Sinilillepalavik

Nüüd võib öelda, et aiahooaeg on tõeliselt avatud. Laupäeval käisime aalujate kambaga esimesel aiakülastusel, ühes tõeliselt vägevas alpiaias, kuhu mina sattusin esimest korda. Uurimist-vaatamist-küsimist oli palju, sinililled, kivirikud ja karukellad õitsesid, lahke perenaine tutvustas aeda ja peale seda sai kohvitatud ja koogitatud ja jutustatud. Imetore!

 Tee peal vaatasime veel kolm varakevadist aeda üle ning vana paha Kesse, kes eelmisel aastal terve pinu alpitaimi istutamata jättis ja pottides üle talve hoidis, korjas ikka üht-teist näppu ka. Nii et kui mina Futu juures oma nodi autosse tõstma hakkasin, jäi kaasatulnud taimekoguste üle ainult ahastavalt pead vangutada. Terve tänase päeva ma siis istutasin ja istutasin ja siis veel natuke istutasin. Hea, et vähemalt see-ei-ole-peenar sügisel peenraks vormistatud sai.

Sellessamas toredas alpiaias tabas mind taas sinilillepalavik. Küll oli seal igasuguseid põnevaid roosasid, siniseid, lillasid toone, topeltõiega ja ilma tolmukatega sinililli. Futu juurde jõudes tegime ühe käigu tema sinilillemetsa ka aga midagi väga põnevat silma ei jäänud, niisama toredad eri siniste toonid ja üks roosakasvalge puhmas ka vahelduseks. Ja muidugi mõnus jalutuskäik kevadises metsas laulurästa viiside saatel.

Täna tegin istutamise vahel sinilillepalaviku leevendamiseks tiiru Märta aias. Küll tal on ilusad suured puhmad eri tooni sinililli. Osa nendest toredatest sinilollikestest tõi aeda juba Märta isa oma metsaskäikudelt.

Igal juhul tundub, et sinilillepalavik on nakkav. Ei läinud kaua, kui seadsimegi sammud sinilillemetsa, et Märta isa kunagised sinilille- salapaigad  üle vaadata. Esimene salakoht oli roosade sinilillede mets. Roosat tooni sinililli oli siniste vahel palju, jalutasime ja imetlesime. Teises salapaigas olid aga hoopis huvitavad õied, pikkade õielehtedega -  "nagu klaverimängija sõrmed", arvas Märta. Lisaks oli seal "sinilollikestel" õielehti 8-10, lõpuks leidsin lausa peaaegu, et topeltõielise vormi

Huvitav on see sinilillemaailm. Kasvõi mu oma aiaäärsed valged sinililled pole lihtsalt valged, vaid igaüks on isemoodi tooni ja õitega.

Tõeline sinilillepalavik!

Aprill, aprill

Esimene suur õitsemislaine aias on läbi ja uus algamas. Lumekupud ja lumikellukesed õitsevad jahedate ilmadega pikalt, isegi praegu pole nad varjulisemates kohtades veel õitsemist lõpetanud.

Eranthis hyemalis `Guinea Gold`

Huviga sai oodatud, millal avab õied talvine lumekupp `Flore pleno`. Päris armas tegelane.

 Eranthis hyemalis `Flore Pleno`

Esimene õitseja, talvine lumekupp `Schwefelglanz`on nüüdseks lõpetanud aga üllatuseks avastasin, et ta on eelmisel aastal usinalt seemneid laiali poetanud. Põnev, mis sealt titemerest tulemas on, Internet väidab, et võib sordiehtsat järelkasvu seemnest anda küll.

Krookused ja võrkiirised on nüüdseks lõpetanud, teatepulga võtavad üle sinililled. Esimesena transilvaanlased ja siis harilikud sinililled. Kuigi sinilille puhul on alati asi harilikust kaugel - kuidas küll nimetada harilikuks taime, mis särab ja sillerdab aia ääres sinise, lilla, roosa ja valge eri toonides ja varjundites.

Transilvaania sinilill `Alba`(Hepatica transsilvanica `Alba`)

Transilvaania sinilill `Lilacina`(Hepatica transsilvanica `Lilacina`)

 Transilvaania sinilill `Harvington Blue`(Hepatica transsilvanica `Harvington Blue`)

Sinine täidisõieline sinilill kahjuks nähtavasti talve üle ei elanud, vähemalt praegu pole mingit elumärki näha aga roosaõieline on alles.
 

 Ka kivilas on küll esimesed värvilaigud hääbumas aga kohe alustavad uued nagu näiteks suur karukell.

Pulsatilla grandis

Ümaralehine kivikress meeldib mulle ka väga aga ta jäi iga aastaga viletsamaks. Eelmisel aastal noorendasin ja istutasin teda mitmesse kohta laiali, nüüd õitseb jälle ilusasti.

 Aethionema rotundifolium

Sama ilus lilla varakevadine kiviktaimla kaunistaja on maadjas litterhein. Külvab ennast kui segane aga kuna teda on ka lihtne välja rohida, siis pole probleemi.

 Thlaspi stylosum

Siiani on ennast ilusatsi külvanud ka punane nõmmkann, mis on tore sest muidu ta väga pikaajaline ei tundu olevat, siis on vähemalt järelkasv olemas.

 Androsace carnea

Aga üldiselt on ikka veel liiga tuuline ja külm, et pikemalt aeda kisuks, kui lühike jalutuskäik kevadõite imetlemiseks. Kui vahepeal sooje ja ilusaid kevadilmu jagati, olin mina õpilastega Lahemaal metsas. Ilus ilm kulus muidugi sellele matkale ka ära, nii et ei saa nuriseda. Kevad alles ees.

Esimesed õitsejad vol. 2 ehk postitus statistika huvides

Kuna olen viimased paar aastat esimesi õitsejaid järjekorda ladunud, jätkan tradistiooni. Hiljem on tore vaadata, millal mingi taim just õitsema hakkas ja kui vara kevad saabus.

Kolmas koht armeenia sügislill `Tivi` 15. märts

Kui nüüd just mitte arvestada "umbrohtu". Olen jätkuvalt seisukohal, et umbrohi on väga subjektiivne mõiste sõltuvalt sellest, kus mingi tegelane parasjagu kasvama on hakanud. Näiteks antud kasvukohas ei ole lume alt välja sulanud kannike umbrohi, samas võib ta selleks paari kuu jooksul muutuda, kui ma nii otsustama peaksin.

Aga kui isehakanud lume all õitsejad välja arvata, leidsin 18. märtsil aiast päris mitu õitsejat, märtsikellukesed näiteks:

harilik lumikelluke `Blewbury Tart`18. märts

Ka esimene harilik lumikelluke `Wasp` piilus lume alt

Mängisin ettevaatlikult veidi arheoloogi ja ennäe... kuigi on teada, et nad nii teevad, on see lume all õitsemine igal kevadel jätkuvalt hämmastav.

Ka aed-kumekupp `Guinea Gold` oli täiesti olemas

22. märts avasid õied lumeroosid

dalmaatsia krookus  `Claret`

ja harilik lumikelluke

Väga palju sõltub ikka sellest, kuhu aedniku käsi sibulaid tippinud on, päikselisematele kohtadele sattunud sibullilled ärkavad tunduvalt varem kui need, mis veidi varju jäänud. Aga õitsejaid aias juba on, esimene uimane porikärbes armeenia sügislillel toimetamas - tundub, et aed on ärganud.

Täna ta siis tuli ehk esimesed 2019

Kui päris aus olla, siis olid tegelikult esimeste topeltõieliste lumikellukeste õied sel aastal lahti juba 28. veebruaril. Pikka pidu neile siiski ei antud sest peagi mattus aed taas paksu lumeteki alla.

Aga täna polnud aias jalutades küll mingit kahtlust, tihased karjusid, jääpurikad tilkusid ja lumevabadelt laikudelt piilusid kevadiste sibullillede uudishimulikud ninad.

Esimese õitseja tiitli saavad aga üheaegselt nii täidisõieline lumikelluke

Kui talvine lumekupp `Schwefelglanz`

 Valmistujaid on teisigi, esimene vapper märtsikelluke:

Lumeroosidel on õienupud:

Esimene kasuaia saak on samuti korjatud - abikaasa käis kasvuhoonet inspekteerimas ning saabus võidukalt sületäie lehtkapsaga. Lehtkapsas on tänuväärt taim, tema juba pakast ei karda, kasvatas salaja kasvuhoones talv otsa lehti suuremaks ja erinevalt suvisest saagist ei pidanud seekord lehtede ärakorjamisel kapsaussidega maadlema. Pistsin saagi ahju ja küpsetasin maitsvateks krõpsudeks, neid armastavad meie peres kõik. Restoranides on lehtkapsas viimasel ajal moodi läinud, ainult, et seal nimetatakse teda ingliskeelse laensõnaga kale-kapsaks, mis ajab minusuguse vanainimese alati omaette porisema - mis kale-krõpsud, see ju lehtkapsas.

Kuna suur töö, mis mind terveks talveks inimkonnast lahutas, hakkab valmis saama, on nüüd juba aega isegi keraamikat teha. Ja ehk edapsidi ka blogisse kirjutada.

Palju õnne Läti!

Meie sellesuvine Läti reis viis meid Ida-Lätti, Latgalesse. Kuna iseseisva Läti idee käidi esimest korda välja Latgale kongressil 1917. aastal Rezeknes, siis võib öelda, et käsime Läti iseseisvuse lätetel.  Reisist on nüüdseks juba parajalt aega möödas ja ma ei hakka andma kronoloogiliselt täpset ülevaadet käidud kohtadest, pigem loodan, et nende blogipiltide kaudu salvestub meie reisi meeleolu ja Ida-Läti eripära.

Kirikutele nikerdatud puukujud 1920. aastate lõpust Balvi muuseumis.

Ida- Läti on teistsugune - teistsuguse looduse, kultuuri ja rohkete kirikutega. Peale Liivi sõda läks Latgale Poola võimu alla. Aastal 1772. aastal liideti Latgale Venemaaga ja jäi kuni Läti iseseisvumiseni Vitebski kubermangu osaks. Üle 65 % Latgale elanikest on katoliiklased, 14 % vene õigeusku ja 10 % õigeusulisi. Võrreldes ülejäänud Lätiga on Ida-Läti vähem klanitud ja ülesvuntsitud, seal võib kohata veel sellist nostalgialaksu nagu Karsava bussijaam.

Ühes õiges Latgale linnas on kirikuid vähemalt kolm-neli, üks loomulikult katoliku, teine õigeusu, lisaks luteri kirikud ja vanausuliste palvemajad. Ja need kirikud on tõeliselt uhked. Kasvõi näiteks Aglona basiilika, kus hiljuti paavst missat pidas. Nii et kui fotosid vaadata, tundub, et reis oli tõeline kirikute eri. Ma ei hakka kõigist neist siia pilte panema aga valitud palasid küll.

Aglona basiilika on barokkstiilis kirik kahe 60 meetrit kõrge torniga - Läti katoliku keskus.Territoorium kiriku ümber on tohutu, tunned ennast kui pisike putukas. Lisaks palveränduritele tundus ka populaarne pulmapiltide ja muude fotosessioonide paik olevat.

 Mulle jäid aga meelde pigem pisikesed teeäärsed kirikud nagu näiteks 1911. aastal asutatud Karsava püha Efrosinia õigeusu kirik, puitpitside ja nikerdustega, mis valmisid kiriku rekonstrueerimise käigus aastatel 1995-2003. Tahvlilt võis lugeda, et kiriku sees on puidunikerdused tehtud Riia kunstikooli õpilaste lõputööna. Tundus, et töö on veel pooleli, siin seal vedeles uhkeid nikerdatud detaile.

Kirikukass

Rezekne vanausuliste palvemaja juurde jõudsime hommikul vara, just vahetult enne jumalateenistust. Mööda kitsaid tänavaid mäest üles ruttavaid rättidega vanatädisid vaadates tekkis kuidagi ajatu tunne. Et pole vahet, mis aasta parasjagu on, need tädikesed rühivad igal pühapäevahommikul muutumatult sedasama tänavat mööda kiriku juurde. Üks Rezekne vanausuliste palvemaja kelladest kaalub 4832 kg ja on seega Baltimaade raskeim kirikukell.

Ludza linnas asus uhke kahe torniga kiriku kõrval ka märksa tagasihoidlikum aga ehk huvitavamgi palvela - 1738. aastal ehitatud Carnicki kabel.

Lisaks kirikutele leidub Ida-Lätis rohkelt järvi, seetõttu kutsutakse seda ka siniste järvede maaks. Looduspuhkusele me seekord ei keskendunud, Läti rahvusparkide ja loodusradade teemareis ootab alles tulevikus realiseerimist.

Lisaks kirikutele leidub ka mitmeid losside ja kindluste varemeid. Palju neist küll alles pole kui just Daugavpilsi kindlus välja arvata. Aga sellest kurioosumist tahaks teinekord pikemalt kirjutada. 1399. aastal Liivi ordu idapiiride kaitseks rajatud Ludza kindluse varemed, kus igal aastal peetakse Suurt Latgale turgu.

Rezekne kindlusest on veelgi vähem säilinud, pole ka ime, varemetena seisab see juba 1712. aastast.

Latgale on loomulikult kuulus ka oma keraamika poolest, seetõttu pidi mu vaene reisikaaslane taluma ka mitut näitusesaali täit potsikuid ja vitsikuid, mida ma süvenenult uurisin. Tema õnneks ei ole ma just ülemäära Läti keraamika fänn, kindlat põhjust selleks vast polegi - minu ilumeel lihtsalt ei ühti latgale keraamikutega. Küll aga on tore, et nad ajaloolisi käsitööliike hindavad ja tuvustavad.

Rezekne muuseumis meeldis mulle kõige arhailisem keraamika

Nii kui glasuurimiseks läks, pole aga enam see...

Ma muidugi hindan meisterlikkust kui ma seda näen aga praktik minus tahaks läti keraamikat nähes peast kahe käega kinni hoida. Küünlajalgu armastavad nad väga, äkki see ongi keraamikute kutseeksami ülesanne?

 Igal juhul lätlased ise on oma traditsioonide ja riigi üle uhked. Ühe teeäärse poollagunenud mõisa juures jäi abikaasa auto juurde, mina aga läksin jalgade sirutamise eesmärgil mõisa lähemalt uurima. Uksest ilmus ootamatult üks noor tüdruk, valla kultuuritöötaja, kes oli suveks määratud ka turistidele infot jagama. Sain näha stendi fotodega valla tantsumemmedest ja ahju parandamisel leitud mõisaaegseid kirju. Seejärel veeti mind rõdule ja näidati ülevalt lillepeenart, mis istutatud valla poolt kingituseks Läti sajandaks sünnipäevaks. Viisakalt peenra ülevalt ära vaadanud, sättisin ennast minekule. Neiu nägu muutus õnnetuks ja ta küsis pettunult:  "Aga kas te meie kingitusest endale pilti ei tahagi?"

Tahan muidugi, miks ma siis ei taha. Sünnipäev ikkagi!

Terve aiasuvi septembris ehk postitus blogijumalate lepitamiseks

Väänasin eile jala välja. Istutasin Savisaarelt saadud sibulikke ja astusin kivilas, uus siht juba silme ees, veidi lohakalt ja oligi õnnetus käes. Nüüd ma siis istun siin, ilusal pühapäevasel päeval, kui aias oleks nii palju teha, lapsed vanaema juures ja savitamisluba käes ja ei tee midagi. Mitte kui midagi. Äkki on see solvunud blogijumalate kättemaks -  "Ah et sul pole aega blogida....seda viga annab parandada!" Mine sa tea.

Igal juhul on sel aastal september olnud uus suvi. Olen rohkem aedlemisega tegelenud kui kogu eelnenud suve jooksul kokku. 2010. aastal rajatud kevadiste laiutajate peenras istus naat. Sügaval arendsi kiviriku ja hanerohu puhmastes, kust teda lootustki kätte saada polnud. Terve suve oli kuklas tiksunud plaan, et see pusa tuleb üles võtta, lahti harutada ja tagasi panna sest kevadised laiutajad lihtsalt peavad olema. Pildil on probleem kenasti näha.

 Ühtlasi tegelesin see-ei-ole-peenra ülemise otsaga.  Tassisin kive edasi-tagasi ja ohkasin kõva häälega igal õhtul "Oh oleks mul ometi kruusa!". Kui piisava tahtega oma soove väljendada, juhtub vahel, et need lähevad täide. Eriti kui on nii abivalmis abikaasa kui minul. Vangutab küll pead, et kas inimesel oma ajaga mitte kui midagi targemat pole teha kui mõttetusi ehitada aga kruusa tõi. Ja  tegelikult võib öelda, et see-ei-ole-peenra tänavapoolne ots nüüd peaaegu nagu peenar. :D

Meeldetuletuseks - miks ma oma aiaääre nii olen nimetanud? Sellepärast et see on üks mõttetumaid kohti aias üldse. Tänavapoolne ots, suur murelaps, asub kahe suure arukase all, kuiv vari, tihedalt kasejuurte matiks kasvanud. Seal ei kasva ju mitte midagi. Aga muru ka ei kasva ja ilusat pole seal midagi isegi siis kui aiaäärne rahule jätta ja ära niita.

Hekk? Aga kuidas me siis Märtaga aia peal kõõlume ja juttu räägime kui hekk ees. Ei hakka ju iga kord naabri aeda minema kui meil jututuju on, üle aia saab ju mõnusamini.

Nii saigi ükskord see riba üles kaevatud ja tekkis see-ei-ole peenar. Nüüdseks on muutunud veel nii palju, et pildil oleva kruusahunniku asemel on ilus kollane laste mängumaja.

See-ei-ole-peenar on iseenesest väga vajalik leiutis sest selle alumine ots on piisavalt niiske ja varjuline, et seal kasvaksid näiteks sõnajalad, võsaülased ja isegi kuldking. See ülemine ots aga....puhh. See oli ju kole. Naati täis laiutajate peenart ümber tõstes, tuli pähe veidi teistsugune plaan - mul on ju kruusa. Ja nii saigi see-ei-ole-peenar endale hoopis juuretõkkekangal asetseva kivilailmelise alguse. Algab ta veidi altpoolt kui enne sest laste mängumaja tahab enda ümber rohkem ruumi. Noh ja aia ääres jutustajad samuti.

Ja vaade teiselt poolt. Kahe ala vaheline vahemaa on täpselt välja mõõdetud mu aiakäru laiuse järgi. Sügisel ja kevadel oluline mõõt, millega arvestada. Mängumaja ümbrus läheb esialgu niitmisele, tuleviku osas on paar plaani selle veel mõnusamaks muutmiseks. Kui lapsed enne suureks ei kasva muidugi.

 Lisaks kivitõstmisele tõstsin ka taimi. Septembri alguses mängisin malet ja tõstsin ümber terve kuuriesise hostapeenra, kus pisemad hostad olid juba täielikult suuremate puhmaste alla mattunud.Lisaks tegin korraliku aluse, mitte just kõige atraktiivsemale aga väga väga vajalikule aiaelemendile - veetünnile.

Istutamisega peab nüüd juba hoogu pidama, küll aga ootavad oma järge aiamaa ja tulbisibulad, õnneks on nendega veel veidi aega.

Lõppu paar pilti septembrikuisest aiast. Veidi uimased mummid võtavad viimast.

Jah, ma virisesin tõesti mitu aastat selle üle, et mu karukellad ei külva kunagi aga see on nüüd ka veidi liig!

 Esimestel sügiskrookustel on ninad väljas

Sügisene ilu