Kiire kevad - tuhk ja tolm! Käes on kolm ja kolmkümmendkolm!

Kord hoo sisse saanud, kiirustab kevad seitsmepenikoormasaabastega edasi. Vahepeal on toimunud üks pidev pidu ja pillerkaar. Vähe sellest, et Kaisal igal kuul sünnipäev on mul endal ja Lindal ka kahenädalase vahega kevadised sünnipäevad. Pole selles pillerkaaritamises suurt aega jäänud ei aia ega juurviljamaa jaoks.

Aga jõutud siiski üht-teist on. Kohaliku käsitöömaja näitusele üks vaip ja pleed, veidi keraamikat ka. Nii pleed kui Tõstamaa punane seelikutriibuline vaip on pildil vasakult esimesed omasuguste seas.

 Kui kodustest pidudest isu täis, läksime ise külla.  Sõitsime päälinna. Ikka asja pärast aga sellest edaspidi. Kaisa sai esimest korda käia kohvikus. Kuna kohviku valisid vanemad, siis tuli väikesel  neiul leppida aiapoe söögikohaga. Kuigi Kaisa jaoks pole erilist vahet - tal on nagunii igal pool oma söök kaasas.

Lõpuks jõudsime aga külla ka. Külas nägime ühte põnevat aeda, mis mulle iga külaskäiguga aina armsam ja armsam tundub. Eriti sealse alpikalju pärast, kuigi aiapäkapikk ja ülejäänud kivila meeldivad mulle ka väga. Seekord võitis mu südame aga üks ime-imepisike sõnajalg kaljupeenras.  Nostalgia tuli peale. Nagu oleks korraga kodusel Eestimaal ja ei oleks ka. Võibolla hoopis seal...

või seal:

Igal juhul oli väga armas külaskäik.

Aga edasi tegime ühe kiire laupäevase välismaareisi küll. Või minu puhul siis reisi sünnimaale. Ega see Hiiumaa ju mingi päris tavaline Eestimaa paik küll pole. Kella kümnese praamiga saarele ja seitseteistkolmekümnesega tagasi. Käidud nagu sipsti.

Küll mahtus selle aja sisse aga palju - jõudsime imetleda nurmenukkudega ülekülvatud kadastikke, käia esimest korda elus ära muuseumis, sõita tõukerattaga, õppida ära sülitamise, vaadata käsitöönäitust, tutvuda unustatud mälestuskividega, süüa imehead lillat värvi kalasuppi koos pardimunadega, magada vankris mõned tunnid õndsat und, võtta terrassil päikest ja kavandada viinamarjaistandust ja keeta madalas kraavivees kepiga segades mängusuppi. Kes meie perest just täpselt mida sellest loetelust tegi, jääb igaühe enda välja mõelda.

(Foto autor: Oliveri ema)

Tagasisõidul mandrile oli praami peal õnnelik võimalus kuulata paari imeilusat lugu Tallinna poistekoori esituses ja  väike Linda sai mängunurgas jätkata mängu samade mängukaaslastega ja samast kohast, kus see hommikul pooleli jäi. Laps oleks vist hea meelega veel paar reisi edasi-tagasi teinud.

Kohvilähkritest ja angerjasupist

Lisaks sellele, et nädalavahetusel oli roosipäev ja märjamaa folk ja kindlasti veel palju toredat, oli Kärdlas kohvikutepäev. Käisime kogu perega, ka Linda mamma, Tiina, kutsusime kampa. Ja meie Hiiumaa sõbrad Tuuli ja väike Oliver olid loomulikult ka seal.

Linda pidas pika päeva kenasti vastu. Ajas Oliveriga juttu, sõi angerjasuppi ja leiba ning isegi magas kärus veidike. Praami peal luges raamatut ja rääkis muljeid. Liikluskohvikust Stopp sai kleepsu ka sõiduriistale.

Õhtul tegime praami peal kokkuvõtteid, kus kõigi seltskonna liikmete kaasabil valmis kohvikute paremusjärjestus - puhtalt isikliku arvamuse põhjal.

Ülekaalukalt võitis kohvik nimega "Kärdla Dünamo" eheduse, ajastutruuduse ja õhkkonna eest, kuigi sardell ja hapukapsas kulusid ka peale kogu seda koogisöömist ära.

Teise koha sai "Küll Santsu saab meremees" kauni vaate, hiidlaslikkuse, angerjasupi ja noh, mis seal salata, natuke ikka tutvuse poolest ka.

Väike Oliver käis ja proovis kolme karu muinasjutu kombel kõigi kausikestest suppi aga maitsvaim oli ikka onu Jürgeni pakutav. Ega kodus ju lapsele kala anta :)

 Ja kolmanda koha pälvis kohvik Tjorveni Parimad Palad, kauni aia, Lindgreni temaatika, suure koerapea ja Jaak Johansoni eest.

Sellised olid meie muljed, teistel jälle kindlasti teistsugused. Sest kohvikuid, mille seast valida jätkus kõigile.

Jäätee sidruniga

Tüüpiliste hiiumaa-huvilistena käime meiegi hiidlastel külas vähemalt kaks korda aastas - suvisel kohvikute päeval ja talvel esimesel nädalavahetusel, kui avatakse jäätee.

Ebatüüpiliselt oleme me aga teist aastat järjest testsõiduks valinud pühapäeva. Sel kombel on võimalik ummikutest pääseda.   Hiiumaale jõudes oli näha kilomeetrite pikkust järjekorda jääteele soovijatest. Meie saabusime saarele kella viie paiku, seega pool tundi enne jäätee sulgemist. Pilt oli selline:

Ja nii kilomeetreid ja kilomeetreid. Tänasime õnne, et sõidame teisele poole.

Kaasavõetud kingitused sõbrale, kes sel aastal sünnipäeva ei pea. Aga jääteed võib ju ometi tähistada ;) Seega sai ka kaart teemal - Jäätee sidruniga. Pildistanud andekas fotograaf  Tuuli.  Karbikesse sai meisterdatud kalanduse teemaline ehtekomplekt.

 

Hiiumaal sai ehtekollektsioon endale ka nime - Silgunaba. Tegemist on erialaterminiga, eks otsige mõni tuttav kalur, kes selle lahti seletab. Meile seletati nii: Noh, silgunaba on....silgunaba! (Tegelikult saime lõpuks ikka tõlgi vahendusel aru ka)