Olen ikka veel luulelainel ja sattusin hiljaaegu lugema Maarja Pärtna luuletust, mis tundub aednikule vägagi ajakohane:
siin pole kuhugi kiire. kevadelgi
ei ole siin kuhugi kiire. Meie õuepeal
on kevad, aga seegi pole siinmail pakatamine
vaid pikaldane, piiripealne olek
unine ringutus, ringivaatamine...
...läheb aega, enne kui rammestus lõplikult kaob
ja kõik silmad lahti püsivad -
nii on see igal aastal
esimeste pungade ilmumisest
kõigi võrade täitumiseni võtab mitu kuud...
kevadine valevlill 31. märtsil
... pirnipuu sirutab end
ja vastab peotäie ergaste õitega
mulla ja valguse raugemata kutsele.
Selline see eestimaine kevad juba on. Kord külmetab, kord sulatab, kord paistab soe päike, kord puhub lõikav tuul ja puhub lumekruupe suhu ja silma. Pirnipuu õidepuhkemiseni on veel aega, seni tuleb õnnelik olla esimeste sillaõite eest murus. Futu soovil uurisin järele - silla õietolm on tõepoolest sinine!
hea ja asjakohane luule, nii see meiemail käib tõesti aga sinul on juba päris kena jupike kevadet aiast võtta, võrkiirised on tõeliselt tublid. Kui kõik tardusid külmalaines siis nemad ajavad kevade asja edasi
VastaKustutaNii ilusad mitmevärvilised ringutused. Huviküsimus ka - mis on valevast kevadlillest üle kivi? Tumelillad õienupud...Ok, krookus, aga milline?
VastaKustutaCrocus tommasinianus 'Pictus'
Kustuta