Lähivaates

Täna tuli korraks päike välja ja temperatuur tõusis 12 soojakraadini. Imelugu! Kasutasin juhust ja tegin põnnide lõunaune ajal väikese aiatiiru. Esimese õitseja tiitel tulpide kategoorias - tulipa polychroma!

Täna alustas õitsemist ka teine varajane - Tulipa humilis Pulchella Violacea

Ülejäänud alles valmistuvad. Sama on ka priimulatega, igal taimel on ettevaatlikult üks õis lahti. Ootavad sooja. Ja õigesti teevad, ka mina ootan, enne kui aias rohkem toimetada tahan.

  Nokkisin kivilast sillapealseid (sibulad on nii sügaval, et pole lootustki) ja uurisin lähemalt ka sealset elu. Üllataval kombel on täielikult silostunud Aalujate vapiloom Opuntia compressa, kellel vahetult peale lume sulamist paistis kõik korras olevat. Nüüd olengi vapiloomatu!

Samuti lume alt väga heas konditsioonis välja sulanud kalju-kukehari `Cristatum` on ka õnnetuma moega kui varem. Seda toredat taime on mul aga mitmes kohas ja hulga noortaimedega, nii et pole midagi hullu.

 Mägisibulatest on lahkunud 2014. aastal Kallimast tellitud `Rosty`. Väga õnnetu on ka `Marmalade`, kellest on alles kolm sibulasoomust aga ehk veel toibub. Mägitähk Orostachys spinosa Green Form on saanud küll kannatada kuid hulgaliselt leidub ilusaid taimi.

Mitte mingit märki pole kivilas ka kahest sügisel Tiilt saadud nelgiliigist, eelmisel aastal saadud alpi litterheinast ega kukeharjast `Chocolate Ball`, puuduvad ka Dianthus Gelidus ja Townsendia leptotus.   Õnnetu on ka kuldkann Helianthemum hybrida `The Bride`. Kolm rohelist lehekest siiski on.

Mõni võib nüüd sellest pisikesest pilgust kivilasse järeldada, et asi on ikka päris hull, kuid tegelikult on kõik kõige paremas korras. Suurem osa pisikesi kivilatutsakaid ja mägisibulaid on ju väga hea elu ja tervise juures. Mõned kaod on loomulikud ja paratamatud, nii sõltubki tõde, kellele mu aed sobib ja kellele mitte. Eriti hästi sobib muidugi silladele aga neist ju ei piisa! Tänase päevaga on ennast õitsemisvalmis saanud näiteks kollane mägikann.

Eelmisel aastal ostetud vastaklehine kivirik tegi ka õie

See `tibude lugemine`pole loomulikult veel lõplik, ainult osa aiast sai üle vaadatud. Vaataks veel kui sooja antaks. Mu vanad kondid said äsja just aasta võrra vanemaks ja sellised ilmad õue ei meelita :) Aga sünnipäevalilled olid mul sel aastal küll uhked!

Aprill!

Eile tegi ilm aprilli. Kraadiklaas näitas nulli ja korraga hakkas sadama laia lund. Ja nii paar tundi järjest.

Haarasin kaamera ja läksin lumesajuga õue klõpsima.

Polnud üldse seda nägugi, et tahaks sadamise järele jätta

Õnneks oli hommikuks suurem osa valgest kevadväetisest kadunud ja kõik nii nagu ennegi. Karukellad hakkavad tasahaaval õisi avama nagu ka esimesed botaanilised tulbid. Täna sai jälle lastele aiast salatiks hapuoblikaid ja karulauku korjata. Vahepealset lumesadu poleks nagu olnudki.

Aga aias kerkib seentele lisaks veel midagi uut. Näitab pildil muuhulgas ka kõrguste vahe kolme meetri laiuses kenasti kätte.

Vanad uudised

Püüan siia tagantjärele mõned laused kirja panna sest nagu näha pole kuu aega ühtegi postitust ilmunud. Nii juhtub kui enam asjadest hästi üle ei käi.

Õnneks saab aed kevadel kenasti iseseisvalt hakkama, kuigi sillasid tuleks nüüd küll peenardest ja eriti kiviktaimlast välja kaevata. Isetegevust toimub mujalgi. Eelmisel kevadel sain aeda lisaks tavalistele sinililledele ka roosad ja valged. Sel kevadel olid aga roosad kadunud! Aeda riisudes avastasin põgenikud keset muruplatsi, kuhu nad teel olid - ei tea! Püüdsin pageda proovinud sinililled kinni ja viisin peenrasse tagasi. Eks siis järgmisel kevadel näe!

Krookused ja võrkiirised on nüüdseks õitsemise lõpetanud. Mõned pildid möödunud ilust:

Teatepulga on nüüdseks üle võtnud kirgaslilled, esimesed varajased nartsissid ja nõmmkannid, mille nimesilt on kahjuks talvega jalutama läinud.

Nüüdseks on juba mitu päeva vihma sadanud ja aed on läinud silmnähtavalt rohelisemaks. Kahjuks on ilm 5-6 soojakraadiga nii külm, et kohe kuidagi ei kisu õue toimetama. Suure vihmaga on aeda ilmunud aga huvitavad seened. Söögiseened need ei paista olevat, proovisin määrata aga täpset vastet ei saanud, tõenäoliiselt on tegu liigiga Fungus ceramicus.

Saabus kevad...

...koos jätkuvalt külmade (aga päikesepaisteliste) ilmade  ja minu jaoks äärmiselt vastiku radikuliidihooga kaelas. Panin küll ennast rabamatkaks väga soojalt, võiks öelda, et isegi südatalviselt riidesse aga lagedal rabal lõõtsuv tuul tahtis kohati jalad alt viia. Tulemus ei lasknud ennast kaua oodata.

Aga ilus oli rabas küll. Need bonsaimännid telepordiks kuidagi kohe oma aeda kasvama.

Kodus hakkab peenardelt lumi vaikselt sulama. Kevadised roheninad ei malda oodata - on teised ennast lume all stardivalmis seadnud ja nii kui tekk pealt kaob, hüppavad välja kui salajase vedruga.

Tulevad nii, et maa praguneb:

Usute või mitte aga eile oli see juuno veel lumevaiba all

Eriti ebamaised kevadised toonid:

Mõni kurvem vaatepilt on ka. Sempervivum `Rosty`.

Keraamikaringis tegin seekord pisividinaid. Mõne teesõela kaunistuse näiteks:

ja muid kulinaid

Sain tänu ühele sõbrale esimest korda ka portselansavi proovida. Väga naljakas asi, nagu plastiliini ja polümeersavi segu. Meenutab nätsu ja on suhteliselt raskesti töödeldav. Aga ilus. Oi, kui ilus!

Terve pinu on savividinaid glasuurimata ka :) Kahele asjale tõmbasin nalja pärast glasuuri asemel pintsliloputusvett peale, tulemus on ka omamoodi vahva.

Aga nüüd peab külvama hakkama - aeg on sealmaal!

Küll lippab...

Kuidagi ei jõua postitama, aeg lippab mööda nagu segane. Ehk olen tõesti natuke liiga palju käsile võtnud nagu mulle kodused ütlevad. Aga samas, loobuda millegist ka hästi ei raatsi.

 Ja nii vihungi laste kõrvalt keraamikat teha, lugemata aiaraamatute virn on peaaegu sama kõrge kui veebruari alguses ja uut salakudumist alustasin Isetegija lehel ka. Esimene vihje on valmis:

Katsetasin veidi keraamika kaunistamiseks templite tegemist:

Ja proovisin esimest korda tehnikat nimega sgraffito, kus glasuuritud esemele terava asjaga muster sisse kraabitakse.

Vaikselt täiendan kodust serviisi

Eks nende talviste käsitöödega peabki praegu kiirustama sest kaugel see kevad enam. Kuna sotsiaalmeedias liiguvad juba mõnda aega pildid lumikellukestest, käisime lastega ka oma aias lootusrikkalt neid esimesi kevadekuulutajaid otsimas. Mida aga polnud, seda polnud. Lund aias jagub, peenrad on kõik alles teki all. Lõpuks taipasin eile õunapuu alt lund käega veidi eemale lükata. Ja seal nad olidki - õitsesid lume all. Linda istus pärast veel tükk aega üksi õunapuu all ja tegi iga natukese aja tagant lumikellukestele pai.

Kuna pean järgmisel nädalal õpilastega loodusrajale minema, käisin rabas eelluuret tegemas. Kokku tuli 9 kilomeetrine matk ja parklasse jõudsin tagasi peale päikese loojumist kui esimene tähtki juba taevas säras. Küll oli mõnus retk, mets lõhnas nii kevadiselt ja raba peal kasvasid "bonsaid" - üks kaunim kui teine.

Väikesel Kaisal on uus lemmiksõna "Ise! ise!", mida usinalt kasutatakse. Ise pannakse püksid jalga - või vähemalt üritatakse. Hommikul on äärmiselt oluline, et ema voodit tehes kogemata lina voodikasti ära ei paneks sest see on Kaisa töö (ise!). Ja muidugi söömine toimub ka nüüd ise. Köök on küll pärast üleni pudrune aga väike "Ise" on rahul ja õnnelik.

Minu pere ja muud imeloomad

        Blogimisvaim on kuhugi kadunud aga kuna väikese Kaisa fännid saadavad mulle juba ähvarduskirju siis kirjutan veidi, kuidas meil läheb.

        Väikesel Kaisal on lõpuks ometi selgeks saanud väga olulised sõnad, mille abil oma soove teistele selgeks teha - "Jaa!" ja "Ei taha". Lausa lust vestelda, küsid lapselt midagi, näiteks hommikul "Kas paneme riidesse?" ja teine vastab juba täiesti arusaadavalt "Ei taha! Ei taha! Ei taha!"

       Samas on mõne teise koha pealt laps alles täiesti totu ja katsetab tapeedi kulinaarseid omadusi võrreldes nõudepesušvammi või õe lasteaiast näitamiseks toodud joonistusega.
"Kaisa, kas Sa pead kõik ära sööma, mis vähegi suhu annab toppida?" küsisin ohates hambajälgedega kunstitööd maast korjates.
"Jaa!" vastas laps südamepõhjast oma uusi lingvistilisi saavutusi demonstreerides.

       Potil käimise osas on Kaisa ehk veidi tublim kui Linda omal ajal - vanem õde on ju eeskujuks ees. Õigel hetkel vannituppa küsimisest on asi veel kaugel aga paaril korral on ka sellega õnneks läinud. Aga kui laps potile viia, siis teab Kaisa juba täpselt, et mis ja kuidas.

       Panin ühel hommikul suurele õele Lindale riided valmis ja läksin ise kööki hommikuputru keetma. Linda saab juba täiesti ise riidesse aga see võtab tal tohutu aja. Kui aus olla siis mitte küll riidessepanek ise, vaid hoopis riidessepanekuga alustamine.
       Tol hommikul polnud selleks ajaks, kui Linda lõpuks riiete järele haaras, enam aluspükse kusagil. Andsin siis kapist uued. Mõni hetk hiljem piilusin teise tuppa ja avastasin et Kaisal on õnnetus juhtunud. Ikka juhtub. 
       Kui vannitoas lapse märgi riideid vahetama hakkasin, sain ootamatult müstilisele kadunud pükste juhtumile seletuse. Kaisa oli sel hommikul omaette otsustanud, et nüüd aitab mähkmetest! Vaja on olla suure õe moodi! Nii kaua kui ma köögis asjatasin, oli väike Kaisa sukkpüksid jalast sikutanud, mähkme minema visanud, õe alukad uhkelt jalga pannud ja sukkpüksid neile uuesti peale tõmmanud. Tuleb välja, et hulga kiirem riietuja kui vanem õde. Ainult et potile küsida ei tulnud pärast meelde.

       Õekesed on Linda juhtimisel meistrid põnevate talviste-tubaste meelelahutusvõimaluste leidmiseks. Küll keeratakse mängutriikimislaud kummuli ja tehakse sellest linna sõitmiseks auto või  pannakse seljakotid pungil mänguasju täis ja minnakse matkale. Seinapalkide vahelt väljaurgitsetud turbasamblast tehakse peeneid roogasid ja elutoa vaibale ei tohi keegi astuda, sest seal on kanamunad või maitsvad seened. 

       Ka Aalujate suvised külaskäigud on laste mängudesse oma jäljed jätnud. "Tule, jalutame koos!" pistis Linda täna mulle elutoas käe pihku ja suundus otsustavalt magamistoa poole. "Vaata, siin kasvavad mul ilusad lilled!" juhiti seejärel uhkusega külalise tähelepanu maha laotatud tekile. 

Enne lõunaunne minekut tõi Linda ettelugemiseks vanaema kingitud loomaraamatu. Kuna selle tekst ootab veel Linda kasvamist (veidi keerulisevõitu veel), vaatasime piltidelt emise juures tissivaid põrsaid ja pesas nokad lahti suutäit ootavaid linnupoegi. Jutt läks sellele, miks osad loomakesed joovad piima ja osad mitte. Lõpuks jõudsime välja ka terminini "imetajad". Jutud räägitud, panin lapsele teki peale, laulsin unelaulu ja hakkasin toast välja minema. "Emme!" hüüdis unine Linda mulle veel järele "Ütle, kas kits on ka imeloom?"

Vihm ja sula

Üleeile läks ilm järsku soojaks, temperatuur oli nulli kraadi ringis ja päev otsa sadas rasket märga lund.

Olen iga lumesajuga käinud noori puid lume alt päästmas aga kahjuks ei tulnud selle peale, et ka vanakestelt peaks kuidagi koormat vähendama. Eile hommikuks olid siis tulemused käes. Esimene vihje oli juba väravast välja minnes. Unise peaga ei saa väga arugi, et miks on üks oks seal, kus ta olema ei peaks.

Kui värava ette oli lihtsalt üks oks lume raskuse tõttu vajunud siis väravast välja minnes, avanes hoopis kurvem vaatepilt. Üks suur tatari vahtra oks on öösel ära murdunud.

See puu oli nagunii kehvake - kaks suuremat haru on juba eelmise pererahva ajal kettidega kokku tõmmatud. Ja nüüd tuleb ka teiselt poolt üks peenem haru maha võtta, et võra väga tasakaalust välja ei läheks.

Ka üks õunapuu murdus raskuse all. See on see, kui aias on kahte sorti puid - vanad ja väga noored. Vanade puude täpset iga ma öelda ei oska aga kuna maja on ehitatud 1950. aastatel, siis ilmselt midagi sinna kanti.

Märta tehtud foto meie kaskedest

Kuna minu enda istutatud puukesed on alles pisikesed (ja enamus jäävadki pisikeseks), on iga suure puu kadumine või viga saamine kurb. Ega neid suuri puid aias palju olegi. Kaks kaske ja seesama vaher maja ees. Ja õunapuud. Viis tükki. Või noh, nüüdse seisuga siis neli ja pool. Mõned mõttetud kreegid muidugi ka aga neid ei võta lumigi.

Täna on aga päev otsa vihma sadanud ja väljas puhta vastik ilm. Teeradadel on lumi muutunud märjaks ja kleepuvaks massiks. Vuihh! Õue kippumise asemel on tubased tegevused. Eriti kuna Linda on jätkuvalt nohune ja lasteaeda ei pääse.

Tegime jõulude ajal kogunenud marmelaadihunnikust "kirjut koera". Linda ei jõudnud koogi nime ära naerda. Tavaliselt teen ma küpsised katki köögikombainis mõne sekundiga. Aga kus selles tegevuses siis lõbu on? Nii lasingi ühe paki Lindal uhmris peeneks teha. Koogi tegemine meeldis Lindale ja Kaisale väga. Söömine kahjuks mitte nii väga - liiga rammus kook vist. Kirjut koera kellelegi?

Pärast triikis Kaisa pesu ka veel ära. Varsti läheb elu nii lihtsaks, et võin jalad seinale visata ja päevad läbi raamatuid lugeda.

Linda on aga vahepeal õppinud väga meisterlikult teisi lohutama. Kui ma kodus millegi üle kurdan, võib kindel olla. et laps tuleb ja lohutab. Ja väga osavalt kusjuures.

Kui ma laupäeva hommikul oma sõrme korralikult ära põletasin ja kurvastasin, et ei saa keraamikaringi minna, lohutas Linda: "Ära muretse, küll tuleb veel laupäevi, siis saad minna savist meisterdama!"

Ja kui ma täna Lindale rääkisin, et näe kui kurb - lumi lõhkus meie õunapuu ära, asus laps kohe jälle lohutama: "Ära muretse emme, et õunapuu katki on! Me võime ju hoopis kõrvitsaid süüa!"

Ma tahaks näha inimest, kellel sellise lohutamise peale tuju heaks ei lähe!