neljapäev, 25. jaanuar 2018

Juured

Kui palju vajame tugipinda, mis meid koos hoiab? Kui palju sõltume teistest, kes jagavad sama pinnast? Juured on midagi silmale nähtamatut, seda nii  taimede juurestikust kui ka inimeste päritolust rääkides.

Laenasin postituse alguslaused Keraamikute Liidu aastanäituse "JUURED" tutvustusest. Pidasin plaani seda näitust Botaanikaaeda vaatama minna juba oktoobrist, avamisest saadik sest kui taimed ja keraamika koos ühes ruumis siis mis sa hing ühelt näituselt veel oodata oskad. Tegudeni jõudsin aga alles eelmisel nädalavahetusel. Näitus oli elamus, soovitan soojalt. Mulle meeldis kuidas pea iga keraamik oli oma teose keskkonda sulatanud, nii et tundus nagu kasvaks keraamika koos taimedega ja moodustaks üksteist täiendava terviku. Seepärast on ka blogis keraamika ja taimepildid läbisegi.

Kaks keraamikateost ühel pildil - Kadri Jäätma "Daucus Carota Sativus" ja Ann Nurga "Rahvapidu"


Rebaste läheduses õitses Lõuna-Aafrikast pärit Thomsoni saatusepuu (Clerodendrum thomsoniae).


Silma jäi kaunite lehtedega borneo begoonia (Begonia deliciosa)

  Taimestiku varjust piilus Väeloom, autoriks Reeli Haamer


 Näide meisterlikust sulandumisest - Kersti Karu "Õitsemine"
 
 Kaunite värvidega "õitses" ka kolmkant-pisipalmi (Dypsis decaryi) tüvi, looduslikult kasvab Madagaskari vihmametsades.


Suurepäraselt ümbrusega sobitatud kunstiteos. Kärt Seppel "Kärg".


Haidi Ratas "Looduse viljad"


Anne Türn "Õhujuured"


Edasi jalutades sai mul kahjuks fotoka aku tühjaks,  tegin paar klõpsu oma kehva telefonikaameraga aga enamus näitusest talletus mälupiltidena.

Austraalia hardenbergia (Hardenbergia comptoniana).


Simsi rododendron " Hexe" (Rhododendron simsii)



Karin Kalman "Perekond: jänesekapsas/oxalis"

Näitus on avatud 18. veebruarini, kel võimalik, minge ja vaadake oma silmaga.

teisipäev, 2. jaanuar 2018

Vaikiv Troll

Olen rõõmsalt päri kaasaalujate poolt minusugustele omistatud tiitliga "Vaikiv Troll" kuna ühtegi blogipostitust pole ma juba väga ammu kirjutanud. Miks ei ole? Kes seda nii täpselt teabki... Ehk laiskusest? Või vastupidi kiiretest aegadest tööl? Või hoopis endamisi mõeldud otsusest vähem rabeleda ja teha ainult hädavajalikku, et jääks lisaks töödele, majapidamisele ja savitamisele aega põnnidega aeg-ajalt lauamänge mängida või jalutamas käia sest minuni on jõudnud arusaamine, et praegu on nende jaoks just see armas kuldne lapsepõlve aeg, millest neile peaksid jääma ilusad mälestused emaga koos veedetud ajast, mitte närvilisest ringiruttamisest ja pahurast ära-tüüta-mul-on kiire-lapsevanemast? Mis ei tähenda, et nad vaatamata mu mõtetele aeg-ajalt selle ebameeldiva kiirustamisega kokku ei puutuks. Või siis on postitused harvaks jäänud tänu näoraamatule ja sealsetele gruppidele, mis ju kiiremini ja operatiivsemalt oma pilte ja mõtteid jagada võimaldavad? Igal juhul on mingi sein ees ja postitused ei taha kuidagi tulla.

Kui midagi öelda ei ole, siis pildid aitavad ikka hädast välja. Lugesin aiablogidest aasta kokkuvõtteid ja otsustasin ritta panna möödunud aiahooaja iga kuu kohta ühe silmapaistva taime. Valik on juhuslik, lappasin oma ikka-veel-sorteerimata aiafotosid ja kui mõni taim kõnetas, siis siia ritta ta ka sai.

Märtsikuu tegijad olid lumekupud ja lumikellukesed. Mõlematel oli uusi põnevaid sorte, mis varakevadist esimest silmarõõmu pakkusid.

lumikelluke `Wasp`

Aprilli suured lemmikud olid sinililled ja karukellad aga pilt tuleb hoopis kevadisest valevlillest. Sain ta 2016. aasta sügisel ja kevadel ei olnud märtsikuus õitest kippu ega kõppu. Mõtlesin juba et ei läinud esimese korraga õnneks.  Alles aprilli viimastel päevadel pistis nina maa seest välja.

kevadine valevlill (Bulbocodium vernum)

See oleks küll nüüd naljakas kui ma mai ülaste kuuks kuulutaksin sest lapsepõlves ma ei sallinud neid lilli silmaotsaski. Ilus oli küll kui kogu metsaalune ülasevalge oli aga kuna ma ilmaski ühtegi teist lille sünnipäevaks ei saanud, ei äratanud see taim minus erilist sümpaatiat. Nüüd aga küll, eriti Eestimaalt leitud huvitavad sordid nagu `Villamaa seelik` või `Taavi`. Aga ei, las olla siis pigem esimene emajuur, keda ma kohe esimesel talvel ära ei suretanud.

kevadine emajuur (Gentiana verna)

Juunis ajasin oma iirisesortide jälgi ja proovisin võimalikult paljud neist ära määrata. Tagantjärele on hea meel, et seda veel aasta võrra edasi ei lükanud, nüüd oleks see töö palju raskem ette võtta.
Aga juunikuu lilleks saab.... nelk. Jällegi, ei oleks kunagi arvanud, et minust nelgisõber saab aga vaated muutuvad. Eriti kui aeda jõuavad sellised taimed nagu traakia nelk

traakia nelk (Dianthus microlepis)

Juulikuu kirevust vaadates jäävad piltidelt silma pigem kooslused kui üksikud taimed. Pilte lapates jäid silma turkmeeni laugu suured lillad õisikupallid - Milda tõi sügisel kotitäie sibulaid, aitäh!




August. Mulle väga meeldivad ängelheinad, nii värvi kui oma kauni õhulise ja pitsilise oleku poolest. Väikesesse ja väga päikesepaistelisse aeda nad paraku kõik ei passi. Küll aga jaapani ängelhein (Thalictrum kiusianum). Saagu teda palju.


Sel aastal olid septembrikuus roosid veel täies õieilus, nii et ebatraditsiooniliselt saab septembrikuusse üks roosipilt. Võtke või jätke, sordiks `Fortuna Rigo`. Foto tehtud 29. septembril.


Oktoobrikuus on sügisekuulutajateks krookused, kuid millegipärast ei ole ma neist sel aastal piisavalt head fotot teinud. Nii et üks teine oktoobrikuine õitseja - Tiilt saadud valge krüsanteem.






Ilusat uut aia-aastat kõigile!