Kuvatud on postitused sildiga käsitöö. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga käsitöö. Kuva kõik postitused

esmaspäev, 21. märts 2016

Saabus kevad...

...koos jätkuvalt külmade (aga päikesepaisteliste) ilmade  ja minu jaoks äärmiselt vastiku radikuliidihooga kaelas. Panin küll ennast rabamatkaks väga soojalt, võiks öelda, et isegi südatalviselt riidesse aga lagedal rabal lõõtsuv tuul tahtis kohati jalad alt viia. Tulemus ei lasknud ennast kaua oodata.


Aga ilus oli rabas küll. Need bonsaimännid telepordiks kuidagi kohe oma aeda kasvama.

Kodus hakkab peenardelt lumi vaikselt sulama. Kevadised roheninad ei malda oodata - on teised ennast lume all stardivalmis seadnud ja nii kui tekk pealt kaob, hüppavad välja kui salajase vedruga.


Tulevad nii, et maa praguneb:



Usute või mitte aga eile oli see juuno veel lumevaiba all


Eriti ebamaised kevadised toonid:

Mõni kurvem vaatepilt on ka. Sempervivum `Rosty`.


Keraamikaringis tegin seekord pisividinaid. Mõne teesõela kaunistuse näiteks:


ja muid kulinaid


Sain tänu ühele sõbrale esimest korda ka portselansavi proovida. Väga naljakas asi, nagu plastiliini ja polümeersavi segu. Meenutab nätsu ja on suhteliselt raskesti töödeldav. Aga ilus. Oi, kui ilus!



Terve pinu on savividinaid glasuurimata ka :) Kahele asjale tõmbasin nalja pärast glasuuri asemel pintsliloputusvett peale, tulemus on ka omamoodi vahva.


Aga nüüd peab külvama hakkama - aeg on sealmaal!


neljapäev, 10. märts 2016

Küll lippab...

Kuidagi ei jõua postitama, aeg lippab mööda nagu segane. Ehk olen tõesti natuke liiga palju käsile võtnud nagu mulle kodused ütlevad. Aga samas, loobuda millegist ka hästi ei raatsi.

 Ja nii vihungi laste kõrvalt keraamikat teha, lugemata aiaraamatute virn on peaaegu sama kõrge kui veebruari alguses ja uut salakudumist alustasin Isetegija lehel ka. Esimene vihje on valmis:


Katsetasin veidi keraamika kaunistamiseks templite tegemist:


Ja proovisin esimest korda tehnikat nimega sgraffito, kus glasuuritud esemele terava asjaga muster sisse kraabitakse.








Vaikselt täiendan kodust serviisi



Eks nende talviste käsitöödega peabki praegu kiirustama sest kaugel see kevad enam. Kuna sotsiaalmeedias liiguvad juba mõnda aega pildid lumikellukestest, käisime lastega ka oma aias lootusrikkalt neid esimesi kevadekuulutajaid otsimas. Mida aga polnud, seda polnud. Lund aias jagub, peenrad on kõik alles teki all. Lõpuks taipasin eile õunapuu alt lund käega veidi eemale lükata. Ja seal nad olidki - õitsesid lume all. Linda istus pärast veel tükk aega üksi õunapuu all ja tegi iga natukese aja tagant lumikellukestele pai.











Kuna pean järgmisel nädalal õpilastega loodusrajale minema, käisin rabas eelluuret tegemas. Kokku tuli 9 kilomeetrine matk ja parklasse jõudsin tagasi peale päikese loojumist kui esimene tähtki juba taevas säras. Küll oli mõnus retk, mets lõhnas nii kevadiselt ja raba peal kasvasid "bonsaid" - üks kaunim kui teine.









Väikesel Kaisal on uus lemmiksõna "Ise! ise!", mida usinalt kasutatakse. Ise pannakse püksid jalga - või vähemalt üritatakse. Hommikul on äärmiselt oluline, et ema voodit tehes kogemata lina voodikasti ära ei paneks sest see on Kaisa töö (ise!). Ja muidugi söömine toimub ka nüüd ise. Köök on küll pärast üleni pudrune aga väike "Ise" on rahul ja õnnelik.






laupäev, 16. jaanuar 2016

Külm ja lumine jaanuar

Vahepealsed paarikümnekraadised külmad on nüüdseks möödas. Asemele on tulnud päevad täis lumesadu. Lumikatte paksuse kaart näitab meie piirkonna kohta 24 cm lund. See on küll poole vähem kui Virumaal aga see-eest kõvasti rohkem kui lõunaosariikides. Väljas on ilus! Talv nagu üks talv olema peab.


Kui novembris ja detsembris oli suleliste huvi lindude söögimajas pakutava vastu leige, siis nüüd jagub söökla külastajaid küllaga. Kõige populaarsem on laste seas tutt-tihane. Teda otsitakse alati teiste seast - kas ikka tuli sööma.

Ka Linda lasteaias käis üks linnumees lindudest rääkimas, näitas arvutist pilti ja õues mängiti mänge ka.
     Küsisin Lindalt kodus, et "Kas onu rääkis huvitavat juttu?"
"Ei," vastas Linda ausalt, "ainult lindudest rääkis!"


Lastel on praegu lausa lust õues käia - saab suusatada ja kelgutada, lumeingleid teha, jälgi vaadata ja kui ema parasjagu ei vaata, siis ka lund süüa. Ja lund rookida. Seda saab kohe iga päev teha. Praegu see mulle veel meeldib.

Aed on piisavalt väike, et tüdimus peale ei tuleks ja selg kangeks ei jääks. Paar korda on hoog nii suur sees olnud, et oleme lastega naabritel ka lund lükkamas käinud. Mina lumelabidaga, Linda otsustas hoopis reha kasuks ja Kaisa krabas pisikese aiakühvli pihku. Seejärel aga otsustas, et kõige paremini saab lumest jagu siis kui talle lihtsalt iga paari sammu järel peale istuda ja kätega laiali pilduda.

 Käsitööd pole sel talvel mahti olnud teha. Kui saviga mängimine kõrvale jätta. Aga üleeile otsustasin ennast käsile võtta ja Kaisale puuduoleva villase sallkrae valmis teha. Eile öösel kell pool kaks sai lõpuks valmis. Kasutasin ära pooleliolevaid lõngatokke ja kuigi päris üks-ühele samasugust ei teinud siis juhendit piilusin siit.

kolmapäev, 30. detsember 2015

Aasta saab läbi ja siis algab uus

Ongi jõulud läinud ja peagi vahetub ka number kalendripäises.

Jõululaupäeval olime Linda ja Kaisaga Mamma ja Vanaisa-Jaagu  juures nagu ikka.

Nagu igal aastal käisime ka seekord Rakvere jõulupuud vaatamas - ongi nii uhke nagu piltide peal.

Käisime külas ka ühel toredaimal ja lahkeimal inimesel, keda tean - Annel, kes on muide suurepärane giid. Ja teab Eestimaa põnevatest nurgatagustest rohkem kui keegi teine. Kuna Annel oli külas ka üks Lindast aasta vanem tüdruk, kadusid põnnid peagi ülemisele korrusele.

Mõni aeg hiljem ei tulnud ülakorruselt alla aga mitte meie väike armas Linda vaid täies sõjamaalingus indiaanitüdruk, kelle silmalaud olid tumeroosaks ja huuled sädelevaks võõbatud. Uuele sõbrannale oli vanem õde nimelt hiljuti oma meigikomplekti pärandanud. Nojah. Seda kisa, kui ma Lindat hiljem puhtaks proovisin küürida - "Seda ei tohi maha pesta! See on ilus!"

Õhtul istusime kuuse ümber, kuulasime Mamma ja vanaisa Jaagu Ecuadori muljeid ning imetlesime ja nunnutasime kõige nooremat sugulast - väikest Annit.

Kinke jagasime loomulikult ka. Meie pere selleaastased  kingid tulid suures osas oma aiast. Kuivatasime suvel usinalt õunu.

Nagu ka igasugust erinevat teematerjali. Kas pole mitte tee jaoks kuivatatud põdrakanepi õied ilusad? Kasulikud muidugi ka, ega venelased muidu ütle, et põdrakanep ravib 99 haigust.

Chamaenerion angustifolium

Proovisin esimest korda teha ka erinevaid ürdisoolasid. Kasutasin erinevates segudes näiteks aed-liivateed, sellerit, punet, piparrohtu ja tilli. Kalamaitseaine jaoks lisasin ka kuivatatud sidrunikoort ja sibulat. Kui suvel oli plaan, et kingime ka marineeritud küüslaugupealseid (Aitäh veelkord Togram!), siis jõuluks oli 10-15 purgist alles vaid mõni üksik. Hea kraam kaua keldris ei seisa. Tegin siis hoopis küüslaugusoola.

Lisaks rändas igasse jõulupakki suvel valmis keedetud purk tomati või õuna vürtsmoosiga ja latt põdralihast suitsuvorsti .

Meisterdasime Lindaga veel puuketastest ja salvrättidest kuuseehteid ka pakke kaunistama ja olidki valmis.

Kaks suuremat pakki oli ka. Üks Annile ja teine tema emale. Iga päev ei juhtu ju, et minust tädi saab, selle eest on Anni ja tema vanemad kuhjaga kiitust ära teeninud. Anni kinki saate piiluda Õmblusmamsli blogist - see ei ole minu enda tehtud. Küll aga ühe tubli käsitöömeistri poolt, kelle töid ma väga väga imetlen.

Anni emale hakkasin salli kuduma juba jaanuaris, nüüd siis sai lõpuks valmis ja viimistletud.



See oli minu viies haapsalu sall, mustriks kuusega kuubikukiri.

Õhtul kui suured ikka veel reisimuljeid kuulasid, käisin lastetoa ukse taga kuulamas. Kisa ei kostnud, mõnus vaikne jutuvada kostis. Ei raatsinud kohe pidu segama minna  - ikkagi jõulud. Las lapsed ka muljetavad.

Kui jutuvada aga ka hiljem vaibuda ei tahtnud, astusin vaikselt tuppa. Ja milline pilt seal avanes! Kaisa oli minu suure spordikoti koos kaasapakitud riietega oma voodisse tõmmanud ja lahti teinud ning seejärel ilmselt abivalmilt suuremale õele kosmeetikakoti ulatanud. Linda oli kosmeetikakotist leitud pintsliga kõigepealt kreemituubi tühjendanud ja seejärel kasutas sama pintslit huulepulga näole kandmiseks.  Vanemad ei saa ju kunagi aru, mis parasjagu moes ja ilus on aga ma ei arvanud, et see aeg nii kiire on kätte jõudma!

Loomulikult külastasid Linda ja Kaisa ka oma teist vanaema-vanaisa, laulsid harmooniumimängu saatel jõululaule, mekkisid vanaema tehtud kartulivorste ja veetsid lõbusalt aega oma suurte lemmikute - ristiema Jonne ja onu Joonase seltsis.

Peale talvise pööripäeva saabumist on meile harjumatult rohkelt päikest jagatud. Ka jõululaupäeval paistis päike päeva rõõmsaks. Niisuguse ilmaga võib juba õues mängimas käia küll, arvavad Linda ja Kaisa.


Mõnusat vana aasta ära saatmist ja uue vastuvõtmist kõigile sõpradele!


neljapäev, 12. november 2015

Hilinenud postitus novembri saabumise kohta

      Ei näita see aasta kuidagi rahunemise märke, kuigi ammu oleks aeg koopas käppa imeda. Aias ma enam midagi suurt sahmerdanud pole. Vahel riisun vaid ajaviiteks lehti, kui väike Kaisa õue peale lahti lastud.

      Seda tööd ei lasta kaua rahus teha - peagi tulebki söösta mõnda saxifragat või sempervivumi pisikeste toimekate näppude vahelt päästma. Ja kui päästad, siis seda hullemaks asi läheb. "Oo, kui tore mäng!" mõtleb väike Kaisa. "Piisab mul ainult natuke seda naljakat rohelist tuusti katkuda, kui ema rõõmust kilkama hakkab ja mind sülle võtab! Korrata! Korrata!"

   Aga ka aed ise on veidi segaduses. Lehti riisudes leidsin novembrikuise leherüü alt hoopis kevadisi ilmutisi. Karukell õitseb juba pikemat aega.

Pulsatilla vulgaris 'Pinwheel Dark Red Shades'

Aga lehti riisudes leidsin õisi ka vanemast kiviktaimlast, kus elavad suuremad laiutajad.

Phlox douglasii `Crackerjack`

Lumeroosi juures oleks ka nagu midagi teistmoodi:

Helleborus orientalis `Double Ellen White Spotted`

Võilill! Selle hooaja viimane!

Rööprähklemine ei sobi mulle. Mulle meeldib kui ma saan rahulikult omaette millegi kallal nokitseda, ilma katkestusteta. Mulle meeldib kui mingi töö saab valmis. Ja jääb mõneks ajaks valmis!

Praegu ei saa ma endale seda lubada. Ja tegelikult mulle meeldib see teistmoodi elu. See on lõbus ja mitmekülgne ja armas täis pisikesi rõõme, palju armastust ja kallistusi, vahele jonni ja jorisemist ka, et toredad hetked paremini esile tuleks.

Aga laupäeva hommikud on minu! Neid ma ei loovuta! Siis võtan ma oma indoneesiast pärit hirmkireva märsi ja jalutan käsitöömajja. Seal ootab aurav kohv koos lõbuslõõpiva toreda ja armsa seltskonnaga. Seejuures valmib mõni plätserdus kah aga see pole peamine. 


kolmapäev, 30. september 2015

Vanad võlad postitamisel ehk Muinasjutul on siin pesa

Tunnistan ennast süüdi ja raputan tuhka pähe, et ma tõesti ei ole blogis kajastanud kuidas meie maja seinale ilmus Suur Kunst. Kuni mulle tehti märkus, et kunstniku auks võiks ikka ühe blogipostituse ka teha. Kunstnik on igati au ja kiitust väärt, nii et siit see postitus tuleb.

Algas kõik sellest, et kummalisel kombel koorus maja otsaseinal ühest kohast värv maha. Riivas silma. Aga kesse siis selle pisiasja pärast tervet seina värvida tahab. "Maali sinna midagi!" tegi kallis abikaasa mulle ettepaneku.

Koht oli tõesti nagu maali jaoks loodud - isegi riputamise konksud kahel pool olemas ja eks ole vajadusel midagi sirgeldatud küll aga kas just nii vastutusrikkasse kohta. Hirm tuli peale.

Samal ajal imetlesin aga Rahmeldaja maalitud imeilusaid kunstiteoseid. Laudadele sündis võrratuid vaimolendeid, kalevipoegi ja loodusteadustele tundmatuid linnuparvi. Minu lemmik oli aga see maal, nimega "Põhja-Eikusagilmaal", kus tegutsesid loomad nimega laikselg-rebane, ümarkõrv-hunt, pikk-koon karu ja suursilm-rebane.

Foto: Rahmeldaja

See maal meenutas mulle põlisrahvaste poolt loodut ja jäi kummitama. Küsisin Rahmeldajalt kas ta aitaks hädast välja ja minu suureks rõõmuks oli ta nõus.

Abikaasa ronis redeliga üles ja mõõtis kooruva värviga ala ära. Nuputasime Rahmeldajaga veidi kontseptsiooni üle ja etteantud tingimusteks sai kunstnikule see, et teos oleks mahedate värvidega ja ei hirmutaks ülakorruse naabreid. Maali kohal on nimelt pesakast, kus sel aastal on elanud juba kolm peret - kevadel kuldnoka pere, peale nende väljakolimist piiritajad ja nüüdseks ka suur-kirjurähn.

Naturaalmajanduse eeskujul leppisime Rahmeldajaga kokku kunstivahetuse. Ehk siis tema maalib mulle maali ja tasuks teen mina talle midagi keraamikaringis. Mõtlesin veidi murelikult, et kuidas küll valmistada midagi Rahmeldaja maalide väärilist, minu asjad on ju nii tavalised, algaja poolt oma lõbuks tehtud.

Aga korraga tuli mulle suurepärane idee, miks mitte peegeldada Rahmeldaja enda kunsti? Eriti kuna see "Põhja-Eikusagilmaal" mind jätkuvalt kummitas.

Edasi jäi vaid teha valik, millised tegelased maalilt ellu kutsuda. Ma võin ju eksida aga mulle tundub, et need on ümarkõrv-hunt ja pikk-koon karu. Kuna kingitus läks Aalujale sai ka sisu vastav, loomakausid said augud põhja, et liigset vett ei koguneks. Talvel võib neid näiteks seebialustena kasutada. Kasutasin mustade teradega savi ja valget glasuuri.

Foto: Rahmeldaja

Kokkutulekul sai vahetus teoks. Maali nimeks pani kunstnik "Muinasjutt puhkab."


Meie tegevus maali ülesriputamisel äratas igatahes suurt tähelepanu. Naabrid ilmusid kõik ükshaaval aia taha imetlema. Ega meid vist enam päris normaalseteks peeta, kus seda enne nähtud, et kunst mitte toa vaid välisseinale riputatakse.

Aga tulemusega oleme igal juhul väga rahul. Kuigi teos valmis Taga talus, tekib tunne nagu oleks see kogu aeg oma kohal olnud. Aitäh, Rahmeldaja!


neljapäev, 14. mai 2015

Kiire kevad - tuhk ja tolm! Käes on kolm ja kolmkümmendkolm!

Kord hoo sisse saanud, kiirustab kevad seitsmepenikoormasaabastega edasi. Vahepeal on toimunud üks pidev pidu ja pillerkaar. Vähe sellest, et Kaisal igal kuul sünnipäev on mul endal ja Lindal ka kahenädalase vahega kevadised sünnipäevad. Pole selles pillerkaaritamises suurt aega jäänud ei aia ega juurviljamaa jaoks.

Aga jõutud siiski üht-teist on. Kohaliku käsitöömaja näitusele üks vaip ja pleed, veidi keraamikat ka. Nii pleed kui Tõstamaa punane seelikutriibuline vaip on pildil vasakult esimesed omasuguste seas.

 Kui kodustest pidudest isu täis, läksime ise külla.  Sõitsime päälinna. Ikka asja pärast aga sellest edaspidi. Kaisa sai esimest korda käia kohvikus. Kuna kohviku valisid vanemad, siis tuli väikesel  neiul leppida aiapoe söögikohaga. Kuigi Kaisa jaoks pole erilist vahet - tal on nagunii igal pool oma söök kaasas.

Lõpuks jõudsime aga külla ka. Külas nägime ühte põnevat aeda, mis mulle iga külaskäiguga aina armsam ja armsam tundub. Eriti sealse alpikalju pärast, kuigi aiapäkapikk ja ülejäänud kivila meeldivad mulle ka väga. Seekord võitis mu südame aga üks ime-imepisike sõnajalg kaljupeenras.  Nostalgia tuli peale. Nagu oleks korraga kodusel Eestimaal ja ei oleks ka. Võibolla hoopis seal...

või seal:

Igal juhul oli väga armas külaskäik.

Aga edasi tegime ühe kiire laupäevase välismaareisi küll. Või minu puhul siis reisi sünnimaale. Ega see Hiiumaa ju mingi päris tavaline Eestimaa paik küll pole. Kella kümnese praamiga saarele ja seitseteistkolmekümnesega tagasi. Käidud nagu sipsti.

Küll mahtus selle aja sisse aga palju - jõudsime imetleda nurmenukkudega ülekülvatud kadastikke, käia esimest korda elus ära muuseumis, sõita tõukerattaga, õppida ära sülitamise, vaadata käsitöönäitust, tutvuda unustatud mälestuskividega, süüa imehead lillat värvi kalasuppi koos pardimunadega, magada vankris mõned tunnid õndsat und, võtta terrassil päikest ja kavandada viinamarjaistandust ja keeta madalas kraavivees kepiga segades mängusuppi. Kes meie perest just täpselt mida sellest loetelust tegi, jääb igaühe enda välja mõelda.

(Foto autor: Oliveri ema)

Tagasisõidul mandrile oli praami peal õnnelik võimalus kuulata paari imeilusat lugu Tallinna poistekoori esituses ja  väike Linda sai mängunurgas jätkata mängu samade mängukaaslastega ja samast kohast, kus see hommikul pooleli jäi. Laps oleks vist hea meelega veel paar reisi edasi-tagasi teinud.