esmaspäev, 15. juuni 2015

Uutmoodi veel ei oska...

Naljakas on see ilmaelu. Eelmisel aastal täpselt samal ajal käisin ringi ja mõtlesin, et lõpuks ometi võib tehtuga rahule jääda ja hakkab päris vahva aed kujunema.

Sel aastal on täpselt vastupidi. Käin nina vingus ringi, ei sobi see ega kõlba teine. Põhimõtteliselt pole ma varsti enam ühegi enda loodud koha ega vaatega aias rahul. Välja arvatud grillimajake, see on päris armas.


Noh ja siis ma käin ja tõstan taimi edasi ja jälle tagasi ja pole ikka rahul. Tegelikult ma tean, milles asi. Nimelt selles, et esimesed aia-aastad keskendusin ma ainult taimedele sest noh, mul ju polnud neid. Nüüd aga peaks hakkama rohkem tähelepanu pöörama vaadete loomisele, suure pildi ja aia enda kujundamisele. Kui eelmisel aastal ma tuuseldasin ja möllasin ja veeretasin koos pisikese kõhusoleva Kaisaga kive ja kruusa siis sel aastal ei ole mul seda õiget hoogu. Olen jänespüks ega julge kusagilt pihta hakata. Mingi vastik väike hääleke hoiab sabast ja sosisab kõrva, et "aga mis siis kui välja ei tule, songid niisama ilusa muru ära! Ja üleüldse sa ju ei oska ja kindlasti tuleb sul varsti hoopis parem mõte ja pead ümber tegema! Ja üleüldse kesse ometi seda aeda küll pärast korras hoidma hakkab).

Nii ma siis ei teegi midagi vaid käin lihtsalt vingus näoga ilmutust oodates ringi. Kuni ilmutust ei tule, nii kaua ei tee ka, ainult virisen. Surnud ring.

Niisiis käin hoopis teiste aedu vaatamas. Kus kõik on ilus ja korras ja viimse lible ja kruusakivini läbi mõeldud. Siinkohal suur-suur aitäh äiapapale, kes minu aiapostitusi lugedes omal initsiatiivil mulle kaks imeilusat aiakülastust korraldas. Üks Pärnu- ja teine Raplamaal. Mul oli väga tore ja armas päev huvitavate inimeste ja kaunite aedadega, kus isegi tarbeaed nägi välja otsekui eestiaegse põllutöökooli näidisala.

Vesi vulises ja kalad ujusid vesirooside vahel

Tiigi kaldalt leidis toredaid sammaldunud moldaedu

Ja iidvana looduskaitsealune tamm metsatee lõpus ja noored punased tammed palksauna juures ja vanad õunapuud, mis oskuslikult noorendatud ja kujundatud. Ja need rodod!

Teine aed oli sama tore ja huvitav ja koos lahke pererahvaga ringi vaadates ja sadu küsimusi küsides ei pannud aina tugevnevat vihma tähelegi. Aga samamoodi ei pannud tähele ka fotoaparaati kotist välja võtta. Kui aias on 101 eri sorti hostat, muust ilust rääkimatagi, siis on kõige vaatamisega raskusi ning pildistamise jaoks palju mahti ei jäägi.

Koju tagasi jõudes tõstsin terve õhtu taimi ringi. Rahule ei jäänud ikkagi. Tüüpiline!

19 kommentaari:

  1. Oi, nii tore! Mõtlen aiatuure ja tegelikult see uutmoodi -veel -ei -oska on ka päris tore seisund ja läheb muudkui mõnusamaks, küll see sind tabab :D Ilmutusena, nii et kus siis hakkab kiva ja kruusa lendama :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Meie majas kiva ja kruusa lennutada ei saa, peremees saab infarkti. Tuleb vaikselt kusagilt otsast jupike teha ja siis veel jupike ja veel jupike kuni märkamatult suur ala valmis saab :)

      Kustuta
  2. Sa räägid justkui minu mõtteid! Pidevalt enda aia keskel olles näed muudkui vigu igal pool. Siis tuleb aga keegi teine ja ütleb, oi kui ilus. Sõbrannagi ütles, et varem muudkui tassis taimi ühest kohast teise nagu kass poegi, hiljem aga rahunes maha.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hea kuulda, et kellelgi veel sarnased mõtted, muidu tekibki tunne, et ainult mina kõhklen ja kahtlen

      Kustuta
  3. oeh, eks see küla võileib ole ikka kidusest parem :) eks vahel tuleb ära käia, kuigi minul see ärakäimine väga ümber tõstma ei kisu, kõigil on oma hing ja nägemus, aed on aedniku nägu ja igaüks meist on isemoodi, isiksus ja puha :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mulle tegelikult sellepärast meeldibki mööda võõraid aedu kolistada, et iga aed on omamoodi ja pererahva nägu. Ja minu puhul ei tekigi enamasti tahtmist midagi üks-ühele üle võtta vaid pigem saab pilk värskem, et kuhu oma tegemistega edasi liikuda.

      Kustuta
  4. Teiste aedade vaatlemine korrastab mõttetegevust, rikastab, harib, laseb avastada ja võrrelda. Milline on sinu vana hea tuttav taim teiste valgusoludega, teises pinnases? Teise aedniku õnnestunud kooslused panevad võibolla endagi mõtte mõnes uues suunas tööle jne jne.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No täpselt, ma polekski osanud nii ilusasti asju paika panna

      Kustuta
  5. Rahu, ainult rahu! Sul on aega küll omanäolise aia kujundamisel. Taimedele keskendumine ongi ainukene viis neid tundma õppida. Kõik loomingulised aiapidajad teevad korduvalt taimede ümberpaigutusi, enne kui (võib-olla) jõuavad täiuslikumate ideekavadeni - plaanitud, tehtud ja valmis. Ainukene probleem, et kõiki puid ei ole enam kümne aasta pärast võimalik ümber istutada. Minu nägemuses määravad sinu aia tulevase näo sinu enda suundumused - traditsioonilised kodumaised kultuurilised väärtused, üldine loodusarmastus ning kaugete maade kutse, rõhuga metsikumatel mägistel aladel. Esimene kõige olulisem samm selles suunas ongi juba tehtud - kodu(aia) asukoha valik. P.S. Põhimõtteliselt on olemas ka mõned rodod, mis väga valjul häälel haput pinnast ei nõua.

    VastaKustuta
  6. :D
    Siis on ju kõik hästi, kui Sa ise rahul pole. See tähendab, et tuleb see taimetõstmine rahule jätta ja oodata ilmutust :) Kõik on ju hästi, Sul on taimed ja teadmised, kes kuidas kasvab ja mida vajab. Ilumeel on ka kõrgelt arenenud. Paned need asjad kokku, teed selged valikud ja saadki endale oma pisikese paradiisi

    VastaKustuta
  7. Hei! No ma ei tea, kas see jah lohutav, aga võib-olla kinnitab, et jah, eks see millest kirjutad , käib vast ikka iga aednikuga kaasas. Eespool kirjutajatel on palju juba kirja pandud. Aga jah, aeg on minu meelest aedniku sõber :) olen ise kogenud. Ja eks ta niimoodi vaikselt areneb , nii nägemine kui ka teadmine, et mida ja kuidas ja kas siis ikkagi. Usun, et sul läheb loomulikku rada see kasvamine koos oma aiaga. Nagu ikka see käib, läbi vaeva ja rõõmu.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eks see kurtmine tuligi vast suures osas ka sellest, et ma olen viimasel ajal liiga palju aega ninapidi oma aiaga koos. Nagu inimeste puhulgi kipuvad sel juhul pisiasjad häirima ja suurt pilti varjutama hakkama ;)

      Kustuta
  8. Mina vist pole isegi nende kujundusteemadeni jõudnud. Kuigi jah, mõtlen ka juba aegajalt, et kõik võiks ikka kokku nägus välja näha. Aga siiani olen keskendunud taimedele ja nende heaolule. Ja eks neid ahastuse momentegi ole olnud. Üldiselt mulle aga tundub, et kui muru on niidetud, peenraserv löödud ja peenar ise umbrohust puhas, on iga aed ilus!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ah nii palju kui ma pilte näinud olen võin sellisest oskuslikust kujundamisest ainult und näha kui Sinu aias :D

      Kustuta
    2. jessas, loen Tistou kommentaari ja mõttes loendan: muru - niitmata, äär - puudub, umbrohi ... :D :D

      Kustuta
    3. Oeh, see nüüüd külll ei olnud eesmärgiks! :D

      Kustuta
  9. Kõik te olete jälle jõudnud juba kõik ära öelda ja mul pole midagi lisada. Käin ainult samamoodi kõhklustega ringi... :D

    VastaKustuta