Akud täis!

Jõuluaeg möödus kiiresti nagu igal aastal. Siginat ja saginat, kraamimist, kokkamist ja päkapikutamist jagus viimase hetkeni enne päris jõulu.

Kuigi päkapikk ka usinalt savi mätsis, läks põhiaur siiski väikese Linda kingituse peale. Nimelt olid Linda "tited"  - kaltsunukud nimega Mia ja Mari-Liis täiesti paljad. Jõulueelsel ajal kadus siis ema paar korda nädalas kodust naabermajja Märta ja tema õmblusmasina juurde titeriideid õmblema. Linda isal ei jäänud muud üle kui pead vangutada - millele küll kallist aega kulutatakse! Ilmselgelt ei saagi ju üks isa sellest aru saada kui oluline on ühele väikesele tüdrukule see, et "tittedel" korralik garderoob oleks.

Eile õhtul kui ma pesu triikisin, võttis Linda ka oma tittede pesu triikimise käsile. Selga ta nukkudele riideid iseseisvalt ei saanud aga emal oli triikimisega kiire, nii joosti ikka mõne kleidi või püksipaariga isa juurde tittede riietamise abi küsima. Isa kohmitses natuke aega tittedega ja porises siis: "Õmble jah neid nukuriideid, nüüd on kahe tite asemel neli majas!"

Aga ega teised päkapikud siis kehvemad polnud. No vaadake seda ilu, mis päkapikk mulle endale sussi sisse poetas:

Ma olin sel aastal ilmselgelt hea laps sest lisaks sellele õrnale ja valgele iludusele, tõi päkapikk mulle ka värvilise muinasjututeki. Ma armastan vanaemaruute! Päkapikul ei jäänud enam mahti enne kingi üleandmist seda viimistleda aga see on juba käkitegu

Lisaks leidus kingikotis veel kuhjaga eksootilist kraami Indoneesiast nagu näiteks batikatehnikas imeilusat kullakarvalist riiet ja kurikuulsat maailma kallimat Kopi Luwaki kohvi, mis teatavasti oma võrratud maitseomadused läbi ühe kassisarnase loomakese seedekulgla liikudes saab. Põnevust kui palju!

Nendesse jõuludesse mahtus kõike täpselt parasjagu, tegutsemist ja rahulikku mõtisklemist, vaikset kodusolekut ja ringivaatamist, toredat seltskonda ja vaguramaid hetki.

Ka kuulus Rakvere jõulukuusk sai vaadatud, küll päevavalges ja tuledeta aga vahva siiski. Pärdile oli keegi hea hing villase salli kaela sidunud, et ta lumesajus ei külmetaks.

Aga kauneid lumiseid paiku sai mujalgi imetlemas käidud

Ja loomulikult oli meil kõigil ülimalt hea meel näha emasid-isasid, vendi-õdesid koos nende peredega, vanaemasid-vanaisasid, Linda ja Kaisa vanaonu ja vanavanaema loomulikult ka. See just ongi jõulude ajal kõige toredam, et kõik leiavad aega ja tahtmist koos olla.

Nüüd jääb vaid üle vana aasta teele saata ja vaadata mis uus endaga kaasa toob...

Naeratage, perepilt!

Suur tänu tädi Tuulile, kes kinkis pisikesele Kaisale tunniajalise fotosessiooni "päris" fotograafiga. Fotograaf tuli väikest Kaisat pildistama koju ja tegi ka meist ülejäänutest paar klõpsu. Kogu saaki ma siia loomulikult riputama ei hakka aga mõned pildid siiski ka kinkijale endale vaatamiseks. Aitäh veelkord! Piltide autor on Merilin Kaustel-Lehemets.

Kui vanamoodne siis juba lõpuni välja ehk häid jõule kõigile!

Tahtsin täna lisaks sellele, et kõigile häid pühi soovida, kirjutada natuke ka jõulukaartidest. Nimelt lisaks kõigele muule jõulude ja nende ootamisega seonduvale meeldib mulle väga jõulukaarte saada. Ikka neid vanamoodsaid, ümbrikus ja tigupostiga. Kõige parem kui veel isetehtuid.

Sellised kaardid tekitavad alati elevust juba siis kui alles ümbrikku käes hoiad, tasapisi seda käes keerutades võib käekirja järgi mõistatada proovida, et kellelt. Eriti vahva kui lugema hakates, vaatab vastu mõni isetehtud luuletus, see teeb alati hea tuju



  Mõni hästi valitud raamatutarkus on alati õigel kohal

Aga ka lihtsalt head soovid kuluvad alati ära

Isetehtud kaardid on nagu väikesed kunstiteosed. Meie peres rändavad nad kõigepealt magnetite abiga jõuluajaks külmkapi ust kaunistama ja hiljem juba spetsiaalse albumi vahele. Et keegi liiga kadedaks ei muutuks, siis ütlen kohe ära, et piltidel on ka eelmiste aastate varandust.

Märta selleaastane jõulutervitus ei tahtnud hoopiski pildile mahtuda

Kas pole toredad? Aga häid pühi teile kõigile, ükskõik kas siis isetehtud kaartide või nende elektroonilistega, kuidas kellelegi rohkem meeldib!

Luuamüsteerium meie tänaval

Mõni aeg tagasi kadus Märta õuest, maja eest luud. Noh see tavaline ja tänapäevane plastmassist abiline, millega Märta majaesist pühkis ja oma kiisupreilile küllatulnud kosilasi peletas, kui need liiga pealetükkivaks kippusid muutuma.

Nüüd, mõned päevad enne toomapäeva ilmus üks luud aga meie värava taha. Selline uus ja ilus.

Nüüd ma siin siis juurdlen, et mida see küll tähendada võiks:

 - Päkapikud viisid Märta vana luua ära, et talle uus tuua aga eksisid aadressiga ja tõid luua kogemata meie värava taha;

- Keegi arvas õigusega, et pole vaja toomapäevani oodatatagi, et meie värava taha Tahma-Toomast tuua ja tõi juba varem abivalmilt luua, et olge head, lükake vähemalt suur sodi pühadeks toast välja - paha vaadata!

 - See salapärane keegi ei tahtnud mulle otse öelda, et "Sa oled üks igavene nõid!", vaid tõi lihtsalt luua, et mul hea ringi liikuda oleks;

- Või tahetigi öelda et "Sa oled üks vana luud!" Kuigi samas, nagu öeldud, luud on ilus ja hea;

Mine võta kinni, milline variant õige on aga mina seda luuda sealt värava tagant puutuda ei julge. Võibolla on hoopis nii, et keegi kasutas meie väravatagust "Pargi ja Reisi" parklana ja tuleb peagi oma lennuvahendile järele, Nanny Ogg näiteks.

Igal juhul head toomapäeva kõigile ja loodame, et Teie tahma-Toomast oma ukse tagant leidma ei pea!

Nagu kelguga allamäge

Laenasin postituse pealkirja Futu kirjutatud kommentaarist sest just nii ongi. Vaevalt sai detsember peale hakata kui aeg kihutama hakkas nagu üks hea kelk allamäge - ikka viuh ja päev, viuh ja teinegi! Plaanisin ikka igal advendil ühe postituse jõuda aga võta näpust, jõuan vaevu kelguservast hoida ja vaadata, et suure hooga maha ei lenda.

Pilte olen vahepeal siiski teinud, näitan siis tagantjärgigi. Peale esimest adventi jõudis ka meieni kaunis härmatis. Õues oli imetlemist ja uudistamist küllaga, tegime Linda ja Kaisaga ühe pikema tiiru ka raudtee äärde. Seal on tõeliselt uhked kõrrelised, käime neid ikka aeg-ajalt vaatamas.

Aga ka koduaias võis näha fantastilisi vorme:

Lund oli parasjagu nii palju, et sai akna tagant pisikesi jälgi otsimas käia

Siis aga keeras jälle soojaks ja nüüdseks pole lumest enam jälgegi. Vaesed päkapikud peavad poris sumpama ja jõulukaunistused tunduvad veidi....kohatud

Aga mis see seal taustal paistab? Jah, see on päike, Juba kaks päeva järjest ennast näidanud, uskumatu.

Ja lumeroosid sätivad ennast õitsema:

Esimene advent

Küll on alles külm. Õhtul näitas kraadiklaas 15 külmakraadi, tähed särasid taevas ja lumi sätendas laternavalguses. Õues titekäruga tiiru tehes hakkas küll nina külmetama aga ilus oli ka. Kui Kaisa tudile jäi, lükkasin käru vargsi esikusse. Laual põleb küünal, televiisorist kõlavad esimesed jõululaulud ja ootuse aeg on alanud.

Jõulude ootamine on minu jaoks vist sama mõnus kui jõulud isegi. Vaikuse, lume ja perega veedetava aja kättejõudmist tasub ju oodata. Ei loe isegi see, et Eesti kliimas tähendab jõuluõhtu vahel läbi pori kuuse järgi sumpamist. Ma ei tea millest see eriline jõuluarmastus pärineb - ilmselt kusagilt sügavast lapsepõlvest.

Kaunist esimest adventi kõigile!

Lumi! See esimene...

Juba hommikust saadik on selline helge tunne, veidi mõtisklema kutsuv ja pühalik. Süüdi on selles taevast alla liuglevad valged helbed, mis keskpäevaks juba päris korraliku vaiba aiale on laotanud. Kui ma kevadel ootan pikisilmi lume sulamist,et esimesi ninasid otsima saaks hakata, siis tunnistan ausalt üles, et sama palju ootan sügisel, millal lumi maha tuleb.

Värviline sügis on ilus, samamoodi ka härmatisepitsid taimedel aga see lõputu pimedus, mis Eestimaa novembriga lahutamatult kaasneb, ei istu mulle sugugi. Lumega on kõik korraga puhas ja värske ja valge. Nagu uus algus. Ma ei tea kuidas teiega on, aga esimese lumega õue minnes, ei raatsigi alguses igale poole astuda ja oma jälgi jätta. Imetlen esialgu niisama, küll siis jõuab ka toimetama hakata.

Tõenäoliselt ei anta meile seda rõõmu kauaks ja pimeduse võidukäik jätkub veel mõnda aega. Aga täna ta oli. Ja kui väikest Lindat peab viimasel ajal aina rohkem veenma, et õues on ka vaja käia, siis lumega on hoopis probleem, kuidas laps pärast tuppa saada.

Nii kostis täna aias palju kilkeid ja naeru ja hüüdeid "Jookse emme!" ja "Emme kelgutab veel mind!" "Emme kelgutab veel mind!" Küll on ikka hea, kui kelgumägi oma aias võtta.

Rahus

Linda sööb köögilaua ääres.
"Söö nüüd ilusasti kõht täis, siis lähed magama, " ütlen talle köögis toimetades
"Emme ka sööb!"
"Emme sööb siis kui Linda ja Kaisa on tudile läinud!" selgitan Lindale
"Rahus! Emme tahab rahus süüa!" noogutab Linda arusaavalt.

Ka aed on juba rahus. Välja arvatud umbrohi, mis jätkuvalt peenral rohetab ja mööda kõndides silma riivab. Aga las ta olla, ju kevadel jõuab. Enam ei ole absoluutselt mingit tahtmist aias toimetada, võimaluste asemel hakkavad silma läbinähtavad vabandused - noh, et külm on ja pime ja aega kah pole. Aitab siis küll, kuulutame aiahooaja lõppenuks.

Isegi hullumeelse järjekindlusega kiviktaimlasse roninud mutt jäi lõpuks lõksu

Elu muutub aina tubasemaks ja tubasemaks, ehk liigagi. Mulle tundub, et ainsana saab piisava doosi värsket õhku Kaisa, kes lõunaune õues teeb. Meie, teised, oleme varsti kollased ja krimpsus nagu kogemata salvenurka ununenud möödundaastased kartulid.

Aga külm on. Ja pime. Ja aega pole.

Hoopis mõnusam on ju teleka ees soojas tugitoolis vardaid klõbistada. Nii paljukest kui seda aega antakse. Enamasti näeb see pigem välja nii, et tood teisest toast oma kudumistöö, paned  mõnusad soojad sokid jalga ja vajud tugitooli.

"Emme!" Mis Sa teed! Ma tahan ka kududa! Kus see Linda kudumisetöö jäi?"
Otsid siis lapsele vana sassiläinud salliserva ja tömpide otstega ringvardad pihku. Võtad uuesti vardad pihku, jõuad just aru saada, kuhu pooleli jäid, kui kostab nõudlikult:
"Emme! Kus see minu suss jäi! Ma ei leia oma sussi üles!"
Aitad kadunud sussi omanikuga kokku viia ja proovid uuesti. Jõuad tugitooli istuda kui....
"Puuuuääääääääää!" kostab seni rahulikult mänginud Kaisa poolt.

Nii ei olegi nagu mõtet suuri tegemisi ette võtta, samas vajab jõuluvana hädasti abi oma kingikoti täitmisel ja tegelikult on tal sellega juba kiire.

Vähemalt Lindal on jõuluvanale laulud juba selged. Mulle endale on elevant kõrva peale astunud. Kohe kõvasti. Ja sellepärast ma avalikult laulmast üldjuhul keeldun. Aga lapsele on ju vaja. Kust ta muidu õpib.

Laulda Lindale meeldib. Kui ta veidi väiksem oli, siis oli ainus viis täielikult tähelepanu püüda, laulda Lindale mõni uus laul, mida ta veel kuulnud polnud. Vanad viisid enam mõne aja möödudes ei töötanud. Uut laulu kuulati aga suu lahti ja silmad pärani ning nõuti kohe kordust. Kui kolm- neli korda oli ette lauldud, siis oskas Linda juba ise järele laulda.

Ladusin letti kogu oma lapsepõlveaegsete muusikatundide teadmised - "Juba linnukesed", "Mutionu pidu", "Rongisõit", "Kes elab metsa sees" jne. Vahepeal arvas Jürgen, et Linda on ainuke kahe-aastane, kes laulab peast "Viimse reliikvia" pistoda-laulu. No aga mis teha, kui emal muu repertuaar lõppema hakkas.

Nüüd on aga Linda vist jälile jõudnud, et ema muusikalised anded jäävad tema enda omadele alla. Kui ma täna talle ette laulda üritasin, käratati emale nõudlikult:
"Sina ei laula, Sina kuulad! Mul hakkab kõrv valutama!"

Nojah..... Eks ma pean siis Kaisale laulma, ta ei oska veel protesteerida.

"Ma ei saa aru, miks Sa kogu aeg väsinud oled?"

Sellise lausega tervitas mind reibas ja rahulolev abikaasa, kes oli minu tööloleku ajal pool päeva lapsi hoidnud. Kuidas siis Linda ja Kaisa isaga käitusid?

Enne minekut lugesin isale laste päevaplaani ette, söötsin titel kõhu kõvasti täis ja panin talle õueriided valmis. Linda hakkas ka parasjagu lõunasööki sööma, et päevaunne minna. Ja mis välja tuli? Need pisikesed põrsad põõnasid mõlemad neli tundi, nii et loomulikult oli lapsehoidjal vaba aega rohkem kui küll. See on lihtsalt alatu! Kui ma nüüd meenutan, siis oli Lindal titena täpselt samasugune komme lapsehoidjaid kõigest ebameeldivast säästa ja ainult oma helget ja rõõmsat poolt näidata.

Ja mis juhtus järgmisel hommikul kui isa tavapäraselt tööle läks ja mina tittedega kahekesi? Hommik täis sagimist ja erinevaid soove, natuke näpuotsaga jonni ja isetahtmisi ka. Kõige keerulisem logistika kahe lapsega toimetamisel on nende ja enda riidesse panemine. Teate seda muinasjuttu talumehest, kes peab paadiga hundi, soku ja kapsad üle vee viima? No täpselt selline tunne ongi.

Kui ise esimesena riidesse paned siis on võimatult palav ja ebamugav põnne riietada. Kaisa ei salli mütsi pähepanekut silmaotsaski, kombinesoonist rääkimata - siis kostab selline kisa nagu pigistaks keegi põrsast kämmalde vahel. See kisa katkeb alles siis kui oled ta vankrikookonisse toppinud ja uksest välja, värske õhu kätte, jõudnud. Siis jääb üllatusest vait. Kohe vankrisse panna Kaisat ei tohi, siis on jama lahti. Enne tuleb teda lihtsalt kookoniga käe otsas tassida, kuni silmad kinni vajuvad, siis võimalikult vaikselt ja märkamatult kookon vankrisse tõsta ja vaikselt kiigutama hakata. Tuletan siinkohal meelde, et neiu kaalub praeguseks juba 6 kilo ja aina raskemaks läheb.

Linda riietumisega läheb kõige rohkem aega sest tal on tekkinud juba väga kindel nägemus, mida ta seejuures ise tahab teha ja millised riided peaks ühel noorel neiul tänavale jalutama minnes seljas olema. Kehv on see, et enamasti ei lange meie arvamused selles osas kokku. Nii võibki näiteks nüüd, sügisel, näha vaatepilti, kuidas ema meeleheitlikult Lindale sooja mütsi pähe üritab panna, Linda aga surub samal ajal kramplikult vastu rinda roosat heegeldatud suvekübarat - "Linda tahab tädi-Silvi-mütsi, tädi-Silvi-mütsi, tädi-Silvi-mütsi!" Ja üleüldse on elava loomuga lapse riietamisel selline tunne nagu üritaks hambapastat tagasi tuubi toppida või kaheksajalale sukapükse jalga sikutada.

Seega on Linda tavaliselt riietumisjärjekorras esimene, et Kaisa pikalt ootama ei peaks. Saame siis lõpuks diplomaatia kõrgsaavutusena mõlemale poolele sobivad õueriided selga, siis saadan lapse õue. Õue ta keeldub üksi minemast, kõõlub välisuksel ja laseb titele külma õhku. Seega istutan ta siis teisele korrusele viivale trepile istuma, pistan õuna pihku ja palun oodata.

Seejärel panen kähku ennast riidesse. Enamasti haaran esimesed kättejuhtuvad riided, nii et pole midagi teha kui ma kohati näen välja nagu Pariisi suvitaja Londoni loomaaias. Ja seejärel on Kaisa kord. Rõõmsalt jutustades kuni mütsini. See tuleb võimalikult kähku pähe surgata ja siis kohe röökiv laps kombesse ja kookonisse. Tehtud!

Oot-oot, mis aroomid siin levivad? Ohkan, võtan endal üleriided maha ja hakkan titte jälle lahti riietama. Samal ajal on Linda esikus õunakasti ette võtnud ja proovinud, milline õun on kõige maitsvam. Ehk siis hammustanud igast õunast suutäie ja selle seejärel korralikult kasti tagasi pannud. Lisaks veel igasse ema saapasse kastanimuna poetanud ja endal saapad ja sokid jalast ära kiskunud.

Linda uuesti minekuvalmis, viskan endale jope selga ja panen tite valmis. Kisakoori saatel jõuame õue, saan lapse kenasti vankrisse ja hakkan juba värava poole suunduma kui Linda mul hõlmast kinni võtab - "Emme, mul on kaka püksis!"

Selleks ajaks kui Linda pestud, kuivatatud ja uuesti riides, on Kaisa ennast näost punaseks röökinud ja ilmselt juba kõik naabrid lastekaitsesse helistanud.  Üldiselt käib Linda ikka juba tublisti potil aga vahel juhtub ka pisikesi äpardusi.

Kui kõige pisem lõpuks magab, Lindale söök soojaks tehtud ja ta rahulikult laua taha sööma pandud, saabub ka abikaasa lõunale. Tahan talle oma vahvast hommikust rääkima hakata kui tuleb kommentaar "Sa võiks ju rääkimise ajal nõud ka ära pesta!"

No on need naised ikka vahel naljakalt kergesti ärrituvad - ise istuvad terve päeva kodus...