teisipäev, 1. aprill 2014

Kiirustame aeglaselt

Mulle see pikk kevad meeldib. Kui igal aastal on häda, et aed tuleb ära riisuda paari kiire päevaga, enne kui sinised sillaõied rehapiide alt kahte lehte hakkavad lendama, siis sel kevadel on aega küll. Lisaks on alevimajas elades ka selline riisumist tagantkiirustav faktor nagu süümepiinad naabrite ees, kui näed kuidas sinu krundilt vahtralehed teiste puhtakslipsitud aeda lendavad. Mul on väga toredad naabrid ega nad paha sõna ütle aga endal hakkab piinlik. Kevadeti riisudes meenub mulle alati naabri Mamma, kes mulle ühel aastal kaasa tundis, et: "On Sinul alles töö, mees on Sul näljas ja aed korrast ära!" Mulle see lause väga meeldis sest tõsi ta ju oli :)  Aga nüüd kui minu töö ongi väikese Lindaga aias toimetada, pole enam ühtegi vabandust varnast võtta...

Ühesõnaga kevad nagu mulle loodud. Üle tunni aja korraga riisuda ei jaksa, selg jääb haigeks nagu vanainimesel kunagi :) Aga aeglase kevade puhul saab endale seda lubada. Käid ja nokitsed, vahepeal jälle uurid mullast välja tulnud ninasid ja mõtiskled, kellega tegu. No vaadake kasvõi seda tegelast - ise täiesti tavaline aiataim aga mullast tulles näeb välja nagu tõeline ilmaime.

Kui maja eest peenrast sodi korjasin avastasin ka miks mu krookused jätkuvalt ootel on, muld peenras oli veel täiesti jääs. Päike ei ole veel nii kõrgele taevasse tõusnud, et üle katuseharja ka neile sooja jätkuks.
Küll aga leidsin krookuseõie üllatusena hoopis rohevahetuselt saadud krüsanteemipõõsa kaisust. Valget krookust mul veel polnud, nii et kaks ühes.

Kui ma eelmisel aastal Tõrvaaugu metsapäevalt lõpuks Võhma Juurikale jõudsin, oli suurem osa taimemüüjaid juba ära läinud, paar viimast usinat pakkisid veel asju. Aga no ostmata ära minna ka ei saanud ja tundub, et ümaralehine kivikress on päris vahva valik:

Eksperimendi korras sai sügisel maha pandud ka üks juuno "Morning Sky", vaatame kuidas ja kas talle siin meeldib, igal juhul ninad on väljas:

Lisaks lepatriinudele, ämblikele, mesilastele, lapsu- ja koerliblikatele leidsin riisudes veel ühe aias toimetaja, kes korraks pildil poseeris, seejärel aga häiritult oma teed lippas. Mardikate alal ma kahjuks ennast kindlalt ei tunne aga oletan, et tegemist on aiajooksikuga, kelle elu ma oma ringikolistamisega häirisin.

Sellised mõnusad päikesepaistelised päevad ilmselt enam kaua ei kesta aga küll nad tulevad jälle. Kevad ikkagi!

6 kommentaari:

  1. Tore "ninade" ja teiste tegelaste ülevaade! Ja mulle leidus m.h üks oluline infokild! Tean nüüd, et ühel minu tundmata tutsakal on ka nimi - ümaralehine kivikress. Mul on ta selline hästi pisike alles ja ma ei osanud isegi arvata, et ta nii armsalt veel õitseda võib! Kui maale saan, vaatan ka kohe üle! :)

    VastaKustuta
  2. kevadine ninadeaeg on kõige ilusam aeg, umbrohi veel ei kasva ja mulda on ka ninade vahel näha, mida rahulikum see aeg on ja pikem, seda parem, naudime :D

    VastaKustuta
  3. Sellised pikad kevaded on igale aiainimesele tõeline kingitus. Teed kõike rahulikult ja naudinguga, avastad igasugu asju, millest võibolla kiirel kevadel aimugi pole. Kahju, et selliseid märtsikuid kingitakse meile umbes 8-10 aasta tagant.

    VastaKustuta
  4. Oi-oi, mulle nii meeldib see ümaralehine kivikress. Kas ta nii vara õitsebki või on see tingitud kohanemisraskustest?

    VastaKustuta
  5. Ta peaks muidu aprillis-mais õitsema, eks sel aastal on kindlasti varajasem kui muidu

    VastaKustuta
  6. Sellele tutsakale väga sarnane on vastaklehine kivikress.

    VastaKustuta