Kiirustame aeglaselt

Mulle see pikk kevad meeldib. Kui igal aastal on häda, et aed tuleb ära riisuda paari kiire päevaga, enne kui sinised sillaõied rehapiide alt kahte lehte hakkavad lendama, siis sel kevadel on aega küll. Lisaks on alevimajas elades ka selline riisumist tagantkiirustav faktor nagu süümepiinad naabrite ees, kui näed kuidas sinu krundilt vahtralehed teiste puhtakslipsitud aeda lendavad. Mul on väga toredad naabrid ega nad paha sõna ütle aga endal hakkab piinlik. Kevadeti riisudes meenub mulle alati naabri Mamma, kes mulle ühel aastal kaasa tundis, et: "On Sinul alles töö, mees on Sul näljas ja aed korrast ära!" Mulle see lause väga meeldis sest tõsi ta ju oli :)  Aga nüüd kui minu töö ongi väikese Lindaga aias toimetada, pole enam ühtegi vabandust varnast võtta...

Ühesõnaga kevad nagu mulle loodud. Üle tunni aja korraga riisuda ei jaksa, selg jääb haigeks nagu vanainimesel kunagi :) Aga aeglase kevade puhul saab endale seda lubada. Käid ja nokitsed, vahepeal jälle uurid mullast välja tulnud ninasid ja mõtiskled, kellega tegu. No vaadake kasvõi seda tegelast - ise täiesti tavaline aiataim aga mullast tulles näeb välja nagu tõeline ilmaime.

Kui maja eest peenrast sodi korjasin avastasin ka miks mu krookused jätkuvalt ootel on, muld peenras oli veel täiesti jääs. Päike ei ole veel nii kõrgele taevasse tõusnud, et üle katuseharja ka neile sooja jätkuks.
Küll aga leidsin krookuseõie üllatusena hoopis rohevahetuselt saadud krüsanteemipõõsa kaisust. Valget krookust mul veel polnud, nii et kaks ühes.

Kui ma eelmisel aastal Tõrvaaugu metsapäevalt lõpuks Võhma Juurikale jõudsin, oli suurem osa taimemüüjaid juba ära läinud, paar viimast usinat pakkisid veel asju. Aga no ostmata ära minna ka ei saanud ja tundub, et ümaralehine kivikress on päris vahva valik:

Eksperimendi korras sai sügisel maha pandud ka üks juuno "Morning Sky", vaatame kuidas ja kas talle siin meeldib, igal juhul ninad on väljas:

Lisaks lepatriinudele, ämblikele, mesilastele, lapsu- ja koerliblikatele leidsin riisudes veel ühe aias toimetaja, kes korraks pildil poseeris, seejärel aga häiritult oma teed lippas. Mardikate alal ma kahjuks ennast kindlalt ei tunne aga oletan, et tegemist on aiajooksikuga, kelle elu ma oma ringikolistamisega häirisin.

Sellised mõnusad päikesepaistelised päevad ilmselt enam kaua ei kesta aga küll nad tulevad jälle. Kevad ikkagi!

Linda aitab!

Täpselt nädal aega tagasi oli meie ukseesine selline:

Nüüdseks läheb aga aias kõik edasi nii nagu poleks midagi juhtunudki, esialgu tundub, et ükski taim vahepealse külmema aja tõttu kannatada saanud pole.

Kuna lõunapoolne küngas veranda ees on üks soojemaid kohti aias, hakkavad meil märtsikellukesed õitsema tükk aega enne lumikellukesi. Kohe kui märtsikellukesed lõpetama hakkavad, on tavaliselt loetud päevad kui see küngas üle riisuda tuleb, ülejäänud aiaga on aega küll. Miks? Sest see küngas muutub õige pea üleni sillasiniseks ja katsu siis riisuda.

Silladega või siis peenemalt öeldes siniliiliatega on suhe keeruline. Ilmselt on nad siin aastakümneid valitseda saanud ja nüüdseks on meil praktiliselt sillamuru, mis ennast iga aastaga aina kaugemale sirutab. Ega nendega ette võtta vist midagi polegi, on nagu on. Tuleb neid ohates lillepeenardest igal aastal uuesti peotäite kaupa välja kiskuda ja olukorraga leppida. Kevadise sinise õitemere vastu pole mul küll midagi.

Aias ma teinud veel suurt midagi pole, niisama siit ja sealt nokitsenud aga alati on mul nende tegevuste juures järel väike sabarakk, kes tahab iga lille paitada ja nuusutada. Linda on nagu väike kratt, kes tegevuseta nuhtluseks muutub. Ei tähenda midagi, et talle on liivakasti hulk mänguasju toodud ja ema temaga seal torne ehitab ja mängib.

Niipea kui tundub, et laps mänguhoo sisse saanud, proovib ema vaikselt minema hiilida, liivakasti juurest ju paistab, et ühel roosil on jäänud kuuseokstest tekk kevadiselt harvendamata, et mõned püsikute vanad varred võiks ära lõigata või et keset peenart laiutab suur põõsas sügisel märkamata jäänud vereurmarohtu või midagi muud, mis näpud sügelema ajab. Vaevalt on aga ema minema hiilinud, kui mõne minuti pärast kükitab väike uudishimutseja tema kõrval peenra servas ja "aitab".

Ega siis muud kui tuleb väike kratt tööle rakendada - kiita usinalt takka, et "Linda aitab, jah!", anda ämber pihku ja paluda kivid kokku korjata. Õnneks neid meil jätkub, tulevastele põlvedelegi "aitamiseks".

Kõik on rahul, väike kratt korjab nii keskendunult kive ämbrisse, et õhinanohin on selgelt kuulda, ema aga saab rahulikumalt toimetada. Küll on hea kui Linda aitab!

Õhtusöök pilkases pimeduses

Alustada tuleb ilmselt sellest, et muude toredate kingituste seas tõi jõuluvana meile sel aastal ka ühe nn. elamuskingituse ehk siis õhtusöögi kahele tai restoranis Krua. Tavapärasest erines see kingitus selle poolest, et kenasti kujundatud kinkekaart lubas meile õhtusööki pilkases pimeduses.

Pean tunnistama, et alguses suhtusin kingitusse kõhklevalt - ei ole ma kunagi pimedas toimetamist eriliselt nautinud ja noh, kellele ikka meeldiks kui teda mugavustsoonist välja üritatakse nügida.

Asendamatu naabritädi Krista Lindat lõbustama jäetud (suur aitäh talle veelkord!), asusime siis esmaspäeva õhtul päälinna poole teele. Pimeõhtusöögilisi oli kogunenud teisigi, täpsemalt öeldes ootas oma järjekorda restorani kitsukeses eesruumis nii 7-8 paari. Alustuseks tuli ette panna silmakatted ja lasta ennast paarikaupa õhtusöögiruumi talutada ja toolini juhatada. Kui kõik olid oma koha leidnud, lubati silmakatted eemaldada. Noh ikka selleks, et leida ennast....pilkasest pimedusest.

Ootamatul kombel ei olnudki aga pimeõhtusöögi kogemus veider või hirmutav - hoopis lõbus ja huvitav oli. Kujutage nüüd ise ette, mis juhtub kui panna kamp omavahel täiesti võõraid eestlasi pika laua taha istuma. Piinlik vaikus? Aga mis juhtub kui see kõik toimub pimedas?

Pimedusel on kummaliselt vabastav mõju, igal juhul läks suhtlemine kohe täie hooga käima. Oma osa oli sellel kindlasti ka õhtusöögile eelnenud tutvustusringis ja meid pimedas juhendanud Julial, äärmiselt positiivsel ja toredal õhtujuhil, kes paraku ka igapäevaselt pilkases pimeduses hakkama peab saama.

Ainsaks "nägijaks" ruumis oli niisiis ettekandja, kes meile sõjafilmides kohatud pimedas nägemise prillid ees toidud tõi. Aga söök ei olnudki selle kogemuse juures tähtis. Oli hoopis põnev uurida, millised toiduained on meile pimesi tuvastamiseks jagatud karbikestes. Kuidas tunda pilkases pimeduses ära jahu, kamapulber, rosmariin või roheline tee? Kuidas kallata endale pudelist vett ilma maha ajamata. Kas söömiseks oleks parem kasutada kahvlit või lusikat? Ja kuidas see asi küll välja näha võiks, mis ma just suhu pistsin? Kuidas aru saada, et Su taldrik on tühi? Ja loomulikult kuulata Julia kaasahaaravaid lugusid oma igapäevaelust, linnas ringi liikumisest, juhtkoertest, tööst ja kahe väikese lapse kasvatamisest.

Kui pärast kahe tunni möödumist vaikselt silmade valgusega harjutamiseks küünal lauale toodi, oli alguses keeruline aega ja ruumi tagasi jõuda.  Ja eriti veider oli astuda restorani uksest välja tuledesäras linna. Igal juhul väärt kingitus ja huvitav kogemus - aitäh jõuluvanale meenutamast kui hea on elada valguses!

Hooaeg on avatud

    Nii Linda kui ema on nüüd juba tervemad. Haigusega kaasnev bronhiit oli nii kole, et arst arvas Lindale antibiootikume tarvis minevat. Ema arvas seepeale hiidlaste kombel, et "Ju jõuab!" Sügisel ta alles neid krõbistas. Praegu tundub, et oli õige otsus ja köhimine jääb ka ilma kangete rohtudeta aina vähemaks. Kuna ka mina mingeid rohtusid võtta ei tohtinud siis hingasime usinalt kummeli ja teepuuõli auru, määrisime ennast hanerasvaga ja jõime ravimtaimeteesid. Kuna ma haigena nagunii seltskonda ei satu, siis sõin ka usinalt küüslauku. Tundub, et aitas küll. Kuna Linda jäi haigeks hiljem, läks ka tema paranemisega kauem. Aga viimased paar päeva on Linda juba usinalt õues käinud ja avas pidulikult ka liivakastihooaja.

Ise olen juba lootusrikkalt aias toimetanud. Riisunud veel ei ole, maa tundub märjavõitu. Aga niisama natuke siit ja sealt kuivanud pealseid lõiganud ja sodi ära korjanud.

Täna oli aias toimetajaid teisigi.

Kokku lugesin märtsikellukestel kuus toimekat sumisejat. Ja tundub, et minul tuleb igal juhul väga kirju suvi sest esimesena nägin lausa kahte kirjut liblikat koos lendamas.

Ka haapsalu sall sai eile õhtul kenasti raamile, nii et kõik on hooaja vahetamiseks valmis. Vardad sahtlisse ja reha välja :)

Laatsaret

Kindlasti teab iga lapsevanem kui tüütu see võib olla, kui oled just mingisse töösse süvenenud kui järsku tuleb üks väike tegelane ja hakkab Sind ninast ja juustest kiskuma, seljas trampima ja riietest sikutama. No ikka kõige paremate kavatsustega. "Hakkame mängima!" "Emme veeretab palli!" Emme toob õuna!" "Emme loeb konna-raamatut!" Võid ju loota, et väike luupainaja tüdib aga peagi ohkad endamisi, annad alla ja lepid sellega, et käsilolevatest tegemistest ei tule mitte midagi välja.

Aga kui väike luupainaja tõbine on, valitseb majas võõristav vaikus. Ema saab rahus kududa, ilma et keegi vardaid sikutaks. Nii rahulik on, et loe või raamatut. Aga tühjagi Sa loed, igatsed hoopis, et müraks keegi seljas ja käiks närvidele, peaasi, et laps ruttu jälle terveks saaks.

Oleme siin tegelikult kõik sellised tõbised. Täiskomplekt - lisaks palavikule köha ja nohu. Sellised mis ravimite peale ainult naeravad ja öösiti magada ei lase. Täielik laatsaret!

Küsija suu peale ei lööda ehk tundmatute tuvastamine

Kuigi salli äärepits veel varrastel pooleli, hakkasin vaikselt oma aiavihikust ka Tiitabelisse asju kandma. Algus läheb väga konarlikult ja vaevaliselt. No aga kui ma oma koduraamatukogu 1700 teost excelisse kantud sain, siis peaks mu imetilluke aialapp ju käkitegu olema, kas pole?

Põhjus taimede arvutisse kandmiseks on lihtne, mälu mul ei ole ja ainult ühes kaustikus nimesid hoida tundub riskantne, ideaaljuhul võiks ju tabel lisaks paberkujule ka kahel erineval välisel kõvakettal olla. No nii igaks juhuks.

Kohe ilmnes aga ka probleem. Kuna mul on ääretult palju igasuguseid rohevahetustelt saadud taimi, pole mul paljudel juhtudel õrna aimugi, mis sordiga tegemist. Aga kuna mul on nüüd palju uusi ja tarku aiahuvilistest tuttavaid, siis laon igaks juhuks nüüd oma tundmatud siia rivvi. Ehk juhtub ime ja mõni tuntakse ära.

Esimest tundmatut on ilmselt võimatu tuvastada, valgete õitega põõsasmaranaid on ju nii palju. Nii et ilmselt jääbki ta tundmatuks. Pärit Ellamaalt.

Veel üks lootusetu juhtum on ilmselt ka sinine elulõng, mis meile 2010. aastal kingiti:

Tundmatu tulp tuli Hansaplandi lahtiste sibulate kastist Pinocchio pähe. Pinocchio ta igal juhul pole aga tegelikult meeldib ta mulle isegi rohkem. Väga varajane ja narmasõiega.

Kuigi aed oli enne meie tulekut pidanud kümmekond aastat ise hakkama saama, olid mõned kangekaelsed kultuurliigid siiski alles, muuhulgas ka kaks iirist. Ilmselt on tegu levinud taluaia sortidega. Sama küsimus on ka sinise iirisega, ilmselt kõige tavalisem juba ammu aias kasvatatav sort aga nime ei tea.

Kolmest vanast pojengist olen suutnud ainult ühe ära määrata, ülejäänud siin:

Rohevahetuselt on saadud terve hulk kraami, mida ka ilmselt juba aastakümneid taluaedades kasvatatatud aga nende õiget nime pole lahked jagajad teadnud. Kõik on ilmselt juba aastakümneid vanad sordid.

Vähemalt see tegelane peaks küll tuttav olema aga no sordinime ei tea . Samasugune valge on ka.

Rohides avastasin järsku peenrast täiesti tundmatu eluka:

Ellamaa aianduspäevadelt pärit helmikpöörisel jäi lihtsalt nimi üles kirjutamata

Samamoodi sellel kaunitaril

Veel üks tundmatu Rohevahetuselt

Koos purpur-lumeroosiga sain ka valgete õitega lumeroosi, kelle täpset nime ei tea

Tundmatu nelk

Tundmatu asiaat

Kindlasti on aias tundmatuid veel aga praegu ladusin siia need, kelle pildid arvutis olemas olid. Flokside ja astilbede osas on lootus väga väike aga ehk saab mõnegi taime kambapeale paika pandud. Aitäh juba ette kõigile mõistatajatele!

Kevad aias

Oot-oot, mis kuu meil siin oligi?

Lumeroos:

Tulpide pärast hakkab mul kerge mure tekkima - kõigil on ninad lootusrikkalt maast väljas - aga kalendri järgi on aega korralikuks külmaks veel küll.

Aga isegi floksid on otsustanud kasvama hakata. No on alles totud.

Vähe sellest, et taimed on lolliks läinud, endal hakkab ka see vana tuttav sõrmede kihelemine pihta, mitu korda juba seemnepakke edasi-tagasi lapatud, õnneks tegudeni pole veel jõudnud. Vara on.

Ka isu igasuguse rohelise järele kasvab, minu poolest võiks pigem tulpide asemel naat niimoodi maa seest välja trügida, teeks ühe hea piruka. Niikaua tuleb aga väljamaise kraamiga leppida. Avastasin enda jaoks keerulise roa nimega Guacamole, mida teha on aga imelihtne.

Vaja läheb:

küpset avokaadot
sidrunimahla
küüslauku
maitse järgi soola ja musta pipart
veidi peeneks hakitud tomatit  ja sibulat

 Avokaado lasin saumikseriga pudruks, ühe küüslauguküüne pressisin ka hulka ja segasin ülejäänud kraami sisse. Kogused panin maitse järgi aga soovi korral leiab kindlasti retsepti ka. Pärast määrisin näkileivale. Imehea sai -  kausitäis kadus õhtu jooksul otsekui imeväel. Üllataval kombel maitses väga ka meesperele, kes tavaliselt igasugu rohelisest kraamist mööda püüab hiilida.

Kompotti!

Olen loomult korilane. Ikka on vaja suvel kõikvõimalikke hoidiseid vaaritada alates maasikamoosist ja lõpetades boršipõhjaga. Talvel on eriti mugav keldrist paar purki haarata, liha keema, mõned kartulid juurde, supipõhi potti ja ongi söök valmis. Samal põhimõttel olen teinud purki ka seeneseljankat. Kuni avastasin, et seeneseljanka põhi on talvel pirukatäidisena märksa maitsvam kui supina.

Magusate hoidistega on aga asi keerulisem. Nimelt on Jürgen äärmiselt kehv moosisööja. See tähendab, et kogu selle vaaritatud moosilaadungi söömisega peaks ma ise hakkama saama. Samas täiesti ilma vaaritamata ka suvel olla ei oska. Minu uus lemmik on tikri-apelsinimoos. Varem ei osanud tikritega kunagi midagi mõistlikku peale hakata aga see moos on imehea.


Õnneks on meil nüüd üks tõsine moosisöödik peres. Hommikul lastakse emal ikka korralik kuhi moosi pudrule panna ja nõutakse sügavkülmast veel marju juurde. Linda eriline lemmik on aga alõtša-suvikõrvitsa kompott. Jälle üks hea kombinatsioon. Suvikõrvits saab alõtšalt hea maitse, samas neutraliseerib kompotis liigse hapu maitse.

Igal juhul nõuab väike Linda pidevalt "Viil (veel) kompotti! Viil kompotti!" Ühel purgil oli vist kaas kehvalt peale saanud, igal juhul rändas käärima läinud sisu solgiämbrisse. Kuna ema hakkas just Lindaga õue jalutama minema, tõstis ta ka solgiämbri ukse taha, et see kompostihunnikusse viia. Aga oi seda rõõmu, kui väike Linda avastas esikust selle, mis tema kujutluses oli ilmselt ämbritäis kompotti! Ema jõudis veel viimasel hetkel vahele, enne kui väikesed sõrmed ämbri kallale jõudsid.
"See kompott on pahaks läinud!" üritab ema Lindale seletada "seda ei saa süüa! Pärast toome keldrist uue."
Jalutamast tulles, läheb ema ämbri järele, et see tühjaks viia. Ka väike Linda proovib jälle lootusrikkalt ämbrist kompotti õngitseda.
"Kompott on paha!" püüab ema lihtsamalt ja arusaadavamalt rääkida.
"Emme paha!" teatab Linda enesekindlalt,: "Kompotti!"

Ja kõige lõppu üks tubane õis - ratsuritäht Papillio otsustas õitsema hakata

Väike lobamokk

Linda ema tõstab pilgu kartulilt, mida ta parasjagu lõunasöögiks koorib.
"Linda, kas Sa ütlesid just praegu palju õnne?" küsib ta üllatunult.
"Palju unne! Tervist! Tervist!" hõikab laps uuesti - "Tädi räägib palju unne!"

Õigus, hommikul loeti ju Vikerraadios eakatele õnnesoove, kui me parasjagu Lindaga putru sõime. Vahel mulle tundub, et see laps on kui käsn, mis kõikvõimalikud sõnad endasse imeb, et siis kõige ootamatumatel hetkedel oma teadmistega hiilata.

Seetõttu on ema ka üha enam sunnitud köögis toimetades ainult Vikerraadioga piirduma kuna reklaamid jäävad kõige paremini lapsele külge ja paar päeva kordas laps juba lauset: "onu soovitab!" Ja ju ta selle väljendi  "piiks-piiks" ka mõnest kiirlaenureklaamist sai.

Ka televiisorit oleme püüdnud taustana mitte kasutada aga vahel tahaks ju ikka mõnda saadet vaadata ka, ilma et väike tegelane klaasistunud pilgul ekraanile jõllitaks. Nii ootavadki ema-isa alatult kui laps magama läinud ja hakkavad siis vaikselt salaja televiisorist kordustv-d vaatama.

Enamasti on Linda sõnad ka kõik arusaadavalt öeldud, ainult hääldamine käib veidi teistmoodi kui täiskasvanutel. Tundub aga, et Lindaga jäävadki sellised toredad "oma" sõnad ära, mida üles kirjutada ja hiljem naljalugudena edasi rääkida. No on alles väike lobamokk!

Talvise linnuvaatluse tegime ka Lindaga kahekesi ära. Väga vahva internetikeskkond on selleks loodud, minge vaadake ka, milliseid linde kodukohas üles loeti - link on siin.

Mul oli ausalt öeldes juba meelest läinud, et mõtlesin osaleda aga koristamise ajal pilku korraks aknast välja heites unustasingi ennast toidumajakese juures tegutsejaid vaatama ja siis sai juba külalised kirja ka pandud. Meie aias toimetasid sel laupäeval seitse rasvatihast, kaks sinitihast, põhjatihane, leevike, musträstas ja rohevint. Samal ajal kaklesid kompostihunnikusse viidud toidujäätmete pärast taustal ka harakas ja hallvares. Nii et vaadata oli kui palju. Kuigi linnuvaatlemisele ei aita kuidagi kaasa aknal erutusest üles-alla hüplev väike Linda, loodetavasti aitab see aga kaasa loodusearmastuse ja linnuhuvi tekkele.

Imeline ilm!