teisipäev, 18. november 2014

Rahus

Linda sööb köögilaua ääres.
"Söö nüüd ilusasti kõht täis, siis lähed magama, " ütlen talle köögis toimetades
"Emme ka sööb!"
"Emme sööb siis kui Linda ja Kaisa on tudile läinud!" selgitan Lindale
"Rahus! Emme tahab rahus süüa!" noogutab Linda arusaavalt.

Ka aed on juba rahus. Välja arvatud umbrohi, mis jätkuvalt peenral rohetab ja mööda kõndides silma riivab. Aga las ta olla, ju kevadel jõuab. Enam ei ole absoluutselt mingit tahtmist aias toimetada, võimaluste asemel hakkavad silma läbinähtavad vabandused - noh, et külm on ja pime ja aega kah pole. Aitab siis küll, kuulutame aiahooaja lõppenuks.

Isegi hullumeelse järjekindlusega kiviktaimlasse roninud mutt jäi lõpuks lõksu

Elu muutub aina tubasemaks ja tubasemaks, ehk liigagi. Mulle tundub, et ainsana saab piisava doosi värsket õhku Kaisa, kes lõunaune õues teeb. Meie, teised, oleme varsti kollased ja krimpsus nagu kogemata salvenurka ununenud möödundaastased kartulid.

Aga külm on. Ja pime. Ja aega pole.

Hoopis mõnusam on ju teleka ees soojas tugitoolis vardaid klõbistada. Nii paljukest kui seda aega antakse. Enamasti näeb see pigem välja nii, et tood teisest toast oma kudumistöö, paned  mõnusad soojad sokid jalga ja vajud tugitooli.

"Emme!" Mis Sa teed! Ma tahan ka kududa! Kus see Linda kudumisetöö jäi?"
Otsid siis lapsele vana sassiläinud salliserva ja tömpide otstega ringvardad pihku. Võtad uuesti vardad pihku, jõuad just aru saada, kuhu pooleli jäid, kui kostab nõudlikult:
"Emme! Kus see minu suss jäi! Ma ei leia oma sussi üles!"
Aitad kadunud sussi omanikuga kokku viia ja proovid uuesti. Jõuad tugitooli istuda kui....
"Puuuuääääääääää!" kostab seni rahulikult mänginud Kaisa poolt.

Nii ei olegi nagu mõtet suuri tegemisi ette võtta, samas vajab jõuluvana hädasti abi oma kingikoti täitmisel ja tegelikult on tal sellega juba kiire.

Vähemalt Lindal on jõuluvanale laulud juba selged. Mulle endale on elevant kõrva peale astunud. Kohe kõvasti. Ja sellepärast ma avalikult laulmast üldjuhul keeldun. Aga lapsele on ju vaja. Kust ta muidu õpib.

Laulda Lindale meeldib. Kui ta veidi väiksem oli, siis oli ainus viis täielikult tähelepanu püüda, laulda Lindale mõni uus laul, mida ta veel kuulnud polnud. Vanad viisid enam mõne aja möödudes ei töötanud. Uut laulu kuulati aga suu lahti ja silmad pärani ning nõuti kohe kordust. Kui kolm- neli korda oli ette lauldud, siis oskas Linda juba ise järele laulda.

Ladusin letti kogu oma lapsepõlveaegsete muusikatundide teadmised - "Juba linnukesed", "Mutionu pidu", "Rongisõit", "Kes elab metsa sees" jne. Vahepeal arvas Jürgen, et Linda on ainuke kahe-aastane, kes laulab peast "Viimse reliikvia" pistoda-laulu. No aga mis teha, kui emal muu repertuaar lõppema hakkas.

Nüüd on aga Linda vist jälile jõudnud, et ema muusikalised anded jäävad tema enda omadele alla. Kui ma täna talle ette laulda üritasin, käratati emale nõudlikult:
"Sina ei laula, Sina kuulad! Mul hakkab kõrv valutama!"

Nojah..... Eks ma pean siis Kaisale laulma, ta ei oska veel protesteerida.


4 kommentaari:

  1. Kuidas Sul küll selle mutiga õnnestus? Ma ka lõksutasin terve nädalavahetuse, aga ei kedagi! Ja siis ma arvasin, et tegelt on mul sisimas kahju, kui nad lõksu jääks ja hukkuks ja seetõttu nad ei langegi sinna. Aga krt nad teevad pahandust!

    VastaKustuta
  2. Minul oli ka pikka aega kahju ja lõksu ei pannudki. Kui ta esimest korda mu kiviktaimlasse ronis ja taimed üles kergitas, panin talle käiku natuke petrooleumi - kadus kohe. Ma juba rõõmustasin, et ei pidanudki teist lõksuga kiusama. Aga ta lollike tuli ju kohe uuesti tagasi ja tegi kaks korda rohkem pahandust. Ei maksa aedniku kannatust proovile panna!

    VastaKustuta
  3. alul on muttidest kahju aga kui neid siis aeda muudkui koguneb ja koguneb...pahandust palju rohkem ja siis on juba taimedest ja endast kahju :) aga kui ma mõtlesin, et olen ainus, kel nagu natuke külm ja tuuline ja pime ja mis kõik veel aeda minna on, siis pean tunnistama, et täitsa hea on mõttekaaslased leida :D ela aga rahulikult talveelu oma armsatega, küll kevadel jõuab jälle :D ah kukkusin lobisema, kuuseis vist selline

    VastaKustuta
  4. Aed on tähtis, aga mitte ainult. Las ta saab mõneks ajaks rahu:) Lastega veedetud ilusat aega hiljem tagasi ei saa. Lindakesel on õigus, ema vajab tõesti mõnd rahulikku hetke:)

    VastaKustuta