Ega siis Kaisa ootusaeg kehvem ei saanud olla. Valmis valge sall sünnipäevakingiks mu emale, koekirjaks loomulikult "ema süda". Sall sai suurem kui tavapäraselt aga ema süda ongi ju suurem kui teistel ja ka sall võiks ju emal siis veidi suurem ja soojem olla.
Esimesed paar kuud ei saanud ma salli jätkamise peale mõeldagi, siis aga oli korraga tähtaeg ukse ees ja salli lõpetamisega kiire. Mingi aeg tundsin ennast nagu peategelane Anderseni muinasjutus "Metsluiged", kes oma vendade päästmiseks iga hinna eest kiiresti kuduma pidi.
Ristimiseks ma igal juhul salli valmis ei jõudnud aga paar nädalat hiljem küll.
Nüüdseks on sall Kaisa ristiemal käes ja tema loal panen ühe pildi siia ka. Haldjast ristiema ja tema haapsalu sall.
No see on küll vägev!
VastaKustutaAustan inimesi, kes oskavad nii peent käsitööd teha. Ma pole kunagi osanud ei kududa ega heegeldada, isegi koolitööd tegi ema ära, olen selles suhtes täielikult käe peale kukkunud. Kannatust ka ei ole :)
VastaKustutaVäga kaunis ja väärtuslik.Tubli naine! Mul on ka juba üsna palju "eelvalmis "sallikudumiseks, aga hetkel on lõpetamata töid ja ajanappus, mis ei lase päriselt asjast kinni haarata. Sinu postitus hakkas jälle südamele koputama. Aga tore, kui kord õnnestub, siis saan ehk sinult nõu küsida kui enda oma otsas. Aga nii toredaid tegemisi sul ikka et rõõm vaadata!
VastaKustutakui kaunis ristiema :) aga su sallikudumised hakkavad mul ka naha vahel sügelema, peaks ka kord julguse kokku võtma ja proovima
VastaKustutaVäga kaunid nii sall kui ristiema. :) Elu jooksul on olnud lausa mitu momenti, kus isegi lõng oli valmis muretsetud ja vardad, aga kudujat minust sellegipoolest ei saanud. Eks ta on üks peenike ja keeruline töö ka.
VastaKustutaImelised!
VastaKustuta