Jälle koid?!

 Meie majas on tegelikult veel üks liik koisid. Need koid ei tee küll eriti pahandust, pigem nahistavad omaette kusagil nurgas. Koide välimääraja annab nimeks "harilik raamatukoi". Peale Kaisa sündi pole ma neid  tegutsemas märganudki aga tundub, et tubane jaanuar on mõned välja meelitanud.

Kui ma eelmises postituses kirjutasin taimetabelist, siis raamatutabel sai tehtud juba mitu aastat tagasi. Tõuke selleks andis raamatupoes käik kui ma õnnelikult järjekordse Pratchettiga koju saabudes avastasin, et sama raamat vaatab riiulist rõõmsalt vastu. Siis jõudis kätte kolimine uude koju ja raamatud tuli nagunii riiulist välja võtta ja transpordiks ära pakkida. Tekkiski sobiv võimalus oma raamatukogu kirja panna, et enam selliseid eksitusi ei juhtuks. Praeguseks on neid kirja saanud ilus number - 1828. Jah, kui nii edasi siis ilmselt peame varsti ise välja kolima või mõtlema haruraamatukogu avamisele.

Aiaraamatute sektsioon selles kollektsioonis on aga täielikult vananenud. No vaadake ise:

Hauschlag des Wissens. Das Pflanzenreich (ca 1900)

Natuke uuem väljaanne:

Sellest võib juba ka kasulikke näpunäiteid leida nagu näiteks selline peatükk:

Mis peaksivad aias aset leidma?

       Kõige pealt aetagu aia jaoks määratud platsile, mis ikka ühe küljega elumaja külge peab puutuma, kas nööri järele õiged või moodsate painutuste ehk kõverdustega jalgteed sisse. Kahele poole teesid tuleksivad 4 jalga laiad peenrad teha, kuhu siis ilusaste ridamisi viljapuud ja nende vahele marjapõõsad niiviisi tuleksivad istutada, et õunapuude vahet 3 sülda ja marjapõõsaste vahet 5 jalga jääks.

Peale viljapuude oleks soovitatav, et mõned õie- ehk ilupõõsad, nagu akatsiad, ehtsad sirinad ning jasminid jne., kuhugi sündsasse paika aeda istutataks, mis siis oma õitsmisega meie aeda ilustaksivad.

Niisama tuleks peale ilupõõsaste elumaja lähedusesse aeda ka mõned lilleplatsid asendada, mille peale siis kevadel mõned suilille-taimed istutatagu, mis seal siis enamaste õrnema soo hoolitsemisel meie silmavaadet oma õie-iluga rõõmustaksivad ja ka oma magusa õielõhnaga halvemaid lõhnasid maja ümbruses tunda ei laseks.

Niisamuti soovitatav oleks seal, kus rohkeste lustlikku noorsugu on, ühetasane lage liivaga kaetud mänguplats sisse seada, kus siis väiksemad mudilased lihtsalt liivaga mängides, suuremad jälle kas palli viskamise või veeretamisega aega võiksid viita.

Peale mänguplatsi tuleks aeda ka tükike haljast murupinda jätta, kus siis vanemad inimesed kas mõne puu või põõsa vilus võiksivad pikutada, et sel kombel oma tööst väsinud keha puhata ning laste mängu pealt vaadates ennast rõõmustada.

Peale juure ehk keeduvilja-peenarde olgu ka mesilindudele aias asukoht lubatud, sest et need virgad loomad oma õielt-õiele lendamisega oma tasast, mahedat suminat sünnitades aeda nagu palju elavamaks ning ilusamaks muudavad ja peale kõige selle veel õitest mett otsides viljapuid ja marjapõõsaid vilja kandmiseks sugutada aitavad.

Tuleks ka veel selle eest hoolitseda, et õige rohkeste laululindusid aeda asuks, sest et need väikesed suliskuuelised aeda meil mitte ainult mitmesugustest kahjutegevatest putukatest puhastada ei aita, vaid suveõhtutel oma laululugudega ka meie meelt rõõmustavad, nii et nad meie hinges seeläbi nagu õrnemaid tundmusi äratavad.

Veel mõned aiaraamatud enam-vähem samast ajast:



"Maanaise tähtsamaid ülesandeid ja muresid on maakodu korraldamine ja kaunistamine ning selle kaudu maarahva elu ilusaks ja elamisväärseks muutmine. Päälegi on kodu iga rahva kultuuritaseme peegel. Kui meiegi tahame olla ja jääda kultuurrahvaks, siis peame hoolitsema ka selle eest, et pilk sellesse peeglisse oleks kaunis ja külgetõmbav."
(Maakodu lähem ümbrus, selle korraldamine ja kaunistamine. 1935)



Mathieseni Dendroloogiat(1934) ei raatsinud ma kaua osta kuni leidsin sobivalt kapsastunud variandi, ilma nahkköiteta, mille hinnast jõud üle käis.

Kui nüüd päris aus olla, siis tegelikult on mul riiulis ikka mõned uuemad aiaraamatud ka aga neist on juba siin ja seal kirjutatud. Ehk mõni teine kord.

Tsitaat raamatust

Lugesin just läbi ühes väikeses raamatuklubis sel kuul käsitletava raamatu 451⁰ Fahrenheiti. Miks ma seda raamatut küll varem avastanud pole.

Aga tsitaat on siin:

"Igaühest peab midagi järele jääma, kui ta sureb, " ütles mulle mu vanaisa. "laps või raamat, maal või maja, tema enese tehtud müür või kingapaar. Või aed, mille ta on rajanud. Midagi, mida su käed on kuidagi puudutanud, nii et su hingel oleks pärast sinu surma kuhugi minna, ja kui inimesed sinu kasvatatud puud või lille vaatavad, oled sa seal.
Pole tähtis, mida sa teed," ütles ta, "peaasi, et sa midagi, mis enne sinu käte puudutust oli teistsugune, muudad millekski, mis sarnaneb sinuga, kui sa oma käed ära võtad. Lihtsa muruniitja ning tõelise aedniku erinevus seisabki selles puudutuses, " ütles ta. "Muruniitjat nagu polekski olnud, aednikust aga jääb kauaks mälestus."

Väike Linda ja Hirmus Ukipuki

Väike Linda kardab koledasti Ukipukit.

        Termin Ukipuki on laenatud Aidi Valliku lasteraamatust "Pintsu ja Tutsiku lood". Nagu raamatutegelane koer Tutsik kardab ka väike Linda Ukipukit.

        Kui kusagil on mõni Ukipuki siis lähevad lapse silmad suureks ja suu ümmarguseks ning kostub mitte tavaline nutt vaid hoopis konkreetne hirmuhüüe. Abiotsivalt vaadatakse emmele otsa ja siis hüütakse jälle hirmu pärast natuke, niikaua kui ema on koleda Ukipuki Linda nägemis- ja kuulmiskaugusest eemaldanud.

       Ah, et mis või kes on see suur ja kole Ukipuki, kes Lindat hirmutab? Ukipukisid on mitut sorti.  Üldiselt on kõik valjusti mürisevad ja undavad asjad Ukipukid. Kõik asjad mis pauku teevad või ootamatult häälitsevad on Ukipukid.

     Kõige esimene ja suurem Ukipuki on köögis kapi peal seisev köögikombain, millega Lindale endale süüa tehakse. Kui ema sellega parasjagu keedetud kartulit, hautatud kõrvitsat või porgandit püreeks teeb, on laps paanika äärel. Kohe näha, et Ukipuki!

    Teine kole Ukipuki on ema föön. Kui peaks juhtuma, et emal õnnestub kiiruga pesus käia ja ta juukseid kuivatama hakkab on Linda tõeliselt hädas. No kindlasti on sellel Ukipukil ema pea juures liikudes mõni eriti kuri plaan!

    Aga Ukipuki võib peituda ka hoopis ootamatus paigas. Veel mõni kuu tagasi tore ja huvitav tundunud pardiraamat on ka järsku muutunud  - Ukipukiks! Laps uurib raamatut ja sellel olevat rohelist nuppu üheaegselt huvi- ja õudusega. Ja kui väikesed sõrmed nupu kogemata kombel alla vajutavad ja pardipere prääksuma pistab siis on kohe kindlasti sellesse raamatusse pugenud kole Ukipuki.

Ja ema võib Linda süles rääkida ja rääkida, et föön, köögikombain ja raamat on tegelikult kasulikud ja toredad asjad, Linda ikka ei usu. Sellised salakavalad need Ukipukid juba on!