Saak salve ja loodus tuppa

Külm on. Aga ilus sügis, kurta pole midagi. Küsimus on pigem, et millal aiatöödega järele jätta, et kõik istutatu ikka ilusasti juurduks ja talve üle elaks. Uute maasikapeenarde tegemine oleks nüüd küll vist mõistlikum kevadesse jätta? Tulbid said peenrasse. Porgandid said nädalavahetusel üles ja aiamaa kaevatud. Ainult küüslaugud ootavad veel mahapanekut. Väike Linda sai esimest korda kindad kätte. Küll ta oli nendega hädas, midagi enam pihku krabada ei saa. Aga kinnastega on soe, muidu kippusid lapse käed tuppa tulles juba jäätükke meenutama.

Kunagi sai veranda akna alla tehtud kiviktaimla. Pildi pealt on hea vaadata et juunis 2010. Oleks ainult taipu kõigist ettevõtmistest fotosüüdistusi teha.

Igal juhul lõppes see kiviktaimla niimoodi ebaloogiliselt ära ja algusest peale oli ikka plaan talle teine pool ka juurde rajada, et ta majaseinaga ühepikkune oleks. Plaanid plaanideks aga teostuseni jõudsin alles nüüd kui esimene etapp lõpuks taimede poolest ilmet hakkab võtma. Läks ikka aega enne kui taimepoegadest õiged kiviktaimla-asunikud kasvasid - kolm aastat.

Siin nüüd lõpuks valmis kiviktaimla:

Huvitaval kombel täitus uus osa nagu iseenesest taimedega, uustulnukatele ei jäänud jälle ühtki vaba kohta. Kitsikuses virelejad said vabamalt hingata. Lisaks alpi astrile, kivikressile, leeklillele ja mägisibulatele said kiviktaimlasse ka kahte eri sorti botaanilised tulbid. Eks ole näha kuidas neile seal meeldib.

Aga koos sügisega on tuppa trüginud ka selline osa loodusest, mis võiks parem õue jääda. Ja võimalikult kaugele õue.

Ei, need seal maas ei ole kärbsed. Vaid kurjad ja vastikud herilased. Terve teise korruse tuba on neid õelusi täis. Ja pesa on neil turvaliselt kusagil sellises kohas, kuhu katust lõhkumata ligi ei pääse. Küll aga pääsevad herilased kenasti tuppa sooja kui väljas külm näpistama peaks hakkama.  Hea et me veel oma magamistuba üles ära polnud kolinud ja tuba tühjalt seisis.  Ega meil muud lahendust polegi kui laseme neile sinna tuppa aeg-ajalt mürki ja ootame külma talve, mis probleemi lahendaks.

Täna ta tuleb!

Kuigi aias võis ta jalajälgi juba ammu näha:

Ilusat sügise algust!

Väikesest Lindast ja kõrguste püüdmisest

Lapse viimase aja lemmikväljendiks on saanud "roni-roni!". Roni-roni hüütakse võidukalt siis kui ema tugitoolis raamatut loeb ja Linda talle selga hüppama kavatseb ronida. Või siis kui on ennast kõigepealt diivanile vinnatud ja seejärel seljatuge pidi üles kavatsetakse turnida. Eriti tore "roni-roni" on muidugi esikus olev trepp, mis viib teisele korrusele. Aga kõige suuremaks saavutuseks kõrguste püüdmisel on siiani olnud "roni-roni" alumisele redelipulgale, millel isa õues parasjagu puu otsast õunu korjas.

Kuigi tavaliselt Lindal treppi mööda ronida ei lasta, annab ema vahel tungivale soovile järele ja minnakse teisele korrusele mängima. Ja kuna teisel korrusel hoitakse kokkupanemata kirjutuslauda ja kastide sees raamatukapi mooduleid, on see üks põnevamaid "roni-roni" kohti maapeal.

See ei ole peenar!

Aias on paar sellist kohta, mis mulle juba aastaid närvidele käivad. Nendest kohtadest leiab enamasti naadi, vereurmarohu ja vaarikavõsa, kusjuures vaarikad, va sindrinahad, laiutavad ja on koledad aga marju ei kanna. Enamasti vaatan nendest sodikohtadest mööda minnes lihtsalt teisele poole, sest jõud kõigest korraga ka üle ei käi. Vähemalt kui niimoodi tasa ja targu tegutseda, muude asjade kõrvalt.

Üks sellistest kohtadest oli muruplatsi aiaäärne serv. Kunagi oli seal ilmselt olnud peenar. See oli hooletusse jäänud ja lisaks oli toimunud iseseisev rohevahetus naabri aiaga. Tänu sellele oli muru sees hunnik mitteõitsevaid iiriseid ja kibuvitsavääte, mis suvel seenhaigusest üleni oranžiks muutusid. Selle kõige vahel oli kivihunnikuid, visasid vahtravõsusid, põldmarjavääte ja sodi. Ainsaks helgeks hetkeks olid üle naabri aia paistvad lõhislehised päevakübarad.

Igal juhul tuli nüüd mõte, et korda see aiaäärne peab saama, pildil on juba parempoolse servaga algust tehtud, ülejäänu on lihtsalt võsa mõne floksiga. Aga peenart sinna igal juhul ei tule - kesse seda järjekordset korras hoidma hakkab! Igal juhul said kivid ära, väädid ja juurikad välja, floksid ja iirised tagasi aia äärde. No ja aiast veel nipet-näpet juurde, millel mujal kitsavõitu. Paremaks see aiaäärne sai. Aga valminult vaatasin ja vaatasin teist. No nagu meenutab midagi. Ah jaa....näeb välja nagu peenar! Oeh!

Mõned pildid mujalt ka:

Aias on kõik veel mõnusalt lopsakas ja õitsev. Roosid nagu ei teakski sel aastal, et ka sügis on olemas ja külm tulemas:

Kaeralille sibulad tõi abikaasa õde kaasa Madeira-reisilt, nii et maha said nad suhteliselt hilja. Ise arvasin, et sel aastal ma õisi ei näe, aga mõned tublimad jõudsid siiski üllatada:

Aga juba kohtab ka sügise märke - hommikuti helgivad uduses aias ämblikuvõrgud

Ja ka sügislilled sätivad ennast õitsema:

 
 Ja teha on veel oi-oi-kui palju!

Printsessidest ja nende kurvast lapsepõlvest

Vanavanematele rahustuseks -Linda on nüüdseks sama tegus ja toimekas kui alati (kui mitte rohkem). Tegelikult polnud tal juba järgmisel päeval häda midagi, ronis mänguasjakasti ja jälle välja, turnis diivanil üles-alla, rippus kümneid kordi lõbu pärast ema riidekapi riiuli küljes (kas tullakse päästma?), tassis liiva liivakastist murule - nagu ikka. Nii et ju on minust tõesti saanud üks nendest kanaemadest, kes iga köhatuse peale võpatavad ja sääsehammustuse pärast EMO-sse sõidavad. Aga no tõesti hirmutas ära...

Väikeseid tüdrukuid kutsutakse tänapäeval millegipärast sageli printsessideks. Mina polnud üles kasvades küll mingi printsess ja tundub, et ka Linda on selles suhtes emasse - pigem väike röövlitütar Ronja. 

Mis lõbu on printsessi kombel valges kleidis ja sametkingakestega korralikult ema kõrval mööda teeradu tipsida? Mis lapsepõlv see on? Puu otsa ronida, nii et endal põnevusest ja hirmust hing kinni; ehitada kusagile metsa serva üks korralik onn, istutada selle ümber kokku metsalilli ja mängida seal ühtmoodi nii kodu kui "rooside sõda". Kaevata talvel kraavikaldale lumekindlus ja sõita suuskadega metsa metsloomade jäljeradu uudistama. Turnida jaaniööl naeru tagasi hoides üle üheksa erineva aia, küpsetada lõkkes kartuleid ja süüa neid nii et oled kõrvuni tahmane. Mängida heinu täis lakas, kust ilma isa abita enam alla ei julge tulla, silitada lambatalle ja mõelda välja nii õudsaid muinasjutte, et ei julge enam magama jääda. Ja muidugi lugeda raamatuid. Palju-palju raamatuid, kust uuteks ja huvitavateks mängudeks ideid saada . Selline lapsepõlv oli minul ja sama toredat soovin ma  ka Lindale. Mis sellest, et emal osadele nendele tegevustele mõeldes juba praegu lapse pärast kole hirm peale tuleb ja et heinu täis lakka tänapäeval naljalt enam ei leia.

Ja muide, hambaid on "Ronjal" nüüd suus juba kümme ja kaks uut purihammast kohe-kohe tulemas. Uusi sõnu ei jõua enam kokku lugedagi, kes ei usu, tulgu ja kuulaku ise!

Liivakastist ja suurest ehmatusest

Suve algul arvasime, et sel aastal on lapsele liivakasti tegemiseks veel vara - las kasvab, siis oskab ka liivaga mängimisest rohkem pidada. Aga järjest sagedamini leidis ema väikese Linda peenrast mulda sõelumast või rahulolevana istutamist ootavate taimede potte mullast tühjendamast. Ei jäänud muud üle kui tellimus sisse anda. Linda isa kadus paariks õhtuks töötuppa ja oligi suur ja uhke liivakast valmis.

Linda oli rahul - lasi liival toredasti läbi sõrmede joosta, mängis onu Oti ja tädi Reelika poolt kingitud liivavormidega ja lõhkus ema ehitatud liivatorne. Õnneks saime Hiiumaalt endale Oliveri väikeseks jäänud  tunked - need on liivakastis mängimiseks lausa loodud.

Loomulikult prooviti liiva ka süüa ja tassiti seda liivakastist õhinal peotäis-peotäie haaval muru sisse hunnikusse. Oli tegus ja tore päev.

Tuppa minnes sai aga ema suure ehmatuse. Meie mägisel maastikul on pisikeste jalgadega liikumine vahel päris keeruline. Linda on küll juba harjunud kallakul üles-alla ukerdama aga vahel ikka juhtub. Nii väärataski tuppa joostes väike jalg ja Linda hakkas kukkuma. Ema haaras seda kõrvalt nähes lapsel automaatselt käest, Linda aga hakkas juba kallakust alla veerema. Pisikesest käest kostis vastik naksatus. Järgnes suur kisa ja sõit Haapsallu traumapunkti.

Linda oli väga õnnetu - iga kord kui vasakut kätt liigutas, oli valus ja nutt tuli peale. Ooteruumis oodates oli muidu tragi ja liigagi tormakas neiu vaikselt ema vastas ja tegi iga natukese aja tagant lohutust otsides "kalla-kalla".  Kõigil oli pisikesest putukast kahju ja valusa pilditegemise juurde tuli isegi haigla lahke koristajatädi Lindat lõbustama. Valus oli ikkagi ja siputamist palju - seetõttu oli ka pilti raske lugeda. Õnneks aga arvas arstionu, et Linda käes midagi katki pole ja tegemist  lihtsalt valusa venitusega.

Linda sai valuvaigistit ja juua ning muutus veidi rõõmsamaks. Lahke õde printis talle ka tehtud pildi arvutist välja. Selle peale läks Linda nii julgeks, et kippus arstionu pandud diagnoosis kahtlema. "Käsi!" ütles väike Linda pildile näidates, uuris siis veel natuke röntgenipilti ja teatas veendunult: "Katki!". See pani isegi kogenud arstionu kulmu kergitama: "Kui vana see laps oligi?", küsis ta üllatunult ning lubas nii targa tüdruku kohe residentuuri võtta.


Enne residentuuri tuleb aga terveks saada! Täna ongi Linda juba palju rõõmsam.

Köögiaknast ja linnupeenrast

Olen teiste aiablogijate vahendusel näinud kauneid fotosid kimalase- ja liblikapeenratest. Ikka sellistest, kus aednik hoole ja armastusega just kaunite liblikate lemmiktaimed peenrasse valinud on, et siis suvel nii õie- kui tiivailu nautida.

Täna hommikul kohvi juues avastasin aga rõõmsa üllatusega köögiaknast välja vaadates, et olen endalegi teadmatult rajanud maja ette linnupeenra. Peenra kohal asjatasid rasvatihased ja metsvindid, aia peal hüples punarind ja vanal seenetanud aiapostil puukoristaja. Ei teinud nad mind märkamagi. Kuna minu fotoaparaadil pole suurt valget toru, millega neid pildile püüda, imetlesin niisama hommikukohvi kõrvale vaatepilti.

Hiljem tegin siiski läbi uduse köögiakna mõned klõpsud

Kahtlustan aga, et peenrasse meelitas linnukesed hoopis aia äärde rajatud tuhkpuuhekk, kus marjad valmimas. Muide hekk on näide taaskasutusest. Nimelt istutati see hekk esimest korda maha 80. aastatel Lääne-Virumaale minu vanematekodu sissesõiduteed ääristama. Mõni aeg tagasi otsustasid vanemad aga ühest hekiosast loobuda, küsisin selle siis endale. Juurisime heki välja ja tõime siia, Läänemaale. Kõik taimed läksid kenasti kasvama ja sel aastal on ka esimesed marjad küljes. Sellest siis see linnupidu. Aga linnukesed uurisid hoolega ka peenra läbi, nokitsesid mullas, pistsid aedhortensia õitelt mõned putukad põske ning kõõlusid gladioolidel. Kuni postiljoni saabumine selleks korraks peo lõpetas.

Sügisest ja muutustest aias

Kui tavaliselt peetakse aias muudatuste tegemise ja istutamise ajaks kevadet, siis minul hakkavad näpud sügelema just sügise saabudes. Selleks on lihtne põhjus. Kuna aed kujuneb põhiliselt iseenese (vähesest) tarkusest ja kogemusest, siis tulevad igasugused vead ja valearvestused välja just suve jooksul. Küll on mõni taim saanud liiga pimedasse nurka ega ava seetõttu oma õisi, mõni kasvab hoopis suuremaks kui aiaraamatud ja müügimehed tõotavad ja mõnda peenraserva vaadates tekib lihtsalt tunne, et "Ei, see pole nüüd küll see, mis plaanitud...."

Samamoodi olen pikemat aega käinud mööda maja ääres oleva peenra servast ja mõtisklenud, mida sellega küll peale hakata - laduda serva kivid? panna puidust piire? Ääristada taimedega?

Peenar ise on rajatud juba maja eelmiste omanike poolt ja on väga kapitaalne. Tagaküljeks on rauast plaat, mis on suurte raudvarrastega tõmmatud esiküljel maa sees asuvate silkaattelliste külge. Ei hakka mina seda konstruktsiooni laiali lammutama. Ka peenra tagaküljes kasvavatest piibelehtedest ei raatsi loobuda, nende oranžid, kaunid kuid mürgised marjad korjasin lihtsalt suure hoolega kokku, et nad väikesele Lindale ahvatluseks ei muutuks.

Lõpuks sai mindud kergema vastupanu teed, tellitud hunnik pisikesi hostalapsi ja ääristatud peenraserv nendega. Valisin veidi väiksema kasvuga sordid "Baby bunting" ja "Cherish".

Hosta "Cherish"

Ka kuuriakna alune sai hostadega kaunistatud, uuteks taimedeks "Big mama" ja "Katie Q". Tegemist on täiesti hämara kohaga hoone varjus, kuhu päike kunagi ei jõuagi. Hostad ehk saavad hakkama. Muidugi tuli jälle tegeleda suurte mullavedamistöödega, kuna meie muld siin on just selline:

Kruusakarjääriks ja kiviktaimlaks sobilik, hostade kasvatamiseks mitte nii väga. Pärast suurt kompostivedu said aga taimed paika. Loodetavasti saavad nad muru sees hakkama, sest uut peenart ma sinna pimedasse küll ei plaani.

Muide, selles samas pildil olevas hoones, kus nüüd Jürgeni töötuba ja minu aiakraam, pidasid eelmised majaomanikud aastaid hobust ja lehma. Suurim au ja kiitus neile! Tänu sellele leiab labidat maasse lüües kruusakivide vahelt ka ilusat musta mulda.

väikese Linda pikk matk itta

Eelmise nädala lõpus tegi väike Linda koos vanematega pika reisi läänest itta. Sõideti Ida-Virumaale toredasse kohta nimega Pannjärve, kutsevõistlustele, kus Linda vanematel võistelda aitas.

Kuna reis oli tõesti pikk, ikkagi praktiliselt läbi Eestimaa, tehti vahepeatus Linda vanavanemate juures, et hommikul vara jälle edasi sõita.

Teiste võistlusalade sooritamise ajal magas väike Linda hotellitoas aga mälumängu mängimisel oli ta rõõmsalt kohal - avaldas arvamust küsimuste üle, lippas kohtunikelaua vahet, segas abivalmilt teiste võistkondade keskendumisvõimet ja röövis meie võistkonnalt pastakaid. Tänu Linda abile (või vaatamata sellele?) sai Läänemaa võistkond auväärse kolmanda koha. Kadakapuust hästi lõhnavat medalit proovis Linda kohe päris mitu korda hambaga järele - kas on ikka ehtne?

Laps käitus kutsevõistlustel nagu tõeline inglike, kella kaheksast õhtul tuttu, et vanemad saaksid rahus õhtusööki süüa ja tantsida. Üles tõusis Linda viisakalt alles kella 8 ajal hommikul - aitäh talle selle eest!

Narva jõgi

Järgmisel päeval sõitsime Ida-Virumaal ringi, paikades, mis varem kahe silma vahele jäänud. Et asju huvitavamaks teha, otsustasime osaleda ka  ERM-i poolt korraldatavas muuseumimängus "Otsi! Leia! Avasta!". Selleks tuli Ida-Virumaal läbi käia kolm muuseumi - Kukruse polaarmõis, Iisaku muuseum ja Avinurme elulaadikeskus.

 See sobis päris hästi sest ma polnud varem üheski neist toredatest kohtadest käinud. Polaarmõis oli küll ajakirjandusest läbi vilksatanud kuid piltidel olevate suurte pehmete kelgukoerte järgi arvasin, et tegemist on virumaamuuseumide stiilis"disneylandiga". Õnneks eksisin, Kukruse polaarmõisa külastust julgen soovitada küll. Tõsisemad ajaloohuvilised saavad tegeleda Sannikovi maa eksistentsiaalsete küsimustega, lehitseda mõisa kohta koostatud imekauneid pildi- ja jutualbumeid või uurida maakaarte. Niisama mõisa imetlejatel on aga võimalus ümber riietuda ja kehastuda mõisahärraks või -prouaks, proovida tindi ja sulega gooti tähti maalida ning lastel ka neidsamu suuri pehmeid kelgukoeri imetleda.

Lindale atraktsioonid väga ei meeldinud, koeri nähes kiskus mokk juba päris viltu. Ju talle tuli meelde Vanamõisa käsitöölaat, kus suur ja karvane Mesikäpa kostüümis onu talle komme tahtis anda. Linda vaatas lähenevat hiigelkaru kahtlustavalt ja pistis seejärel täiest kõrist röökima. Edaspidi piisas vaid sellest kui see maskott kusagilt eemalt lettide vahelt vilksatas, et lapsel sireen hüüdma panna.

Meeldiva üllatuse valmistas ka Iisaku muuseum. Lahke ja abivalmis muuseumitöötaja vastas kenasti kõigile meie uudishimulikele küsimustele kuid jättis samas piisavalt aega ja ruumi iseseisvaks avastamiseks. Ekspositsioon oli ilus ja huvitav, välja pandud varandust täpselt õiges koguses, et mitte ruume üle kuhjata.

Avinurme elulaadikeskuse kohta olid ootused tuttavate kirjelduste põhjal kõrged ja pettuma ei pidanud. Vaatasime vanu filme, uudistasime kohalikku puutööd ja sõime maitsva lõuna.

Lisaks jõudsime idas veel tutvuda Poruni matkaraja algusega, imetleda päikese käes sillerdavat Narva jõge ning heita pilgu Vasknarva nunnakloostrile ja Struuga luhale.

Poruni jõgi

Kokkuvõttes võib ikka ja jälle meelde tuletada seda vana ütlust Pariisi ja Nuustaku kohta. Avastamisrõõmu ja käimata teid leiab Eestimaal veel küllalt.

Tsitaat raamatust

Lugesin just läbi ühes väikeses raamatuklubis sel kuul käsitletava raamatu 451⁰ Fahrenheiti. Miks ma seda raamatut küll varem avastanud pole.

Aga tsitaat on siin:

"Igaühest peab midagi järele jääma, kui ta sureb, " ütles mulle mu vanaisa. "laps või raamat, maal või maja, tema enese tehtud müür või kingapaar. Või aed, mille ta on rajanud. Midagi, mida su käed on kuidagi puudutanud, nii et su hingel oleks pärast sinu surma kuhugi minna, ja kui inimesed sinu kasvatatud puud või lille vaatavad, oled sa seal.
Pole tähtis, mida sa teed," ütles ta, "peaasi, et sa midagi, mis enne sinu käte puudutust oli teistsugune, muudad millekski, mis sarnaneb sinuga, kui sa oma käed ära võtad. Lihtsa muruniitja ning tõelise aedniku erinevus seisabki selles puudutuses, " ütles ta. "Muruniitjat nagu polekski olnud, aednikust aga jääb kauaks mälestus."