neljapäev, 25. august 2016

Peep ja Peevo

Viimasel ajal käivad meil väga tihti külas kaks tegelast - Peep ja Peevo. Kahjuks ei tea aga keegi kuidas nad välja näevad. See tähendab, et keegi peale Linda. Sellised salapärased nähtamatud sõbrad, kellega mängitakse ja enne magamajäämist juttu räägitakse. Ema uurimise peale on selgunud ainult nii palju, et Peep ja Peevo on vend ja õde, kes tulevad meile kusagilt kaugelt autoga. Peevo juhib, sest Peep kardab veel autojuhtimist ja ei oska hästi. Elavad nad küll kõrvuti aga Peep elab oranžis majas koos isaga ja Peevo kollases majas koos emaga. Tülis nad ei ole aga lihtsalt elavad eraldi majades.

Siiani mõtlesin, et Peep ja Peevo käivad koos Lindaga lasteaias ka. Aga tuleb välja et vist mitte. Sest täna hommikul teatas Kaisa, et Peevo sosistab talle kõrva sisse, et küll oli hea toit hommikusöögiks.

Või siis on Peevo rohkem Kaisa sõber ja Peep Linda oma? Sest kui ma nüüd järele mõtlen, siis hakkas Peep meil tükk aega varem käima kui Peevo. Äkki Peep võttis oma väikeõe selleks kaasa, et Kaisal ka kellegagi mängida oleks? Väga kena temast sel juhul!


esmaspäev, 22. august 2016

Augustirahutus

Olen juba korduvalt märkusi saanud, et postitusi ei tule.  Kui kõik ausalt ära rääkida nagu oli, pean alustama sellest, et pingutasin vist aedlemisega üle. Sai õhtul pimedani väljas rassitud ja rapsitud ja mingil hetkel tekis patune mõte, et kellele ja miks.

Igal juhul tekkis mul paar nädalat tagasi tõsine aiatüdimus. No ei taha ja kõik. Kui tekkis vaba hetk ja need on siin majas jätkuvalt harvad, siis ei olnud mul pealehakkamist ega tahtmist. Ei aedlemiseks ega blogimiseks. Sest millest Sa ikka blogid kui aeda ei kisu.

Ja siis tuli vihm. Sadas päeva, kaks. Kolmandal päeval olid kodused toimetused järje peal, isegi uutele käterättidele said riputamiseks tripid õmmeldud. Ja kuna ma absoluutselt vihkan õmblemist siis oli see nimekirjas kõige viimane tubane töö. Hakkasin veidi mõistma sõpru, kes liigse saju üle kaebavad.

Neljandal päeval tuli aedlemise isu tagasi aga noh, sadas ju. Aedlesin siis veidi vihmas sest mõtted olid liikvele läinud. Külm. Vastik. Puhh! Kobisin tuppa tagasi ja tegin pliidi alla tule. Õnneks oli viiendal päeval päike tagasi koos augustirahutusega.

Iga aasta augustis tekib mul tunne, et aias on kõik valesti. Midagi ei sobi omavahel kokku ja kõik on igav ja kole. Taimed on ka vale koha peal. Viimane kui üks. Enamasti lõpeb see kas mõne uue istutusala loomise või malemänguga.

 Kui augustikuus näete mind kulm kortsus keset aeda seismas ja pingsalt ühte punkti jõllitamas, siis võib kindel olla, et mu peas toimub umbes midagi sellist: "Ei, see ei lähe mitte! Aga kui ma liigutaks rapuntsli oma kohalt ära, siis ma saaks panna vaip-aruheina harkja asorelli kõrvale ilusaid mättaid moodustama ja vaip-aruheina praegusele kohale saaks jagada pooleks ühe puhma varvas-tarna `Variegata`. Sel juhul tekiks peenra serva tarnadest  ilus kordus ja rahustaks üldist pilti aga kuhu ometi, panen ma sel juhul karukella, mis minu aias kasvab tohutu suureks ja varjab mu ilusad varvas-tarna mättad. Aga kui ma liigutaks pune `Nanum`mätta eest, siis saaksin karukella....."

Igal juhul on nüüd juba mõnda aega ehitatud, taimi tõstetud ja kruusa tassitud. Tulemust veel ei näita sest väga pooleli on. Kallilt abikaasalt sai ka osalus projektis välja nurutud, tema osa valmib töötoas puutööpingil. Käin aeg-ajalt põnevusega piilumas.

Aga igal juhul on normaalne olukord taastunud, lapsed on tähelepanuvaeguses, söögitegemine tundub maailma tüütuma tööna, tuba on liiva täis (te ei kujuta ette kui palju liiva ja kruusa on võimalik salaja püksitaskus tuppa smugeldada kui ema parasjagu aias midagi rajab ja materjali vabalt võtta on).

Käisin ka Ellamaa aianduspäevadel, kus ma käitusin tänu pooleliolevale malemängule vägagi distsiplineeritult. Isegi karukell pulsatilla tatewakii jäi minust maha. Võtsin Helga Aiast kaasa kaks pooleliolevasse projekti mõeldud igihaljast kaerandit `Pendula`, ühe luht-kastevarre Järvseljalt ja vast kõige suurem heameel oli mul selle üle, et Tsiilil oli minu jaoks kaasas potike pisikellukaga `Elizabeth Oliver`, mis mul endal sel talvel välja läks.


Kuulasin loengut okaspuudest ja hostadest ja siis järsku oligi kell juba sealmaal, et mu linnaluba hakkas lõppema ja oli vaja koju tagasi sõita.



Aiakülalisi minu aias sel aastal eriti polnud. Need, kes käisid, käisid salaja ja vaatasid omapäi. Hea oligi sest aias on tänu hooletusse jäetud nädalatele tõeline õudus. Roosid on tahmlaiksuse tõttu pooled lehed kaotanud, hostasid kimbutab mingi seenhaigus ja ausalt öeldes on pilt augusti keskpaiga kohta ikka veidi liiga sügisene. isegi esimene krüsanteem õitseb juba.


laupäev, 13. august 2016

Arhiivi täienduseks

Oh jah. No mis ma oskan öelda. Kui muidu postitada ei jõua, siis laste ütlused lausa peab kirja panema, enne kui uued tegemised nad meelest pühivad ja on lootusetult hilja.

Lähen Lindaga koos õue. Linda jääb välisukse ees nõutu näoga seisma.
"Emme, mida Sa õues tegema hakkad?"
"Mul on aias tööd vaja teha," vastan, "Kui Sul igav on, siis Sa võid mahakukkunud õunad puu alt kokku korjata."
"Tänan pakkumise eest, aga mul on niigi palju tööd!" vastab Linda viisakalt ja lippab kruusahunnikusse mängima.

Kaisa turnib mööda tuba ringi ja kukub. Võtan lapse sülle ja loen:
"Varesele valu, harakale haigus, meie Kaisa saab terveks!"
"Aga musta linnule ka!" nõuab väike Kaisa läbi pisarate

"Emme, kas ma võin Su käevõru võtta?" palub Linda
"Võid küll!"
"Oo!" rõõmustab väike Linda "Sa käitudki juba nagu suur inimene!"


"Kaisa ei saa ikka üldse protsessidest aru!" teatab suurem õde tähtsalt vanaemale.


kolmapäev, 20. juuli 2016

Kiirpilk koduaeda

Avastasin peale kokkutulekut, et sel aastal polegi ma ühtegi aiareisi teinud ja nii saigi üks Lõuna-Eesti reis ette võetud. Nüüdseks olen tagasi kodus, koos terve hunniku uute hostadega Aalujate ühistellimusest.

Aga enne kui hostadele uut kodu hakata rajama tuleb teha kiire jalutuskäik koduaias. Koju tulles tuleb ju ikka kõigepealt aed üle vaadata. Lähme koos Linda ja Kaisaga -  mina vaatan iluaia üle ja lapsed kontrollivad, palju kuumaasikaid vahepeal punaseks on jõudnud minna.

Kui ma suure suuga hõiskasin, et minu liiliad küll maas ei lamaskle vaid seisavad siivsalt püsti, siis unustasin ma selgelt oma `America`. Panin talle toed, et ta täielikult ei minestaks. Aga muidu ilus liilia ja üks esimesi taimi minu aias, tõin ta aiapoest juba 2010. aasta sügisel. Sel aastal ilmselt hakkan  seda pusa lammutama kui keegi soovib, saan jagada.


Sügavas minestuses on ka kellukas `Blue Eyed Blonde`. Mulle lamasklemine ei meeldi aga sel kellukal on ilusad lehed ja ta meeldib mulle vaatamata ebaväärikale käitumisele. Peab talle rohkem kive toeks ümber sättima.



Liiliapeenar veidi eemalt pildistatuna





















Kui Milda kevadel käis, tõi ta külakostiks hunniku liiliasibulaid, liilia mix. Torkasin nad teiste vahele. Nagu näha moodustas poole pakist `Lollypop`, kes siia kollasesse peenrasse küll ei jää, kolib minu olemasoleva `Lollypopi` juurde - sain nüüd kerge vaevaga ilusa suure laigu seda liiliat.

Teise poole Milda kingitusest moodustas üks väga suure õiega kollane, kes sobib küll oma kohale kui valatult. Nime kahjuks ei tea.


Nimetu on ka see oranž aga imelise värviga, särab kaugele. Pildile püüda on teda raske.



Üldiselt on aga ehtne juuli, aed on täis õisi ja värve ja lõhnu, nii et ajab pea kergelt pööritama. Kohati vaatan, et ei, nii ei lähe - liiga hullumeelne ja kirev on see kõik. Samas on ikkagi kesksuvi, küll kõik peagi rahuneb.


Kivila tegin alles nädal tagasi korralikult kahvliga (aitäh, Futu soovituse eest, üks korralik kahvel on kivilas asendamatu tööriist!) puhtaks, täna aga avastasin, et peaks uue ringi peale tegema. Umbrohu hulka hinnates jäi silm millelegi muule - Potentilla compacta (eestikeelset nime tal veel pole) on õitsema hakanud.


Nagu ka lasistani mailane (Veronica liwanensis)



Aprikoosmaran (Potentilla x tonguei) sirutab oma varred kaugele kivilasse.


Selle laugu sain ma kelleltki koonuslaugu nime all aga tundub, et on midagi muud. Misasi, pole õrna aimugi.


Aga aitab lobast - hostadele on vaja koht leida.


Kui te nüüd arvate, et ma selle voolikuga peenraserva teen, siis te eksite. Voolik on pildile jäänud hoopis muul põhjusel...


Küll on hea aiatööd teha, tirid aga basseini aias sinna, kus parasjagu tööjärg ja lapsed istuvad ilusasti paigal nagu kukupaid.

neljapäev, 14. juuli 2016

Toimekas nädalavahetus II

Kui Lillefestivali kaunid aiad vaadatud jõudsime Virumaale, minu vanematekoju. Juhtus nii, et vanemaid polnudki reedel veel kodus, olid ka kokkutulekutel. Suvi noh! Ema pidi saabuma alles järgmisel päeval, appi lapselapsi hoidma.

Kolasin siis niisama ümber maja ja vaatasin uue pilguga tuttavaid vanu kohti, mis olid kõik otsekui samad aga siiski hoopis teistsugused kui lapsepõlves.

 Suured kivihunnikud, kus lapsena oli üks lemmikmängukohtadest olid väiksemaks jäänud kui mälupildis aga aiaäärsed rändrahnud on siiski muljetavaldavad. Oh oleks mul nüüd sõnajalgade jaoks selline paik!




Uskumatu, et selles tiigis õppisin ma kunagi ujuma ja et suvistel päevadel sai sageli seal supeldud. Sel ajal ei olnud muidugi ka vesi nii roheline. Ükskord tassisime me sõbrannadega isegi isa kanuu (salaja?) tiigile ja katsetasime veidi sõitmist, enne kui kanuu kummuli keerata õnnestus. On näha, et Virumaal on kõvasti sadanud sest nii tiik kui kraavid olid kõvasti vett täis.



Korraks ahvatles mõte, murda paksust angervaksavõsast läbi "lagendikule". See kodulähedane pisike metsavälu oli üks armsamaid paiku lapsepõlves. Lagendiku servas kasvas suur vana okslik männihunt, millel me võidu ronisime (kes kõige kõrgemale julgeb?) ja mõned vanad haavapuud. Mälestustes punetab lagendiku metsaserv alati  metsmaasikatest, meenuvad õitsevad nurmenukud ja kuldtähed. Ka üks mu esimesi iluaianduslikke katsetusi on pärit lagendikult kui ma meie onni ette lepiklilli proovisin istutada.

 Loomulikult oli juba eemalt näha, et mingist lagendikust pole enam jälgegi, nagu ka metsmaasikatele ega nurmenukkudele sobivast kasvukohast. Ikkagi oleksin nostalgia mõjul võsast läbi murdnud, kuid ees oli vett täis ja mudaste servadega kraav. Kunagi lähen ja käin kõik need kohad läbi - ojakalda, kuhu me tammi rajasime, et suplemiseks piisavalt suurt basseini tekitada, "valgete rooside" peakorteri põlluservas asuvas kivihunnikus ja loomulikult ka "lagendiku".

Keerasin otsa ringi ja imetlesin koostöös loodusega kujunenud ja kujundatud kooslusi.


Kuna Aalujate seltsi kokkutulekust on juba päris paljudes blogides kirjutatud, siis sellel ma otseselt ei peatukski. Tore oli - võrratud aiad ja veel võrratumad inimesed!

Küll aga jäid mulle ka kokkutulekul silma eelkõige just loodusolud ja nn. paiga vaim. Hea oli tõdeda, et Aalujatel on selles osas silma ja oskust neile antud rikkusi kasutada.

Minu lemmikkoht Männituka talu aias:


Ei olekski nagu aed? Aga ometi on sest ta moodustab inimkäega loodud aiaga lahutamatu terviku ja sobib ülejäänut rõhutama ja kaunistama. Ja ei sünni selline kaunis tulemus ilma inimkäe hooleta kuigi tundub nagu oleks tegemist puhtalt looduse loominguga.

 Imetlesin minagi perenaise mõnusat oskust siia-sinna väikeseid üllatusmomente lisada. Vahel olen käinud aedades, kus sellised lisandid pigem võõrkehana mõjuvad aga mitte selles aias. Meie kõigi aiad on meie enda nägu. Nii ka see aed - paiga vaimuga kenasti tasakaalus.

Oli mõnus nädalavahetus koos heade sõprade ja lapsepõlvepaikadega. Peaks ennast sagedamini kodunt välja ajama, muidu läheb suvi mööda, ilma et aiareise oleks jõudnudki ette võtta.

esmaspäev, 11. juuli 2016

Toimekas nädalavahetus I

Meie sõit ida poole, aalujate kokkutulekule, algas tegelikult juba reedel. Härra abikaasal oli tööasjus pealinnas üks kohtumine ning meil  Kaisa ja Lindaga tuli üks pooltunnike iseseisvalt linna peal sisustada.

Kuna praegu veel käib ema tahtmine pudilaste omast (tahan mänguväljakuleee!") üle, veedeti vaba aeg Tornide väljakul Lillefestivali aedu vaadates. Õnneks oli ka tüdrukutel seal piisavalt huvitav, et lollusi eriti ei tehtud.



Lillefestivali teemaks oli sel aastal "Kired aias." Panen siia terve posu kiiruga klõpsitud pilte neile, kes ise vaatama ei pääse. Mulle igal juhul meeldis.

"Luiteterrassi" terrassilauad olid viimistletud luidete eeskujul laineliseks, mis väikestele aiakülastajatele väga meeldis. Kõrrelisi oleks rannas võinud rohkem olla -  kivide vahel näiteks ka mõni liiv-vareskaera puhmik.



Üks aiapidajat mõtisklema kutsuv aed kandis pealkirja "Kõike ja kohe" .




Tutvustus ütles nii:

"Kirglik aednik võib vahel olla suisa arutu fanatismiga kollektsionäär, kes loob põhimõttel "üksik maja mere ääres keset linna", st. vajab enda ümber kogu maailma looduslikke võimalusi arvestamata kohapealse kliimaga või looduse eripäraga. Siin on vastandumist ja vastupidisust.
        Siin on toodud keset linna tükike Eestimaa raba ja metsa, viimistledes seda loodusesse põgenemist tsiviliseeritud murulapi ja istumisnurgaga, mis on kujundatud juurte pesasse, sellesse, millest loodus oma kasvukireks jõudu ammutab ja mis jääb järele kui inimene oma ümberkujundamistuhinas keskkonda muudab..."

Kohati läks tahvlil olev jutt veidi "lappama" nagu poleks autorid ideed hästi sõnastada suutnud aga üldiselt oli mõte väga hea ja aed püüdis pilku.


"Linna-Maa-Aed". Silma jäid toredad valgustatud puuriidad.


Tunnistan, et vahepeal jäi mul päris mitu aedu tutvustavat tahvlit lugemata sest Kaisa avastas murul lebavad imelised helendavad pallid. Et paharet ekspositsiooni laiali ei lammutaks eemaldusime kiiresti.


Terassiaed "Unistused"

"Kuninganna fantaasia" meeldis samuti väikestele tüdrukutele väga, kohe hakati ringi piiluma, et kus siis kuninganna ise on. Kohvitasski alles terrassile unustatud.

"Horticomi logoaed" oleks mulle ilma selle paarikeseta rohkem meeldinud. Minu jaoks veidi ettearvatav ja võiks isegi öelda, et labasevõitu lahendus. Palju kenam olekski olnud jääda lihtsalt oma logo juurde ja tahvlil olev kena jutt kirest aianduse vastu olekski olnud päris piisav.


Pelargooniaed "passions in the Garden".

Üks veidi teistmoodi terrassiaed:

Oh ja keraamikat nägi ju ka. Aias "Simime" (Sinu. Minu. Meie)










Töö "Ajatelg" esindas Tallinna linna Genfi lillefestivalil. Aiakese pingid valmistati Kadrioru pargis kunagi kasvanud pärnast, jalakast ja vahtrast.


Maastikuehitajaks õppijate tööproovid:


Ühe aiakese tahvel oli nii kauni kujundusega, et väärib eraldi esitlemist. Nagu illustratsioon mõnest lasteraamatust.



Ka kõrvalolev flamenkotantsijaid sümboliseeriva kahe punase tooliga aiake sobis suurepäraselt taustal olevate Tallinna tornidega.


"Cupidi aed"


"Kaks armuküllast liblikat"


See kena tüdruk ei olnud tegelikult vist aia osa aga kuna selleks ajaks oli ülejäänud seltskond juba autos, ei jäänud mul ka mahti tema lahkumist ootama jääda.


Aiad kiirkorras vaadatud, oli aeg autonina Virumaa poole seada. Aga sellest ehk mõni teine kord...

esmaspäev, 4. juuli 2016

tingel tangel tungel...

...mul on paras džungel!

Kõik eelmisel aastal viisakalt ja viksilt käitunud taimed on kas kolm korda laiemaks kasvanud või siis nii pikaks veninud, et ise suurest ehmatusest minestavad ja teistele otsa vajuvad.



Samal ajal on kõrrelistest enamus parematele jahimaadele lahkunud (kuidas on see võimalik, et minu suhteliselt kuivas kõrbes stepirohud kõik saba andsid aga tarnad on vägagi rasvased ja rõõmsad?).

Eriti rahulolev on alles teist aastat aias kasvav Leersi tarn.



Igatahes oli vaadete osas tegemist tõelise õudusega, vahepeal käisin õuest läbi ainult silmad kinni. Kuni ükskord ohkasin ja alustasin tulpide ülesvõtmisega. Pilt sai kohe tunduvalt parem.

 Seejärel teisaldasin laiuva (ja kuidas veel laiuva) peekerlille alt kärutäie taimi ja ohjeldasin kõvasti kellukaid. Laiuvast peekerlillest endast aga ei raatsi ma kuidagi loobuda, ta on õitsedes armsake ja kõiksugu mummude magnet kah veel. Las ta siis laiub seal peenra südames. Pildi esiplaanil täpitud kellukas ja tagaplaanil laiuv peekerlill. Mõlemat juba usinalt harvendatud.
Tugeva kärpimise läbinud taimepusa koos roosiga `Angela`.

Kerakellukas `Caroline` kaisutab roosi `Pretty Sunrise`esimest õit.

Liiliad alustavad. Minu ainus martagon peale selle kõige tavalisema taluaia kirju liilia on `Orange Marmalade`


Alati särav "pulmaliilia" on mõnusa madala kasvuga ja varajane. Päris nime ma ei tea aga kuna ta kingiti meile pulmadeks, siis olgu tema pealegi "pulmaliilia". Väga armas ja eriline sort.


`Double You` meeldib mulle ka hirmsasti, samuti madala kasvuga.


Ma ei oskagi seletada, kuidas minu aeda nii palju liiliaid sai.  Ausõna ma ei ütleks üldse, et ma neisse väga haigestunud olin aga üks aaluja tõi ja teine ja see lihtsalt läks nii. Nüüd ma ei oskagi nagu enam ilma. Ehk sellepärast, et nad on tugevad ja elujõulised, püsivad oma kohal ega lamaskle kellelgi seljas.

 `Annemaries Dream`

Aga nüüd on aeg aiast tuppa astuda ja sünnipäevalapse kook viimaste maasikatega kaunistada. Palju õnne, kallis Kaisa! Alles see oli kui Sa meie juurde tulid aga näe, juba kaks täis!