väikese Linda pikk matk itta

Eelmise nädala lõpus tegi väike Linda koos vanematega pika reisi läänest itta. Sõideti Ida-Virumaale toredasse kohta nimega Pannjärve, kutsevõistlustele, kus Linda vanematel võistelda aitas.

Kuna reis oli tõesti pikk, ikkagi praktiliselt läbi Eestimaa, tehti vahepeatus Linda vanavanemate juures, et hommikul vara jälle edasi sõita.

Teiste võistlusalade sooritamise ajal magas väike Linda hotellitoas aga mälumängu mängimisel oli ta rõõmsalt kohal - avaldas arvamust küsimuste üle, lippas kohtunikelaua vahet, segas abivalmilt teiste võistkondade keskendumisvõimet ja röövis meie võistkonnalt pastakaid. Tänu Linda abile (või vaatamata sellele?) sai Läänemaa võistkond auväärse kolmanda koha. Kadakapuust hästi lõhnavat medalit proovis Linda kohe päris mitu korda hambaga järele - kas on ikka ehtne?

Laps käitus kutsevõistlustel nagu tõeline inglike, kella kaheksast õhtul tuttu, et vanemad saaksid rahus õhtusööki süüa ja tantsida. Üles tõusis Linda viisakalt alles kella 8 ajal hommikul - aitäh talle selle eest!

Narva jõgi

Järgmisel päeval sõitsime Ida-Virumaal ringi, paikades, mis varem kahe silma vahele jäänud. Et asju huvitavamaks teha, otsustasime osaleda ka  ERM-i poolt korraldatavas muuseumimängus "Otsi! Leia! Avasta!". Selleks tuli Ida-Virumaal läbi käia kolm muuseumi - Kukruse polaarmõis, Iisaku muuseum ja Avinurme elulaadikeskus.

 See sobis päris hästi sest ma polnud varem üheski neist toredatest kohtadest käinud. Polaarmõis oli küll ajakirjandusest läbi vilksatanud kuid piltidel olevate suurte pehmete kelgukoerte järgi arvasin, et tegemist on virumaamuuseumide stiilis"disneylandiga". Õnneks eksisin, Kukruse polaarmõisa külastust julgen soovitada küll. Tõsisemad ajaloohuvilised saavad tegeleda Sannikovi maa eksistentsiaalsete küsimustega, lehitseda mõisa kohta koostatud imekauneid pildi- ja jutualbumeid või uurida maakaarte. Niisama mõisa imetlejatel on aga võimalus ümber riietuda ja kehastuda mõisahärraks või -prouaks, proovida tindi ja sulega gooti tähti maalida ning lastel ka neidsamu suuri pehmeid kelgukoeri imetleda.

Lindale atraktsioonid väga ei meeldinud, koeri nähes kiskus mokk juba päris viltu. Ju talle tuli meelde Vanamõisa käsitöölaat, kus suur ja karvane Mesikäpa kostüümis onu talle komme tahtis anda. Linda vaatas lähenevat hiigelkaru kahtlustavalt ja pistis seejärel täiest kõrist röökima. Edaspidi piisas vaid sellest kui see maskott kusagilt eemalt lettide vahelt vilksatas, et lapsel sireen hüüdma panna.

Meeldiva üllatuse valmistas ka Iisaku muuseum. Lahke ja abivalmis muuseumitöötaja vastas kenasti kõigile meie uudishimulikele küsimustele kuid jättis samas piisavalt aega ja ruumi iseseisvaks avastamiseks. Ekspositsioon oli ilus ja huvitav, välja pandud varandust täpselt õiges koguses, et mitte ruume üle kuhjata.

Avinurme elulaadikeskuse kohta olid ootused tuttavate kirjelduste põhjal kõrged ja pettuma ei pidanud. Vaatasime vanu filme, uudistasime kohalikku puutööd ja sõime maitsva lõuna.

Lisaks jõudsime idas veel tutvuda Poruni matkaraja algusega, imetleda päikese käes sillerdavat Narva jõge ning heita pilgu Vasknarva nunnakloostrile ja Struuga luhale.

Poruni jõgi

Kokkuvõttes võib ikka ja jälle meelde tuletada seda vana ütlust Pariisi ja Nuustaku kohta. Avastamisrõõmu ja käimata teid leiab Eestimaal veel küllalt.

Ei saa me läbi Lätita...

 Ja kui meil juba  kohvikutepäevaks Linda mamma, Tiina, kohale sõitnud oli ja ennast veel suurest ettevaatamatusest lahkesti pühapäevaks last hoidma pakkus, ei lasknud lapsevanemad endale seda sugugi kaks korda öelda, vaid sõitsid ära Lätti.

No tegelikult alguses ikka tööasju ajama ehk ühte toredat pärandkultuuri rattarada üle vaatama ja GPS-i üles märkima. Kuni kella 5ni õhtul sai mööda Eesti- ja Lätimaa metsi kolistatud. Aga nägime ka toredaid pärandkultuuri objekte nagu näiteks see, Lätimaa mänd, kuhu sisse kunagi mesilaste pidamiseks pakktaru lõigatud. Mänd murdus 2005. aasta tormis.

Aga kui me juba Lätimaal olime, vaatasime veidi ka Valmiera ja Cēsise kandis ringi. Olin meeldivalt üllatunud. Läti on imeilus!

Eriliselt avaldas muljet linnahaljastus. Kõikidesse kohtadesse, kuhu vähegi andis oli tehtud lillepeenar ja kuhu ei andnud, oli riputatud ohjeldamatus koguses ampleid suvelilledega. Isegi poeaknad olid "lillelised". Ja maanteesillad, ja asula sildid. Huvitav küll, kes neid kõiki kastab?

 

Ka majad olid huvitavad vaadata. Tegelikult oli isegi tore, et paljud neist majadest olid veidi räämas ja luitunud. Vähemalt ei olnud plastlaudist peale löödud ega pakettaknaid ette pandud.

Ja  Cēsis, või suupärasemalt öeldes Võnnu, on väga ilus väike linnake kaunite parkide, mägede ja puust majakestega.
Tasub ju üle vaadata koht, kus toimunud lahingu mälestuseks meiegi igal aastal 23.juunil Võidupüha tähistame. Ja muide, Cēsise keskväljaku ausammas on pühendatud Eesti ja Läti relvavendlusele. (monument rajatud 1924, taastatud 1998).

Lisaks käis Võnnus maalimist õppimas eestlasest kunstnik Johann Köler, kelle maalitud on ka sealse Jaani kiriku altarimaal. Nii et seoseid Eestiga kui palju!

Rannaliivast, jääajast ja Peipsiäärest

           Oleme sel suvel ka ühe pikema reisi teinud aga pole olnud mahti pilte üles panna. Kui te nüüd loodate siit mägedes kondamise või soojamaareisi jäädvustusi leida, siis pean muidugi pettumuse valmistama. Nagu pisikese lapse emale kohane, kvalifitseerub iga üle paari tunni kestev sõit juba pikaks reisiks.

Olime juba mõnda aega plaaninud ühte sõitu Peipsi äärde ja Jääaja keskusesse. Kuna ma kohe üldse ei poolda pisikeste lastega pikki autoreise (ebamugavad nii vanematele kui lastele), siis viisime Linda enne vanaema juurde. Teine asi kui laps juba nii suur oleks, et ta mingist muuseumi või teemapargi külastusest juba rõõmu hakkab tundma, siis võib selle nimel ka pikemat autosõitu kannatada. Aga seekord siis nii.

Esimese päeva veetsime koos Lindaga vanaema juures, et laps uue kohaga harjuda saaks. Käisime esimest korda sel aastal rannas. Linda muidugi üleüldse elus esimest korda. Vesi oli....värskendav. Aga ujuda kannatas.

Esialgu oli koduse vanniga harjunud lapsele nii suur hulk vett veidi hirmutav. Liiva sees mängimine see-eest tore ja põnev. Tagantjärele tarkusena sai seda lõbu muidugi pisut liiga kaua lubatud sest rannapäevale järgnes nohune nina.

Järgmise päeva varahommikul hakkasime lõuna poole sõitma. Peale väikest vahepeatust Söe arboreetumis jõudsimegi oma esimesse peatuspaika Jääaja Keskuses.

Olen varemgi kuulnud, et Jääaja keskus jätab vastuolulise mulje - nii ka meile. Kõigepealt saime mõnda aega arutada, kas sellise keskuse rajamine suhteliselt kõrvalisse kohta on otstarbekas ja seejärel juba kas Eestis on üldse tänapäeva võimaluste juures  olemas kõrvalisi kohti. Ja et paljud inimesed seda Keskust külastama peaks, et selline suur investeering ennast ära tasuks. Ja kas peale ühekordset külastust oleks veel põhjust kunagi teist korda Jääaja Keskusesse minna.

Ka Keskuse väljapanekut uurides olid muljed vastuolulised. Kuigi keskus on avatud juba üle aasta, jääb väljapanekust kohati poolik ja lohakas mulje ning nii mõnestki kohast kumab läbi kiirustades tegemist. Samas oli tõeliselt vahvaid leide ja lahendusi ning teadmised jääajast said kahtlemata täiendust juurde. Nii et külastada soovitan Jääaja Keskust kindlasti.

 Tore oli näiteks vaadata lume olemasolu Euroopas ja Põhja-Aafrikas kuude kaupa, hetkel pildil mai

Samuti oli väga põnev jälgida mandrite kuju ja paiknemist erinevate ajastute kaupa. Aga õhku jäi ka küsimusi. Nagu näiteks miks on lisaks Äksile iga ajastu juures oleval suurel maakaardil märgitud New York ja Sidney, mitte näiteks London või Moskva? Ühtegi neist linnadest polnud ju tol ajal olemas, milleks siis valida välja kaks suvalist ja neid teistele eelistada?

Väga meeldisid mulle ka seinal jooksvad filmijupid, kus näidati kiviaegsete tööriistade valmistamist aga kuigi pildil olev meister oli püüdlikult riietunud linastesse rõivastesse, rikkusid soovitud ehedat muljet  randmele unustatud särav käekell ja istumise alla sätitud plastikust istumisalus.

Lausa tigedaks ajas mind see riistapuu

Võibolla sain ma hoopis selle asja funktsioonist valesti aru aga esmapilgul tundus rumalale külastajale, et kellegil on tulnud ülivahva mõte asetada sulava jää vastu mikroskoop ja näidata sellest pilti juures olevale ekraanile. Kuid veidi "mikroskoopi" uurides, selgus et ekraanil oleva fotoga tal küll mingit seost polnud. Nii et kas tegemist oli külastajat lollitada püüdva mikroskoopi etendava mudeliga, mis ei pidanudki töötama või ei saanud ma lihtsalt aru, mis aparaadiga tegemist. Sest  nagu mitmel pool mujalgi Jääaja Keskuses, puudus aparaadi juures igasugune seletav info.

Ka teistes looduskeskustes olen kohanud suhtumist "Asi peab ise enda eest rääkima" ja et liigne info pole hea. Aga ma küsiks vastu - mis kasu on hirmkallist eksponaadist, millega külastajad midagi peale ei oska hakata?

Või näiteks ekraan, kus kirjas sõna "jää" erinevates keeltes

Kas tervel Ameerika mandril puudub kõigis kohalikes keeltes sõna "jää"? Ja miks ülejäänud maailmast just need keeled? Olen kuulnud, et eskimotel pidi jää kohta üle saja sõna olema. No siin kaardil igatahes ei jagu ruumi ühegi jaoks neist, kuigi ekraani oli täis terve sein.

Kui nüüd peale seda virisemist tundub, et mulle Jääaja Keskuses üldse ei meeldinud, siis nii see küll polnud. Mul oli tore ja huvitav. Lihtsalt palju-palju küsitavat jäi silma ja asju annaks veel paremaks teha.

Tagasi positiivse poole peale, sai kinosaalis vaadata ülivahvat filmi veetilga seiklustest läbi ajastute. Vaatasin lausa kaks korda.

Joonistaja, kes veetilga seiklusi "Jutupliiatsi" kombel vahendas oli väga osav. Lausa nii osav, et oleksin soovinud filmi algusest või lõpust ka tema nime leida. Aga ju on tegemist häbelikuvõitu inimesega.

Väga meeldis ka ülemisel korrusel olnud nn "kauplus", mille lettidelt leitavate kaupade triipkoodi piiksutamise peale sai lugeda õpetlikku nende sisu ja pakendite keskkonnasõbralikkuse kohta. Samas ei töödanud korralikult kõrvalruumis olev puutetundlik ekraan, mille abil oleks võinud oma ökoloogilist jalajälge arvutada.

Aga kohviku terrassilt avanev vaade kompenseeris nii mõndagi.

No nüüd lobisesin Jääaja keskusest nii palju, et ülejäänud sõidu jaoks siia postitusse suurt ruumi ei jäägi. Venib teine muidu jälle pikaks nagu lohe. Nii et mis Teil muud üle jääb kui ise vaatama sõita ja...

...jalutada mööda Peipsiäärsete külade tänavaid (või õigemini tänavat) ning imetleda avanevaid vaateid:

 ....uudistada vahvat külaelustikku - aiale nõjatudes juttu ajavaid naabreid, lapsevankriga jalutavaid kirjude roosirätikuga emasid ja loomulikult pikki-pikki sibulapeenraid.

....süüa lõunat Eesti viiekümne parima söögikoha hulka kuuluvas Kolkja sibula- ja kalarestoranis ning külastada tõeliselt toredat infopunkti, kus lisaks info saamisele, vanausuliste maiustuste proovimisele ja rahvarõivaste uudistamisele oli võimalik ka näiteks vahaküünlaid meisterdada ja kangatrükki teha.

Ja muidugi valida arvukatelt müügilettidelt võrratult head suitsukala nii kohapeal söömiseks kui koju kaasa.

Reis Saladuslikule Saarele

        Ühel ilusal pühapäeval oli Linda nõus isaga koju jääma ja sain tänu toredatele töökaaslastele kaasa teha reisi Saladuslikule saarele.

Saarele sõideti Sadamast. Sadamasse jõudes käis seal parasjagu tõeline elu, päike paistis ja oli väga rahvarohke.  Kohe selgus ka miks. Nimelt oli tuul tõusnud ja kõik vähegi arukamad meremehed ja -naised oma alused varju ajanud ja ise kohvikusse paremat ilma ootama läinud. Ka meile teatas Kapten mokaotsast "Omal vastutusel!", mis ei kõlanud maarotile sugugi julgustavalt. Aga saarele me siiski sõitsime. Loksutas küll, ja mitte vähe. Ettenägelik Marju jagas hädalisematele soolakurke, mis kohe olemise tahedamaks tegid.

Ja jõudsimegi kohale.

Ja see on viimane pilt, mille sain teha oma ligi 10-aastase Canoni fotokaga. Digimaailmas tähendab selline vanus ilmselt tõelist rauka. Ja nii ei lülitanud mu ustav abiline ühel hetkel enam lihtsalt sisse. Kui mul veab, on tegu lihtsalt kaitsme läbipõlemisega, kui ei, ootab ees uue aparaadi valimise vaevaline teekond.... Nii vana kaamera elustamisega on ju nagu on. Saabub aeg kui on lihtsalt mõistlikum (ja odavam) tal minna lasta. Aga kahju on ikkagi!

Vardetoppeni nõlvadel

28. juulil alustasime teed eemal paistvale Vardetoppeni mäele. Maas vedeles trollide poolt kividele joonistatud kaardijuppe, see tükk näiteks meenutas kahtlaselt Ida-Eestit

Tegemist võis ehk olla 1900-aastate alguse Verstakaardi vähendatud versiooniga?

Kuna meil Vardetoppeni trollikaarti leida ei õnnestunud pidime lootma kaasavõetud matkakaartidele ja eemalt paistvale mäetipule.

Vardetoppen ei paistnud just kõige külalislahkem,

kuid nõlvadelt avanesid kaunid vaated:

Kui mehisemad matkakaaslased olid tipu vallutanud ja teised vaadetest isu täis imetlenud, hakkasime laskuma, kasutades osaliselt kohalikelt porodelt õpitud nippe:

Sulitjelma lilleaasadel

Pärast pikka-pikka autosõitu läbi Rootsi, jõudsime lõpuks Norramaale ning väiksesse 480 elanikuga Sulitjelma nimelisse linnakesse. Linnakest ümbritsevad liustikud ja mäed ning vanasti oli siin tuntud kaevanduspiirkond.

Sulitjelmas oli Norra suurim vasekaevandus 20. sajandil, kaevandati ka tsinki, hõbedat, kulda, püriiti ning sulatati malmi. 1991. aastal kaevandus suleti ning kunagisest hiilgusest on alles vaid mõned lagunevad kaevandushooned ning väike muuseum.

Kuid meie olime Sulitjelmas loomulikult hoopis kauni maastiku, õierikaste aasade, mägede ning järvede pärast. Nii ei veetnudki me linnakeses kaua aega vaid suundusime kiriku juurest otse mäkke viivat kitsast ja käänulist teed mööda ülespoole Ny-Sulitjelmasse.

Nii tee kui mäed olid mähitud paksu uduloori ning järgnev tabas meid täieliku üllatusena:

Nagu pildilt näha, ei ole juuli lõpuks Norra mägedes sugugi veel kõik teed lume alt välja sulanud. Meie ees sõitnud järelhaagisega sõiduautos olnud Norra seltskond võttis asja stoilise rahuga. Paari minutiga oli neil haagis auto tagant lahti võetud, auto ja haagis ümber keeratud ning tee jätkus tagasi allapoole.

Mida teevad aga Eesti matkasellid sellises olukorras, kui edasi ei saa ja tagasiminek on samuti raskendatud? Loomulikult otsivad nad matkakotist välja priimuse ning hakkavad lõunat keetma :)

Selleks ajaks kui kõht täis, oli hajunud meid ümbritsev uduloor ning edasised plaanid paigas. Jätsime autod lumest tõkkepuu taha ning jalutasime tee lõpus oleva hüdroelektrijaamani, nautides Sulitjelma karmi ilu.

Nagu teed tõkestavast lumestki näha, on suvi siinkandis lühike ja loodustingimused karmid. Seda hämmastavam oli kaljude vahel asuvat väikest rohulappi lähemalt uurides avastada, et tegu on tõelise lilleaasaga. Matka taimehuvilisemad liikmed määrasid pisikeselt lapikeselt 55 erinevat õistaime, kõrrelistest, sõnajalgadest ja seentest rääkimata.

Kividele olid trollid jätnud salakirju, kirjutanud aastaarve, joonistanud abstraktseid maale ning kaardijuppe:

Pisikesel aasakesel jätkus tegevust kõigile - kes kõhutas maas, määrates põhjamaist käpalist, kes korjas kaunite mustritega kive või sihtis objektiiviga taevas tiirutavat kotkast või peidupaika otsivat lemmingut. Aga ka niisama kalju serval jalgu kõlgutada, udu varjus kohisevat koske kuulata ning ümbrust uudistada oli tore.

Pärast eelluuret tagasi autode juurde jõudes sõitsime paarsada meetrit tagasi allapoole ning lõime ühele tasasemale kohale paariks järgnevaks päevaks oma laagri püsti.