väikese Linda pikk matk itta

Eelmise nädala lõpus tegi väike Linda koos vanematega pika reisi läänest itta. Sõideti Ida-Virumaale toredasse kohta nimega Pannjärve, kutsevõistlustele, kus Linda vanematel võistelda aitas.

Kuna reis oli tõesti pikk, ikkagi praktiliselt läbi Eestimaa, tehti vahepeatus Linda vanavanemate juures, et hommikul vara jälle edasi sõita.

Teiste võistlusalade sooritamise ajal magas väike Linda hotellitoas aga mälumängu mängimisel oli ta rõõmsalt kohal - avaldas arvamust küsimuste üle, lippas kohtunikelaua vahet, segas abivalmilt teiste võistkondade keskendumisvõimet ja röövis meie võistkonnalt pastakaid. Tänu Linda abile (või vaatamata sellele?) sai Läänemaa võistkond auväärse kolmanda koha. Kadakapuust hästi lõhnavat medalit proovis Linda kohe päris mitu korda hambaga järele - kas on ikka ehtne?

Laps käitus kutsevõistlustel nagu tõeline inglike, kella kaheksast õhtul tuttu, et vanemad saaksid rahus õhtusööki süüa ja tantsida. Üles tõusis Linda viisakalt alles kella 8 ajal hommikul - aitäh talle selle eest!

Narva jõgi

Järgmisel päeval sõitsime Ida-Virumaal ringi, paikades, mis varem kahe silma vahele jäänud. Et asju huvitavamaks teha, otsustasime osaleda ka  ERM-i poolt korraldatavas muuseumimängus "Otsi! Leia! Avasta!". Selleks tuli Ida-Virumaal läbi käia kolm muuseumi - Kukruse polaarmõis, Iisaku muuseum ja Avinurme elulaadikeskus.

 See sobis päris hästi sest ma polnud varem üheski neist toredatest kohtadest käinud. Polaarmõis oli küll ajakirjandusest läbi vilksatanud kuid piltidel olevate suurte pehmete kelgukoerte järgi arvasin, et tegemist on virumaamuuseumide stiilis"disneylandiga". Õnneks eksisin, Kukruse polaarmõisa külastust julgen soovitada küll. Tõsisemad ajaloohuvilised saavad tegeleda Sannikovi maa eksistentsiaalsete küsimustega, lehitseda mõisa kohta koostatud imekauneid pildi- ja jutualbumeid või uurida maakaarte. Niisama mõisa imetlejatel on aga võimalus ümber riietuda ja kehastuda mõisahärraks või -prouaks, proovida tindi ja sulega gooti tähti maalida ning lastel ka neidsamu suuri pehmeid kelgukoeri imetleda.

Lindale atraktsioonid väga ei meeldinud, koeri nähes kiskus mokk juba päris viltu. Ju talle tuli meelde Vanamõisa käsitöölaat, kus suur ja karvane Mesikäpa kostüümis onu talle komme tahtis anda. Linda vaatas lähenevat hiigelkaru kahtlustavalt ja pistis seejärel täiest kõrist röökima. Edaspidi piisas vaid sellest kui see maskott kusagilt eemalt lettide vahelt vilksatas, et lapsel sireen hüüdma panna.

Meeldiva üllatuse valmistas ka Iisaku muuseum. Lahke ja abivalmis muuseumitöötaja vastas kenasti kõigile meie uudishimulikele küsimustele kuid jättis samas piisavalt aega ja ruumi iseseisvaks avastamiseks. Ekspositsioon oli ilus ja huvitav, välja pandud varandust täpselt õiges koguses, et mitte ruume üle kuhjata.

Avinurme elulaadikeskuse kohta olid ootused tuttavate kirjelduste põhjal kõrged ja pettuma ei pidanud. Vaatasime vanu filme, uudistasime kohalikku puutööd ja sõime maitsva lõuna.

Lisaks jõudsime idas veel tutvuda Poruni matkaraja algusega, imetleda päikese käes sillerdavat Narva jõge ning heita pilgu Vasknarva nunnakloostrile ja Struuga luhale.

Poruni jõgi

Kokkuvõttes võib ikka ja jälle meelde tuletada seda vana ütlust Pariisi ja Nuustaku kohta. Avastamisrõõmu ja käimata teid leiab Eestimaal veel küllalt.