti peaks aga enamasti pole nii põhjalik vaja olla. Kui tass kokku liimitud, oleks vaja ka põhi alla panna. Selleks tuleb jälle saviplaat rullida, nii põhja kuju saviplaadil kui tassi allserv noaga karestada ja jälle liimida.


Seejärel tuleks tass koos põhjaga saviplaadi küljest lahti lõigata ja noaga või näpuga lõikekoht ära siluda.


Nagu öeldud panen ma sissepoole lõikekohtadele ka savist "ussikesed", et mõni lõikekoht lahti ei lööks.


No ja siis algab üks suur viimistlemine, et asi korrektne välja näeks, seest silun pulga otsas oleva svammiga, väljast sõrmede või svammitükiga. Tassi ülemine serv tuleb kindlasti õhemaks ja ümaramaks siluda, et sealt hea juua oleks.

Ah jaa, midagi oleks nagu puudu. Ühel õigel tassil on muidugi ka sang. Sanga tegemiseks on mitmeid erinevaid mooduseid, kõige mugavamad on mu meelest need sangad, mis on ümarad ja millest on mugav kinni hoida. Nende tegemine on päris naljakas vaatepilt, üks veidi üle võlli keeratud video näiteks siin:


Tunnistan, et seda savitükist sanga väljatõmbamise moodust pole ma päris täpselt käppa saanud. Pigem olen kasutanud seda meetodit:


Aga alati on ka võimalus sang lihtsalt saviplaadist lõigata. Minu meelest ei ole need aga käes nii mugavad kui ümaramad sangad. Kuna sang peab enne külge panemist tahenema on mõistlik see millalgi esimeses järjekorras ära teha. Tavaliselt teen kohe mitu tükki korraga.


Sang tuleks alati liimida sellele tassi küljele, kust alguses sai saviplaadi servad kokku ühendatud. Kõik servad jälle karedaks, liimi vahele. Sang ja tass peaksid olema enam-vähem ühekuivad. Peale liimimist olen sanga toestanud, et ta ära ei vajuks. Ja siis saab veel vaadata, kust oleks vaja siluda ja viimistleda.


Oot, ja mis see kell näitab? Ongi tund aega tassi valmistamisele läinud nagu niuhti. Nüüd tuleks tass kile alla aeglaselt kuivama jätta. Savist esemeid ei maksa kuivatada liiga kiiresti sest kuivamisel savi kahaneb ning ese võib tekkinud pingete tõttu kergesti puruneda.  Kuivanud aga põletamata saviese on väga õrn


Selleks et keraamikat saaks glasuurida ilma, et peaks väga muretsema purunemise pärast, kuumutatakse neid 700º-800ºC juures ehk eelpõletatakse. Sellisel temperatuuril toimuvad savi struktuuris pöördumatud muutused: savist põleb ära süsinik ja väävel ning savi struktuur muutub tugevamaks ja püsivamaks ning ei lahustu enam vees. Tavaliselt vaatan ma enne glasuurimist veel ka tassi üle ning lihvin liivapaberiga, kust vaja. Kahjuks ei taibanud ma seekord lihvimisest ning glasuurimisest pilte klõpsida.


Glasuurin ma enamasti pintsliga, vajadusel aitab ühtlasemat tulemust saavutada švammitükk. Selle taimedega tassi puhul glasuursin kõigepealt taimed tumesinise glasuuriga ning pesin seejärel üleliigse glasuuri maha. Nii jäi tume glasuur ainult taimede  poolt vajutatud mustri sisse. Sisse sai ka sinaka tooniga glasuur. Üks mobiiliga klõpsitud udune foto glasuuritud ja põletust ootavatest esemetest, selle postituse peakangelane paistab tagumises reas vasakul.


Minu taimetrükiga tass läks suvel puupõletusse. Puupõletusse saab asju tänapäeval pigem harva, enamasti põletatakse keraamikat elektriahjudes.  Kuid puupõletusel on oma võlu, tassid jäävad naturaalsema ilmega ja lõpptulemust ennustada on veel raskem kui elektripõletuse juures. Olen kuulnud väidet, et kõik puupõletuse asjad näevad välja ühesugused aga sellega on raske nõustuda.

Kuna mul endal ahju pole, käin ma korra nädalas saviringis. Nii, et umbkaudu kolm nädalat aega, sõltuvalt sellest, millal asjad eel- ning glasuuripõletusse lähevad ja ongi mu tass valmis!


Siirdepiltidega tasside tegemine on veelgi pikem protsess, nimelt tuleb pildid tassile kleepida peale glasuuripõletust. Piltidel tuleb lasta  kuivada ja siis läheb tass juba kolmandasse põletusse 800 kraadi juures.

Ja uskumatul kombel pole mul endal ikka veel ühtegi omatehtud tassi, mis seal ikka, tuleb veel teha, kuni mõni koju ka pidama jääb.

neljapäev, 10. august 2017

Lätimaa lossid - üks uhkem kui teine

Lätimaa vaatamisväärsused on nagu koduses Eestiski tähistatud selgelt äratuntavate pruunide siltidega. Pikapeale hakkavad mööda Lätimaad sõites siltidel olevad sõnad korduma ja turistki saab aru, kuhu juhatavad sildid kirjaga: "ezers" (järv), "kalns" (mägi), "kapi" (surnuaed), "muzejs"(muuseum) või "muiža" (mõis). Aiahuvilisele on eriti oluline silt, millel seisab sõna - "kokaudzētava" ehk läti keeles puukool, taimeaed.

"Muiža" silte järgisime oma teel usinalt. Lätimaal mõisu, mida vaadata, jagub. Sel aastal anti Eestis välja kaart "Läti mõisad ja lossid", mida võib huvi korral raamatupoodidest endale soetada ja mis tutvustab 93 uhkemat Lätimaa mõisa.

 Kõige uhkem mõis, ilmselgelt lausa loss, mida oma seekordsel reisil külastasime oli kahtlemata Cesvaine.

Aastast 1815 kuulus Cesvaine mõis von Wulfide perele. Loss on ehitatud aastatel 1893–1896 ning nagu pildiltki näha, on malli võetud Inglismaa arhitektuurist. Peale Läti Vabariigi sündi alustas lossis tööd kool, mis töötas kuni 2002. aasta tulekahjuni.


 Pilt on maha pildistatud lossis olevalt infotahvlilt. 5. detsembril 2002 oli Cesvaine lossis suur tulekahju. Hävis lossi katus ja osaliselt ka teine korrus. Vasakpoolse tiiva restaureerimine algas kohe 2003. aastal, 2006. võeti ette torni restaureerimine. Tööd jätkuvad tänapäevani.

Minu jaoks oli üllatav kui kompleksivabalt suhtuti pooleliolevatesse taastamistöödesse ja turistide liikumisse Cesvaines. Peale kaheeurose pileti lunastamist, andis sõbralik piletimüüja pihku lossi plaani ja ütles, et kõigis ruumides, mille uks just parasjagu lukus pole, võib vabalt uudistama minna. Isegi teise korruse pooleldi söestunud talade ja aknaraamide juurde.


Uhke oli see loss, nii väljast kui seest. Sellise taastamine on ikka tohutu töö.


Huvitav oli ka näha, kuidas arhitektuuri juures oli arvestatud, et härrasrahvas teenijatega minimaalselt kokku peaks puutuma. Härrasrahva toad olid omavahel ühendatud, koridori neil enamasti asja polnud - see oli teenijate jaoks. Ka ahjusuud olid kõik koridori poole, et tube härraseid segamata kütta saaks.

Torni tasus juba seepärast ronida, et avaneks võimalus kurepesa sisemust uurida.


Cesvaine ümber jätkub jalutamist ja uudistamist veelgi, ega siis teised mõisahooned oma uhkuse poolest peahoonele alla ei jää:

19. sajandi lõpul mõisa metsaülema elu- ja töökohaks ehitatud hoone, mille eeskujuks on olnud Šveitsi arhitektuur

Ja uhkemat mõisatalli pole ka mu silmad vist varem näinud. Üks pisike nurgake mahtus fotokasse ära vaid.


No ja siis veel 1879. aastal valmis saanud kirik, millel pigem katedraali mõõtmed.

Huvitav, kas puuskulptuur Cesvaine mõisa õlleköögi ees olevas pargis kujutas läti talupoegade rasket tööd kogu selle hiilguse ehitamisel

Teine Läti loss, mida pärast seda reisi soovitada julgen on Krustpilsi mõis. Kuni 1962. aastani oli Krustpils omaette linn.  Ühel pool Daugava jõge asus Krustpils, teisel pool Jekabpils. Tänaseks on linnad ühinenud ning Krustpilsist saanud Jekabpilsi osa.  Huvitava faktina lugesin tagantjärele ka, et Krustpils oli lõunapoolseim punkt, mille eesti väed Vabadussõja käigus hõivasid.

Kindluse täpne ehitusaasta pole teada, esmamainimine oli 1237. Algsest kindlusest on vähe järel, säilinud on vaid mõned ruumid keldris. Liivi sõja tagajärjel sai Krustpilsist Rzeczpospolita osa ja Poola kuningas Stefan Batory andis lossi von Korffide suguvõsale. Nende kätte jäi Krustpilsi loss kuni võõrandamiseni aastal 1920. Peale maareformi oli mõis ligi 70 aastat sõjaväelaste kasutada, alguses Läti Kaitseministeeriumi, hiljem nõukogude armee valduses.

Nagu näha, siis väljast vaadates pole mõisas mitte midagi märkimisväärset. Mõis nagu mõis ikka, pildistatud pealegi tagahoovist. 


Mis mulle aga Krustpilsi juures muljet avaldas, oli see, kuidas selle mõisa lugu tutvustati. Turistile jagati omapäi mõisas ringivaatamiseks audiogiid, kus entusiastliku häälega giid kõrvaklappidest iga ruumi kohta rääkis. Arvestataval hulgal oli välja pandud vanu fotosid mõisa kunagisest hiilgusest ning oli huvitav neid tänase olukorraga võrrelda. Kõik see muutis ajaloo elavaks ja käegakatsutavaks.

Mõisa söögituba 19. sajandi lõpul ja nüüd










Vaade rõdult 1893. ja 2017








Ka restaureerimisest olid fotod välja pandud, söögituppa viivaid uksi ääristavate kujude pildid enne ja pärast restaureerimist 2001. aastal ja kõige parempoolsemal pildil minu foto tänasest olukorrast.


Mulle sellised enne ja pärast pildid meeldivad ja selles mõisas oli neid ka usinalt kasutatud.

Tornist avanes kaunis vaade Daugavale aga kõige vahvam oli mu meelest ikkagi Krustpilsi mõisa keldrites. Vanades võlvkeldrites oli pime, kõikjale orvadesse olid asetatud küünlad. Vajutasin oma audiogiidi entusiastliku jutuvada kinni ja jalutasin võlvide vahel - oli müstiline ja ilus.

 Tekkis tahtmine tsiteerida väikest Lindat, kes Lätimaal pühapäevasel päeval vabaõhumuuseumis oleva kiriku ukse vahelt veidi aega lätikeelseid kirikulaule kuulas ning seejärel õhinaga minu juurde jooksis hüüdega: "Emme, ma tunnen, et sellest kohast tuleb mulle küll mälestus!"

esmaspäev, 31. juuli 2017

Mida on küll Lätis vaadata? Kas seda, et Eestis on ikka parem?

Ma tean, et olen sel suvel olnud kehv blogija, Mõtlesin ka oma sellesuvise Läti reisi(de) kohta muljed endale jätta sest olen kuulnud, et teiste inimeste jaoks pole olemas tüütumat asja kui reisipilte vahtida. Siis aga kuulsin sõbra suust üllatunud küsimust, et mida küll Lätis teha on. Mida teistel Lätis teha on, seda mina öelda ei oska. Aga küsimus ilmselt torkas piisavalt, et kirja panna, mida meie Lätis tegime.

Oleme suvel Lätit avastamas käinud nüüdseks juba viis korda. Võtame ette ühe piirkonna ja sõidame seal ringi, tutvume vaatamisväärsustega ja puhkame. Mõne tunni sõidu kaugusel, väikeste lastega reisimiseks ideaalne.

 Läti oskab ennast turismisihtkohana müüa. Kindlasti on teilegi vahel postkasti pistetud Jurmala või Ventspilsi klantspiltidega reklaame aga kohapeal infopunktides leiab isegi väiksemate kohtade kohta eesti keelde tõlgitud korralikke materjale. Näiteks Kalsnava arboreetumil on ilus eestikeelne voldik olemas. Sõltuvalt piirkonnast on ka netis võimalik vahel koduleht eestikeelsena avada. Tõlke kvaliteet on muidugi iseasi aga vaeva on nähtud ja naaberriigi turistidele mõeldud.



Kuna meil on juba mitmeid reise tehtud, siis oli seekordseks sihtmärgiks Kesk-Läti. Suuri linnu me oma teel ei läbinud, teada-tuntud turismiatraktsioone ka mitte. Enne reisi ristisime sõidu teemaks "Depressiivsed Läti väikelinnad" kuid võin kohe öelda, et tegime seda pigem laulusõnu parafraseerides sest depressiivsusest oli asi kaugel.

Eks paljugi sõltub reisidel ka eelhäälestusest ja meeleolust. Mõtlesin isegi sellele veidi Aluksnet külastades. Saabusime nimelt Aluksnesse väsinult ja tühja kõhuga ja koos meiega saabus suur paduvihm. Aluksne äärealad olid täis kolemaju ja meeleolu ei saanud just ülevaks pidada. Ja nii olekski ma võinud sellest linnast lahkuda teadmisega, et pole olemas mõttetumat ja koledamat Läti väikelinna.

Meil aga oli plaan Aluksnes ööbida. Tuba hotellis oli külm ja rõskevõitu ning kuigi toas oli radiaator, ei leidnud me kusagilt kohta, kust seda sisse lülitada. Teavitasime administraatorit, lootes, et asjalood paranevad (paranesidki!) ning läksime kesklinna, et mõni söögikoht leida.

Vahepeal läks vihm üle ning päike hakkas piiluma. Üle järve paistsid maalilised varemed - 1342. aastal ehitatud Marienburgi linnus. 

Sõime silla juures olevas pisikeses suvekohvikus maitsva õhtusöögi ja asusime ümbrust avastama. Ordulinnus asus Aluksne järvel oleval saarel, uudistasime seal ringi. Huvitavaid detaile oli küllaga - nagu näiteks omapärased  pargipingid 


Või saarelt teisele poole kaldale viiv "Laulev sild". Silla keskel olid nimelt kõlarid, kust kostis vaikset viiulimuusikat, väga armas mõte.


Üle silla jõudes kõrgus meie ees Templimägi - teadaolevalt varaseima asustusega paik Aluksne ümbruses. Tempel oli ka täiesti olemas - 1807. aastal Põhjasõja sündmuste auks ehitatud graniidist paviljon.


Vaated olid maalilised - Aluksne on ikkagi kõige kõrgemal asuv linn Lätis


Ronisime mäelt alla, ja üle sildade tagasi Aluksne parki jalutama. Aluksne pargi rajamist alustati 18. sajandi teisel poolel. 19. sajandi alguses kujundati vastavalt uuele moele park ümber inglise stiilis - maastik pidi välja nägema võimalikult looduslik. 


Väikevormid olid pargis väga uhked. Aleksandri paviljon on ehitatud 19. sajandi alguses vene tsaar Aleksander I auks, kes 1822. aastal läbi Vidzeme Peterburgi sõites olevat ka Alūksnes viibinud. Rahvajuttudes on see ehitis mainitud ka kui "kohvipaviljon". Parunipere armastanud siin hommikukohvi juua ja rahvajuttude järgi pidanud paruni toatüdruk pikka teed Uuest lossist Aleksandri paviljonini mitu korda käima, enne kui parun kohvi serveerimise temperatuuriga rahule jäi. 


Graniitobeliski olevat Burchard von Vietinghoff lasknud ehitada 1799.  aastal oma isa mälestuseks. Postamendile oli kinnitatud marmortahvel saksakeelse kirjaga: "Parimale isale, inimeste sõbrale, tänulikult pojalt 1799"


Aiolose tempel ehitati 1870. aastatel ja on pühendatud Vana-Kreeka tuultejumalale- Aiolosele. Templi keskel graniitkivist postamendil, olevat olnud ka Aiolose kuju ning kuplikonstruktsiooni keskel olevat rippunud 4 harfi, mis tuules helisesid. Hiljem olevat harfid maha võetud, sest tormi ajal olevat heli nii tugev olnud, et seganud lossielanike öörahu. 


Mulle meeldis, et park ei olnud liiga lakutud muljega, samas oli kõik hooldatud ja korras. Mõnus jalutuskäik oli.


Loss ise oli ka uhke, valminud 1863. aastal, uusgooti stiilis. Parunitest kohalikel meeldivaid mälestusi pole, rahvasuhu on hoopis läinud ütlus -  "Vaene kui Vietinghoff’i talunik". Praegu on lossis muuseum.


Ka Aluksne muuseumi külastus läheb täpselt sellesse eelhäälestuse ja juhuste teemasse. Kõigepealt peab muidugi märkima, et meie pere on suured muuseumisõbrad ja seetõttu katsume ka võimalusel kõiki muuseume külastada. Seetõttu ei ole me ilmselt väga erapooletud hinnanguandjad sest mingi huvitava killukese leiab ikka. Kuna ka mul tuleb aeg-ajalt ekspositsioonide ja infotahvlite koostamises osaleda, uurin palju ka teostust ja pildistan erinevaid lahendusi.

Aga tagasi Aluksne muuseumi juurde. Tuli alt infopunktist tädi ja tegi meile võtmega teisel korrusel ühe toa lahti. Asjad olid vitriinides, muinasaegsetest leidudest kuni nõukogudeaegsete esemeteni. Ingliskeelne infoleht anti kenasti näppu. No ei olnud eriti huvitav. Vaatasin kapad-kannud üle ja astusin edasi.



Mingil hetkel aga astus ligi ja korjas meid üles kena noor giid ja siis oli juba huvitav. Elus inimene ikka paberilehe vastu ei saa. Sai kõike küsida ja arutleda. Suur õnn oli, et sattusime muuseumi ajal kui seal parajasti oli rändnäitus nukkudega. Kõik ühe Aluksne piirkonnast pärit välisläti proua aastatepikkune näputöö - riietada nukud Läti eri piirkondade rahvarõivastesse. Tema tütar on nüüd ema kogu - 120 nukku deponeerinud rändnäitusele mööda Läti muuseume. 

Millised detailid! Käsitööhuvilisele jagus uurimist pikaks ajaks





Ja kui "suur muuseum" vaadatud siis tasub lossi juurest otsida veel ühte pisikest ust, mis kannab pealkirja loodusmuuseum "Vides Labirints". Ma olin kodutöö ära teinud ja oskasin seda paika otsida ja soovitan teistelegi, eriti kivifännidele nagu ma ise.

Mulle tohutult meeldivad muuseumid, mida peavad oma ala fanatid ja särasilmsed kollektsionäärid, sellised kõige paremas mõttes veidi hullud nagu aalujad taimemaailmas. Aluksne pisike loodusmuuseum on täpselt selline. Terve ruumitäis erinevaid teokarpe üle maailma, teine ruum linnutopiseid aga vaatama minnakse seda muuseumi põhiliselt kolmanda toa pärast.

Ühel hetkel kamandatigi toatäis eesti turiste - sest juhuse tahtel see minu sinna sattudes just nii oli - kolmandasse tuppa ja paluti tagaseinas olevat vitriini jälgida. Vitriin oli täidetud pealtnäha ilmetute kivimitega. Hakkas mängima dramaatiline muusikapala ning aegamisi hakkasid vitriinis olevad kivimid helendama. Nimelt kogub muuseumi asutaja pimedas helendavaid kive - üks neist oli muide pärit ka Panga pangalt Saaremaalt. Osad kivimid helendasid veel mõnda aega peale tule süütamistki. Aga ega see muuseum minu kirjelduses kõlagi nii ägedalt kui seistes särasilmse muuseumitöötaja kõrval, kes sulle õhinaga kõike näitab ja tutvustab.

Mind aga, nagu näha, ei tohi reisikirjelduste kallale lasta sest selle asemel, et teha lühike ülevaade sellest, et Lätis on huvilisel vaadata küllaga, jahun ma siin ikka veel ühest linnast. Minge parem Lätti ja vaadake ise!

neljapäev, 27. juuli 2017

Juulikuiselt aias

Hakkasin  juulikuu aiapilte arvutis läbi vaatama, muidu jäävad märkmed täiesti tegemata.

Kõigepealt avastasin, miks mu püramiidkivirik juba paar aastat õitsenud ei ole. Olin lihtsalt liiga kade olnud teda jagama. Sel kevadel viisin terve pinu naaberküla rohevahetusele ja kohe peale seda sirgus kaks uhket õievart, mis praktiliselt terve kuu aega silma rõõmustasid.


Väsimatult on õitsenud ka kevadine minuartsia (Minuartia verna), mis alustas juuli esimestel päevadel ja õitseb siiamaani. Huvitav, miks kevadine, kui õitseb juulis.








Aias on käes tavapärane juulikuu -  päike lõõskab juba mitmendat nädalat, muru on kollane ja krõbiseb. Ehk veidi kergem on kui tavaliselt sest juuli esimesel nädalal kastis aia korralikult üle. Aga muidu nagu juuli ikka - roosiline ja lopsakas.

Kui kevadel tundus, et nii roosid kui liiliad said juba kasvu alustanult kevadise külmaga karmilt pihta, siis nüüdseks on nad piisavalt toibunud. Kadusid polnud, kuigi ma ei katnud kedagi ja isegi mullatud jõudsin vaid pooled roosidest. Roosade õitega roos `Angela`jäi mulle silma oma huvitava õiekuju poolest aga ka eemalt on ilus














`Auguste Luise`. Korra viskan kevadel peoga pikatoimelist väetist, rohkem ei poputa, kasvavad kruusapinnases küll, ja isegi muru sees poolvarjulises kohas, polegi vaja peenrasse istutada. Ütle veel, et roosid on nõudlikud.


Küll aga tuleb sorte hoolega valida - `Sexy Rexy`haigestub igal aastal suve teisel poolel tahmlaiksusesse, peaksin vist parema sordi vastu vahetama. `Aspirin` seevastu tundub täiesti haiguskindel olevat ja isegi lehetäidele ei maitse nii palju kui mõni teine roos


Aga mis ma nendest roosidest ikka jahun, kõik juba vanad sordid ja ennegi näidatud, uusi roose ma juurde osta ei plaani. Vaadake parem kaselehelist kellukat, kas pole äge! Kask, mis kask!


Kellukaid pean samuti hoolega valima sest nad kipuvad mul roostesse haigestuma, imelised valged kõrged kellukad, mis ma Tsiili käest rohevahetuses sain, olin sunnitud kõik lõkkesse viskama, rohelist lehte enam oranži rooste alt ei paistnudki. Ka mõned kerakellukad haigestuvad. Kivilaliigid  õnneks mitte nii väga.

Karpaadi kellukas kipub minu aias ebaviisakalt lamasklema ja teistel seljas elama, seetõttu poputan kelluka `Samantha` tittesid, et karpaadi kellukad nendega asendada.  Tited on ilmselt küll Karpaadi kelluka mõjutustega ning `Samanthast` veidi erinevad, kuid püsivad kenasti püstises asendis ja ei lösuta. Pildil olev sinine kellukas ongi üks `Samantha` järeltulija


Lõppu üks tore üllatus. Keegi aalujatest jagas aastaid tagasi niidu-kuremõõga seemneid. Külvasin peenrasse - ei midagi. Kuni sel suvel:


Ausõna - keset linnupiima puhmast ma teda küll ei külvanud !