Jälle koid?!

 Meie majas on tegelikult veel üks liik koisid. Need koid ei tee küll eriti pahandust, pigem nahistavad omaette kusagil nurgas. Koide välimääraja annab nimeks "harilik raamatukoi". Peale Kaisa sündi pole ma neid  tegutsemas märganudki aga tundub, et tubane jaanuar on mõned välja meelitanud.

Kui ma eelmises postituses kirjutasin taimetabelist, siis raamatutabel sai tehtud juba mitu aastat tagasi. Tõuke selleks andis raamatupoes käik kui ma õnnelikult järjekordse Pratchettiga koju saabudes avastasin, et sama raamat vaatab riiulist rõõmsalt vastu. Siis jõudis kätte kolimine uude koju ja raamatud tuli nagunii riiulist välja võtta ja transpordiks ära pakkida. Tekkiski sobiv võimalus oma raamatukogu kirja panna, et enam selliseid eksitusi ei juhtuks. Praeguseks on neid kirja saanud ilus number - 1828. Jah, kui nii edasi siis ilmselt peame varsti ise välja kolima või mõtlema haruraamatukogu avamisele.

Aiaraamatute sektsioon selles kollektsioonis on aga täielikult vananenud. No vaadake ise:

Hauschlag des Wissens. Das Pflanzenreich (ca 1900)

Natuke uuem väljaanne:

Sellest võib juba ka kasulikke näpunäiteid leida nagu näiteks selline peatükk:

Mis peaksivad aias aset leidma?

       Kõige pealt aetagu aia jaoks määratud platsile, mis ikka ühe küljega elumaja külge peab puutuma, kas nööri järele õiged või moodsate painutuste ehk kõverdustega jalgteed sisse. Kahele poole teesid tuleksivad 4 jalga laiad peenrad teha, kuhu siis ilusaste ridamisi viljapuud ja nende vahele marjapõõsad niiviisi tuleksivad istutada, et õunapuude vahet 3 sülda ja marjapõõsaste vahet 5 jalga jääks.

Peale viljapuude oleks soovitatav, et mõned õie- ehk ilupõõsad, nagu akatsiad, ehtsad sirinad ning jasminid jne., kuhugi sündsasse paika aeda istutataks, mis siis oma õitsmisega meie aeda ilustaksivad.

Niisama tuleks peale ilupõõsaste elumaja lähedusesse aeda ka mõned lilleplatsid asendada, mille peale siis kevadel mõned suilille-taimed istutatagu, mis seal siis enamaste õrnema soo hoolitsemisel meie silmavaadet oma õie-iluga rõõmustaksivad ja ka oma magusa õielõhnaga halvemaid lõhnasid maja ümbruses tunda ei laseks.

Niisamuti soovitatav oleks seal, kus rohkeste lustlikku noorsugu on, ühetasane lage liivaga kaetud mänguplats sisse seada, kus siis väiksemad mudilased lihtsalt liivaga mängides, suuremad jälle kas palli viskamise või veeretamisega aega võiksid viita.

Peale mänguplatsi tuleks aeda ka tükike haljast murupinda jätta, kus siis vanemad inimesed kas mõne puu või põõsa vilus võiksivad pikutada, et sel kombel oma tööst väsinud keha puhata ning laste mängu pealt vaadates ennast rõõmustada.

Peale juure ehk keeduvilja-peenarde olgu ka mesilindudele aias asukoht lubatud, sest et need virgad loomad oma õielt-õiele lendamisega oma tasast, mahedat suminat sünnitades aeda nagu palju elavamaks ning ilusamaks muudavad ja peale kõige selle veel õitest mett otsides viljapuid ja marjapõõsaid vilja kandmiseks sugutada aitavad.

Tuleks ka veel selle eest hoolitseda, et õige rohkeste laululindusid aeda asuks, sest et need väikesed suliskuuelised aeda meil mitte ainult mitmesugustest kahjutegevatest putukatest puhastada ei aita, vaid suveõhtutel oma laululugudega ka meie meelt rõõmustavad, nii et nad meie hinges seeläbi nagu õrnemaid tundmusi äratavad.

Veel mõned aiaraamatud enam-vähem samast ajast:



"Maanaise tähtsamaid ülesandeid ja muresid on maakodu korraldamine ja kaunistamine ning selle kaudu maarahva elu ilusaks ja elamisväärseks muutmine. Päälegi on kodu iga rahva kultuuritaseme peegel. Kui meiegi tahame olla ja jääda kultuurrahvaks, siis peame hoolitsema ka selle eest, et pilk sellesse peeglisse oleks kaunis ja külgetõmbav."
(Maakodu lähem ümbrus, selle korraldamine ja kaunistamine. 1935)



Mathieseni Dendroloogiat(1934) ei raatsinud ma kaua osta kuni leidsin sobivalt kapsastunud variandi, ilma nahkköiteta, mille hinnast jõud üle käis.

Kui nüüd päris aus olla, siis tegelikult on mul riiulis ikka mõned uuemad aiaraamatud ka aga neist on juba siin ja seal kirjutatud. Ehk mõni teine kord.

Tubane jaanuar jätkub

Tubase jaanuari järgmise tegevusena sain valmis oma aia taimede nimekirja. Kasutasin selleks valmis exceli vormi, mida Tii lahkelt kõigiga jagas. Küsite, et miks peaks keegi raiskama aega selleks, et sellist tabelit üldse teha? Liiga palju vaba aega käes, koid sõid lõnga ka ära ja enam tõesti mitte midagi muud pole teha?

Tegelikult on selline asi mingil hetkel hädavajalik, et säiliks ülevaade, mis kasvab ja kus kasvab. Eriti kui suur osa taimedest on saadud rohevahetuse käigus pisikeste tittedena või ise seemnest kasvatatud.

Aegade algusest olen pidanud ühte kaustikut, kuhu olen kirjutanud kõigi saadud taimede nimed, lisaks joonistanud oma köögiviljakasvatuse tarvis lihtsa aiamaa plaani viljavahelduse säilitamiseks. Et mitte oma aedvilju igal aastal samasse kohta maha panna vaid vastupidi jälgida, milliseid eel- ja järelkultuure oleks sobilik oma pisikesel aialapil õigesse kohta paigutada. Mälumahtu mul selleks tegevuseks vajalikul määral kahjuks pole.

Eelmisel suvel õnnestus mul aga mingil hetkel tõdeda, et olen oma aiavihiku ära kaotanud. Jõudsin juba päris paanikasse minna enne kui taipasin sahtlid eest ära tõmmata ja kirjutuslaua sügavusse kadunud vihiku uuesti päevavalgele tuua. Nii et nüüd siis tagavarakoopia arvutisse.

Tabelit koostades avastasin, et päris palju kasvab mul selle nimega taimi. Eks kevadel peab jälle pildistama ja määramisabi küsima hakkama.

Selle nimega taimi kasvab kindlasti ka aga nendega tegeleme kevadel:

Aga üldiselt tuli tabelist välja, et ma olen eelmisel aastal kokku hamsterdanud, ei rohkem ega vähem kui 186 uut taimeliiki. Ja seda ilma terve karja kellukateta, mida mulle kokkutulekult saadeti ja millele ma alles järgmisel suvel nimesid juurde otsima hakkan.

See number tundub eriti suur ka seetõttu, et ta moodustab enam-vähem poole kõigist mu aia taimedest. Nii et taimetabeli koostamine on vägagi korralekutsuv - järgmisel suvel vähem kokkuhamsterdamist (natuke ikka aga mõistlikkuse piirides), rohkem taimede kasvatamist, tundma õppimist ja ilmselt ka suuremal hulgal taimetõstmist.

Et lõpuks siis katse-eksituse meetodil selguks, kes ennast siin kõrbetingimustega aias õigustab ja kes mitte. Kes kasvab hiiglaseks ja kes jääb pisikeseks kribalaks. Ning kuhu ja kuidas need uustulnukad paigutada nii, et asjal ka mingisugune nägu ja tegu oleks.

Kes veel aru ei saanud, siis see viimane silt on nali -  meie nimelt lubasime, et nii heas kui halvas...

Tubane jaanuar ehk igas halvas leidub ka killuke head

Nagu ma osadele sõpradele juba kaebasin, tabas mu lõngavarusid ootamatu koirünnak. Vastikud tegelased olid hauganud kolme-nelja haapsalu salli lõngapooli, pistnud täielikult nahka ühe helesinise meriinovilla toki, proovinud hammast ühe Linda sviitri peal ja pugenud seejärel mu viltimisvilla kasti järgmist eluetappi ootama.

Aga mina olin sunnitud oma mõnusa jaanuarikuise oleskelu katkestama ja hakkama verandat kraamima. No ikka sedasama, mille üle ma abikaasaga vaidlesin, et "Ei, MEIE verandast ei saa mitte mingil juhul kolikambrit! Ja kus ma nüüd oma käsitööasju, kaltsuvaiba kaltse, lõngu ja Lindale veel suuri ja juba väikseid ja Kaisale veel suuri ja juba väikseid riideid ning kõiki neid "ehk-läheb-taris!"-asju hoiustan. Nagu te juba kindlasti aru olete saanud, on tegemist tõelise koiparadiisiga.

Pärast kahte päeva kraamimist oli plats puhas. Kuna lubas külma, viisin koid koos lõngakottidega lootusrikkalt väliööbimisele grillikotta. Kahjuks meil siin erilisi temperatuure ei tulnud ja koid said lihtsalt meeldiva välisreisi osaliseks.

Seejärel võtsin kasutusele Futu väärt nõu ja hoiustasin kõik lõngad ja maitsvamad riided plastkarpidesse. Kui enne oli mul koide aroomiteraapiaks pakkuda oma aia lavendlikimpe, siis nüüd kavatsen Futu eeskujul ka sookailu kasutusele võtta. Mingi feromoonpüünise panin kah üles. Linnast toodi geeli moodi peletajat ka aga see haises küll nii, et enne kolime meie ise kogu perega välja, kui koid.

Aga igal juhul on kolikamber nüüd korras ja asjad kenasti kastides, aitäh Futu, hea nõu eest! No ja tegelikult peaks vist koidele kah aitäh ütlema, hulk tubaseid toimetusi jälle tehtud, mida ilma väikese nügimiseta küll poleks viitsinud teha. Kevadel peab ju veranda juba selline välja nägema:

Alustasin uut kudumistööd, et koidele  lõngavarude vähendamisel väikest konkurentsi pakkuda. Ja väikesel Lindal on muidugi lõbu nüüd laialt. Läheb riidekappi, paneb ukse seestpoolt kinni ja hammustab mu kleite - koi, mis koi!

Kaisa kuus kuud

Ja ongi pool aastat mööda läinud. Võibolla ei tundugi argipäevases saginas olulise ajavahemikuna aga nii pisikese tegelase jaoks siiski tähtis verstapost. Palju õnne Kaisa!

Vahetult enne uue aasta saabumist õppis Kaisa ära selja pealt kõhuli keeramise ja nüüd lõbustatakse ennast selle tegevusega usinalt. Väga hästi on selge asjade krabamine, olgu selleks siis käeulatusse ununenud ajaleht või suurema õe juuksed. Ka isa prillid saadakse märkimisväärse osavusega ninalt oma pihku.

Jõululauas sai Kaisa ka esimese lusikatäie "päris toitu". Loomulikult oli selleks kõrvits - mida muud jõuluajal ikka süüa. Esialgu peab küll leppima püree kujul pakutavaga. Kui alguses tegi Kaisa sellise söögi peale väga kahtlevat nägu ja püüdis ettevaatlikult keeleotsaga seda ollust maitsta, siis nüüd oodatakse juba nagu linnupoeg suu lahti uut suutäit.

Ainult magamisega on jätkuvalt keeruline. Kole asi see uinumise hetk - vajud kuhugi pimedusse ära. Sellist jama tuleb iga hinna eest vältida! Sõltumata ajast kui ema õhtul Kaisat magama panema hakkab, saabub uinumine kusagil 2 ja 3 vahel öösel kui enam võidelda ei jaksata. Hommikune uni kestab see-eest poole lõunani, siis võib juba magada küll.

Akud täis!

Jõuluaeg möödus kiiresti nagu igal aastal. Siginat ja saginat, kraamimist, kokkamist ja päkapikutamist jagus viimase hetkeni enne päris jõulu.

Kuigi päkapikk ka usinalt savi mätsis, läks põhiaur siiski väikese Linda kingituse peale. Nimelt olid Linda "tited"  - kaltsunukud nimega Mia ja Mari-Liis täiesti paljad. Jõulueelsel ajal kadus siis ema paar korda nädalas kodust naabermajja Märta ja tema õmblusmasina juurde titeriideid õmblema. Linda isal ei jäänud muud üle kui pead vangutada - millele küll kallist aega kulutatakse! Ilmselgelt ei saagi ju üks isa sellest aru saada kui oluline on ühele väikesele tüdrukule see, et "tittedel" korralik garderoob oleks.

Eile õhtul kui ma pesu triikisin, võttis Linda ka oma tittede pesu triikimise käsile. Selga ta nukkudele riideid iseseisvalt ei saanud aga emal oli triikimisega kiire, nii joosti ikka mõne kleidi või püksipaariga isa juurde tittede riietamise abi küsima. Isa kohmitses natuke aega tittedega ja porises siis: "Õmble jah neid nukuriideid, nüüd on kahe tite asemel neli majas!"

Aga ega teised päkapikud siis kehvemad polnud. No vaadake seda ilu, mis päkapikk mulle endale sussi sisse poetas:

Ma olin sel aastal ilmselgelt hea laps sest lisaks sellele õrnale ja valgele iludusele, tõi päkapikk mulle ka värvilise muinasjututeki. Ma armastan vanaemaruute! Päkapikul ei jäänud enam mahti enne kingi üleandmist seda viimistleda aga see on juba käkitegu

Lisaks leidus kingikotis veel kuhjaga eksootilist kraami Indoneesiast nagu näiteks batikatehnikas imeilusat kullakarvalist riiet ja kurikuulsat maailma kallimat Kopi Luwaki kohvi, mis teatavasti oma võrratud maitseomadused läbi ühe kassisarnase loomakese seedekulgla liikudes saab. Põnevust kui palju!

Nendesse jõuludesse mahtus kõike täpselt parasjagu, tegutsemist ja rahulikku mõtisklemist, vaikset kodusolekut ja ringivaatamist, toredat seltskonda ja vaguramaid hetki.

Ka kuulus Rakvere jõulukuusk sai vaadatud, küll päevavalges ja tuledeta aga vahva siiski. Pärdile oli keegi hea hing villase salli kaela sidunud, et ta lumesajus ei külmetaks.

Aga kauneid lumiseid paiku sai mujalgi imetlemas käidud

Ja loomulikult oli meil kõigil ülimalt hea meel näha emasid-isasid, vendi-õdesid koos nende peredega, vanaemasid-vanaisasid, Linda ja Kaisa vanaonu ja vanavanaema loomulikult ka. See just ongi jõulude ajal kõige toredam, et kõik leiavad aega ja tahtmist koos olla.

Nüüd jääb vaid üle vana aasta teele saata ja vaadata mis uus endaga kaasa toob...

Naeratage, perepilt!

Suur tänu tädi Tuulile, kes kinkis pisikesele Kaisale tunniajalise fotosessiooni "päris" fotograafiga. Fotograaf tuli väikest Kaisat pildistama koju ja tegi ka meist ülejäänutest paar klõpsu. Kogu saaki ma siia loomulikult riputama ei hakka aga mõned pildid siiski ka kinkijale endale vaatamiseks. Aitäh veelkord! Piltide autor on Merilin Kaustel-Lehemets.

Kui vanamoodne siis juba lõpuni välja ehk häid jõule kõigile!

Tahtsin täna lisaks sellele, et kõigile häid pühi soovida, kirjutada natuke ka jõulukaartidest. Nimelt lisaks kõigele muule jõulude ja nende ootamisega seonduvale meeldib mulle väga jõulukaarte saada. Ikka neid vanamoodsaid, ümbrikus ja tigupostiga. Kõige parem kui veel isetehtuid.

Sellised kaardid tekitavad alati elevust juba siis kui alles ümbrikku käes hoiad, tasapisi seda käes keerutades võib käekirja järgi mõistatada proovida, et kellelt. Eriti vahva kui lugema hakates, vaatab vastu mõni isetehtud luuletus, see teeb alati hea tuju



  Mõni hästi valitud raamatutarkus on alati õigel kohal

Aga ka lihtsalt head soovid kuluvad alati ära

Isetehtud kaardid on nagu väikesed kunstiteosed. Meie peres rändavad nad kõigepealt magnetite abiga jõuluajaks külmkapi ust kaunistama ja hiljem juba spetsiaalse albumi vahele. Et keegi liiga kadedaks ei muutuks, siis ütlen kohe ära, et piltidel on ka eelmiste aastate varandust.

Märta selleaastane jõulutervitus ei tahtnud hoopiski pildile mahtuda

Kas pole toredad? Aga häid pühi teile kõigile, ükskõik kas siis isetehtud kaartide või nende elektroonilistega, kuidas kellelegi rohkem meeldib!

Luuamüsteerium meie tänaval

Mõni aeg tagasi kadus Märta õuest, maja eest luud. Noh see tavaline ja tänapäevane plastmassist abiline, millega Märta majaesist pühkis ja oma kiisupreilile küllatulnud kosilasi peletas, kui need liiga pealetükkivaks kippusid muutuma.

Nüüd, mõned päevad enne toomapäeva ilmus üks luud aga meie värava taha. Selline uus ja ilus.

Nüüd ma siin siis juurdlen, et mida see küll tähendada võiks:

 - Päkapikud viisid Märta vana luua ära, et talle uus tuua aga eksisid aadressiga ja tõid luua kogemata meie värava taha;

- Keegi arvas õigusega, et pole vaja toomapäevani oodatatagi, et meie värava taha Tahma-Toomast tuua ja tõi juba varem abivalmilt luua, et olge head, lükake vähemalt suur sodi pühadeks toast välja - paha vaadata!

 - See salapärane keegi ei tahtnud mulle otse öelda, et "Sa oled üks igavene nõid!", vaid tõi lihtsalt luua, et mul hea ringi liikuda oleks;

- Või tahetigi öelda et "Sa oled üks vana luud!" Kuigi samas, nagu öeldud, luud on ilus ja hea;

Mine võta kinni, milline variant õige on aga mina seda luuda sealt värava tagant puutuda ei julge. Võibolla on hoopis nii, et keegi kasutas meie väravatagust "Pargi ja Reisi" parklana ja tuleb peagi oma lennuvahendile järele, Nanny Ogg näiteks.

Igal juhul head toomapäeva kõigile ja loodame, et Teie tahma-Toomast oma ukse tagant leidma ei pea!

Nagu kelguga allamäge

Laenasin postituse pealkirja Futu kirjutatud kommentaarist sest just nii ongi. Vaevalt sai detsember peale hakata kui aeg kihutama hakkas nagu üks hea kelk allamäge - ikka viuh ja päev, viuh ja teinegi! Plaanisin ikka igal advendil ühe postituse jõuda aga võta näpust, jõuan vaevu kelguservast hoida ja vaadata, et suure hooga maha ei lenda.

Pilte olen vahepeal siiski teinud, näitan siis tagantjärgigi. Peale esimest adventi jõudis ka meieni kaunis härmatis. Õues oli imetlemist ja uudistamist küllaga, tegime Linda ja Kaisaga ühe pikema tiiru ka raudtee äärde. Seal on tõeliselt uhked kõrrelised, käime neid ikka aeg-ajalt vaatamas.

Aga ka koduaias võis näha fantastilisi vorme:

Lund oli parasjagu nii palju, et sai akna tagant pisikesi jälgi otsimas käia

Siis aga keeras jälle soojaks ja nüüdseks pole lumest enam jälgegi. Vaesed päkapikud peavad poris sumpama ja jõulukaunistused tunduvad veidi....kohatud

Aga mis see seal taustal paistab? Jah, see on päike, Juba kaks päeva järjest ennast näidanud, uskumatu.

Ja lumeroosid sätivad ennast õitsema: