kolmapäev, 29. aprill 2015

Pisike Kaisa ja kolehirmus pall

Kui väike Linda sai pooleaastaseks kinkis ristiema talle ilusa isetehtud palli. Vilditud pall on pealt karvane ja pehme ja krõbiseb veeretades toredasti. Ilus asi ja pisikestele põnnidele igati sobilik.

Nüüd on aga selgunud, et tegelikult on see pall üks kolehirmus asi. Vähemalt pisikese Kaisa jaoks. Kaisa mängib täiesti kompleksivabalt kõigi asjadega alates õe mänguköögist ja lõpetades iga lohakilejäetud sussiga, mis vähegi kätte (või õigemini hambu) õnnestub saada. See pall aga.... see on lihtsalt kole! Ja hirmus! Vähemalt väikese Kaisa meelest.

Seda palli vaatab väike Kaisa eemalt ja mida kaugemalt seda parem. Kaisa ilme järgi võib aru saada, et sellelt lelult võib küll kõike oodata, ilmselgelt ei saa heade kavatsustega mänguasi sellist häält teha ja mine tea äkki tuleb lapsele kallale kah veel. Kummaline on see, et teiste krabisevate ja krõbisevate asjadega ollakse vägagi sina peal ja pallid meeldivad ka Kaisale väga. Välja arvatud see üks pall. See kolehirmus pall.

Kui palli on tükk aega altkulmu piilutud, võib üritada seda ettevaatlikult endast eemale saada. Näiteks ühe sõrmega togides sest kes tahaks nii kolehirmsat asja kätte võtta.


Seejärel tuleb aga sõrm kiiresti tagasi tõmmata ja selja taha peita sest kolehirmsalt pallilt võib kõike oodata.  Või veel parem on õudusilme näol jalgadega palli eemale togida.


Eile tühjendas Kaisa rõõmuga suure õe mänguasjakasti  - krabas aga järjest lelusid pihku, vaatas natuke ja poetas maha - pärastiseks. Korraga sattus aga kätte seesama kolehirmus pall. Kaisa nägu oli hindamatu. Nagu oleks aardelaekast järsku hoopis peotäie nälkjaid pihku haaranud. Ehmunud laps pistis üürgama kui udupasun ja viskas kolehirmsa palli vastikustundega kaugele minema. Läks tükk lohutamist enne kui trauma ununes ja jälle mänguasjakasti lähedusse minna julgeti.

Üritasin täna Kaisale näidata, et see pall ei ole ju tegelikult nii kole. Veeretasin seda vaikselt oma käes ja tegin pallile pai. Kaisa piidles eemalt. Mängisin edasi. Kaisa hiilis vargsi lähemale. Näitasin lapsele palli ja rääkisin, et tegelikult on see pall ju päris tore - pehme ja teeb vaikset häält. Ei midagi hirmsat. Kaisa kuulas ja tuli lõpuks otsustavalt minu juurde. Haaras julgelt kolehirmsa palli enda kätte, viskas selle kaugele selja taha minema ja ronis sülle peitu.

9 kommentaari:

  1. vot siis, milline pall :) aga täitsa huvitav, miks selline reaktsioon, mingi seos eelmisest elust kui müstifitseerida :D

    VastaKustuta
  2. Nii armas lugu... ju see vildi karvasus ei ole siis Kaisa käe järgi :)

    VastaKustuta
  3. Laste hirmud on sageli seletamatud, ju selles pallis midagi sellist on, mis lapsukesega ei haaku.

    VastaKustuta
  4. Ilus pall on Kaisa silmis kolepall:)

    VastaKustuta
  5. Pilte vaadates saad aru, et nalja pole, väga tõsiselt vaatab. Huvitav jah, et mis seos.

    VastaKustuta
  6. Võib-olla ta seletab sulle hiljem, kui juba rääkida oskab. Mul oma lastega on sedalaadi kogemus.Mingi eelmise suve sündmus rääkimiseelsest ajast võeti teisel suvel jutuks, oli küll selline asi olnud :)

    VastaKustuta
  7. Ja mõne asjaga on vastupidi. Pisikesed inimesed ei karda neid asu, aga natuke suuremana kardavad. Eks elu näitab, kas see on ajutine või jääbki see kolepall talle ebameeldivaks. PS! Pall ise on väga ilus ju

    VastaKustuta
  8. Uba võib olla mõnes unenäos. Ka too pall võis seal figureerida ja avaneda ja issand ise teab, kes sealt unenäos võisid välja marssida...näiteks.

    VastaKustuta
  9. Thanks for sharing, nice post! Post really provice useful information!

    Giaonhan247 chuyên dịch vụ mua hàng mỹ từ dịch vụ order hàng mỹ hay nhận mua nước hoa pháp từ website nổi tiếng hàng đầu nước Mỹ mua hàng ebay ship về VN uy tín, giá rẻ.

    VastaKustuta