Aed sumiseb ehk kevadise aiapäeviku 2. osa

Esimeste õitsejate kirjapanemine on aiapidaja enda jaoks päris tore, väga huvitav oli eelmise aasta varajaste õitega võrrelda. Nüüdseks on õitsejaid juba pea igas peenras ning kaetud laua on avastanud mesilased, kimalased ja liblikad. Aias on üks suur pidu.

9. aprillil alustasid õitsemist:

kevadine valevlill (Bulbocodium vernum)

Aed-lumekupp `Guinea Gold` (Eranthis hyemalis)

  Must lumeroos (Helleborus niger)

Leonidi krookus 'Munavöödik` (Crocus leonidii)

10. aprillil avasid õied:

võrkiiris `Strike A Pose` (Iris reticulata)

võrkiiris `Katharine Hodgkin` (Iris reticulata)

 kuldõieline krookus `Prins Claus` (Crocus crysanthus)

harilik siniliilia (Scilla siberica)

12. aprill

harilik lumikelluke `Blewbury Tart` (Galanthus nivalis)

Danfordi võrkiiris (Iris danfordiae)
 

13. aprill 

suur mesilaste ja liblikate lemmik tundub olevat roosade õitega siniliilia.

 `Harvington Beauty` ostsin transilvaania sinilille nime all aga nüüd vaatan, et enamikes allikates nimetatakse teda keskmiseks sinililleks (Hepatica x media) ehk transilvaania ja hariliku sinilille hübriidiks.

 14. aprill

harilik sinilill (Hepatica nobilis)

 harilik lumikelluke `Wasp`(Galanthus nivalis)

 harilik lumikelluke `Viridapice`(Galanthus nivalis)

15. aprill

maadjas litterhein (Thlaspi stylosum)

 punane nõmmkann (Androsace carnea)

Ja õhtul leidsin peenrast esimese õie ka ühel kriimulal (tundmatu priimula seemik)

  Sel aastal nägin esimesena kirjut päevapaabusilma ja mõni sekund hiljem kohe kollast lapsuliblikat. Tuleb ilmselt mitmekesine suvi.

Esimesed 2018

Hooaja esimese õitseja tiitel läks taas täidisõielisele lumikellukesele kuid selle vahega, et kui eelmisel aastal oli esimesi õisi näha 6. märtsil, siis sel aastal 29. märtsil.

Teise koha sai talvine lumekupp (Eranthis hyemalis) `Schwefelglanz` - 30. märts

Harilik lumikelluke  - 4. aprill

Märtsikelluke - 5. aprill

 Purpur-lumeroos - 7. aprill

Kevade võtsin vastu hoopis metsas ja mererannas, olin kaks päeva õpilastega Lahemaal matkamas. Üllatusi leidis ka sealt. Mõista-mõista, mis põõsas, kõrgus ligi 2,5 meetrit.

Ilmselt on see kõige uhkem näsiniin, mida ma kunagi metsas näinud olen. Veel ei õitse.

Koju jõudes oli kevad ka aeda jõudnud, järgmised õitsejad valmistuvad kahekaupa:

Viimane aeg talvised tegemised koomale tõmmata. Kodus küsiti mu kudumistöö peale, et mis kasu sellisest sallist on - puha auke täis. Aga no selline ta sai. Oligi kudumine lihtsalt kudumise pärast.