Minu pere ja muud imeloomad

        Blogimisvaim on kuhugi kadunud aga kuna väikese Kaisa fännid saadavad mulle juba ähvarduskirju siis kirjutan veidi, kuidas meil läheb.

        Väikesel Kaisal on lõpuks ometi selgeks saanud väga olulised sõnad, mille abil oma soove teistele selgeks teha - "Jaa!" ja "Ei taha". Lausa lust vestelda, küsid lapselt midagi, näiteks hommikul "Kas paneme riidesse?" ja teine vastab juba täiesti arusaadavalt "Ei taha! Ei taha! Ei taha!"

       Samas on mõne teise koha pealt laps alles täiesti totu ja katsetab tapeedi kulinaarseid omadusi võrreldes nõudepesušvammi või õe lasteaiast näitamiseks toodud joonistusega.
"Kaisa, kas Sa pead kõik ära sööma, mis vähegi suhu annab toppida?" küsisin ohates hambajälgedega kunstitööd maast korjates.
"Jaa!" vastas laps südamepõhjast oma uusi lingvistilisi saavutusi demonstreerides.

       Potil käimise osas on Kaisa ehk veidi tublim kui Linda omal ajal - vanem õde on ju eeskujuks ees. Õigel hetkel vannituppa küsimisest on asi veel kaugel aga paaril korral on ka sellega õnneks läinud. Aga kui laps potile viia, siis teab Kaisa juba täpselt, et mis ja kuidas.

       Panin ühel hommikul suurele õele Lindale riided valmis ja läksin ise kööki hommikuputru keetma. Linda saab juba täiesti ise riidesse aga see võtab tal tohutu aja. Kui aus olla siis mitte küll riidessepanek ise, vaid hoopis riidessepanekuga alustamine.
       Tol hommikul polnud selleks ajaks, kui Linda lõpuks riiete järele haaras, enam aluspükse kusagil. Andsin siis kapist uued. Mõni hetk hiljem piilusin teise tuppa ja avastasin et Kaisal on õnnetus juhtunud. Ikka juhtub. 
       Kui vannitoas lapse märgi riideid vahetama hakkasin, sain ootamatult müstilisele kadunud pükste juhtumile seletuse. Kaisa oli sel hommikul omaette otsustanud, et nüüd aitab mähkmetest! Vaja on olla suure õe moodi! Nii kaua kui ma köögis asjatasin, oli väike Kaisa sukkpüksid jalast sikutanud, mähkme minema visanud, õe alukad uhkelt jalga pannud ja sukkpüksid neile uuesti peale tõmmanud. Tuleb välja, et hulga kiirem riietuja kui vanem õde. Ainult et potile küsida ei tulnud pärast meelde.

       Õekesed on Linda juhtimisel meistrid põnevate talviste-tubaste meelelahutusvõimaluste leidmiseks. Küll keeratakse mängutriikimislaud kummuli ja tehakse sellest linna sõitmiseks auto või  pannakse seljakotid pungil mänguasju täis ja minnakse matkale. Seinapalkide vahelt väljaurgitsetud turbasamblast tehakse peeneid roogasid ja elutoa vaibale ei tohi keegi astuda, sest seal on kanamunad või maitsvad seened. 

       Ka Aalujate suvised külaskäigud on laste mängudesse oma jäljed jätnud. "Tule, jalutame koos!" pistis Linda täna mulle elutoas käe pihku ja suundus otsustavalt magamistoa poole. "Vaata, siin kasvavad mul ilusad lilled!" juhiti seejärel uhkusega külalise tähelepanu maha laotatud tekile. 

Enne lõunaunne minekut tõi Linda ettelugemiseks vanaema kingitud loomaraamatu. Kuna selle tekst ootab veel Linda kasvamist (veidi keerulisevõitu veel), vaatasime piltidelt emise juures tissivaid põrsaid ja pesas nokad lahti suutäit ootavaid linnupoegi. Jutt läks sellele, miks osad loomakesed joovad piima ja osad mitte. Lõpuks jõudsime välja ka terminini "imetajad". Jutud räägitud, panin lapsele teki peale, laulsin unelaulu ja hakkasin toast välja minema. "Emme!" hüüdis unine Linda mulle veel järele "Ütle, kas kits on ka imeloom?"

Vihm ja sula

Üleeile läks ilm järsku soojaks, temperatuur oli nulli kraadi ringis ja päev otsa sadas rasket märga lund.

Olen iga lumesajuga käinud noori puid lume alt päästmas aga kahjuks ei tulnud selle peale, et ka vanakestelt peaks kuidagi koormat vähendama. Eile hommikuks olid siis tulemused käes. Esimene vihje oli juba väravast välja minnes. Unise peaga ei saa väga arugi, et miks on üks oks seal, kus ta olema ei peaks.

Kui värava ette oli lihtsalt üks oks lume raskuse tõttu vajunud siis väravast välja minnes, avanes hoopis kurvem vaatepilt. Üks suur tatari vahtra oks on öösel ära murdunud.

See puu oli nagunii kehvake - kaks suuremat haru on juba eelmise pererahva ajal kettidega kokku tõmmatud. Ja nüüd tuleb ka teiselt poolt üks peenem haru maha võtta, et võra väga tasakaalust välja ei läheks.

Ka üks õunapuu murdus raskuse all. See on see, kui aias on kahte sorti puid - vanad ja väga noored. Vanade puude täpset iga ma öelda ei oska aga kuna maja on ehitatud 1950. aastatel, siis ilmselt midagi sinna kanti.

Märta tehtud foto meie kaskedest

Kuna minu enda istutatud puukesed on alles pisikesed (ja enamus jäävadki pisikeseks), on iga suure puu kadumine või viga saamine kurb. Ega neid suuri puid aias palju olegi. Kaks kaske ja seesama vaher maja ees. Ja õunapuud. Viis tükki. Või noh, nüüdse seisuga siis neli ja pool. Mõned mõttetud kreegid muidugi ka aga neid ei võta lumigi.

Täna on aga päev otsa vihma sadanud ja väljas puhta vastik ilm. Teeradadel on lumi muutunud märjaks ja kleepuvaks massiks. Vuihh! Õue kippumise asemel on tubased tegevused. Eriti kuna Linda on jätkuvalt nohune ja lasteaeda ei pääse.

Tegime jõulude ajal kogunenud marmelaadihunnikust "kirjut koera". Linda ei jõudnud koogi nime ära naerda. Tavaliselt teen ma küpsised katki köögikombainis mõne sekundiga. Aga kus selles tegevuses siis lõbu on? Nii lasingi ühe paki Lindal uhmris peeneks teha. Koogi tegemine meeldis Lindale ja Kaisale väga. Söömine kahjuks mitte nii väga - liiga rammus kook vist. Kirjut koera kellelegi?

Pärast triikis Kaisa pesu ka veel ära. Varsti läheb elu nii lihtsaks, et võin jalad seinale visata ja päevad läbi raamatuid lugeda.

Linda on aga vahepeal õppinud väga meisterlikult teisi lohutama. Kui ma kodus millegi üle kurdan, võib kindel olla. et laps tuleb ja lohutab. Ja väga osavalt kusjuures.

Kui ma laupäeva hommikul oma sõrme korralikult ära põletasin ja kurvastasin, et ei saa keraamikaringi minna, lohutas Linda: "Ära muretse, küll tuleb veel laupäevi, siis saad minna savist meisterdama!"

Ja kui ma täna Lindale rääkisin, et näe kui kurb - lumi lõhkus meie õunapuu ära, asus laps kohe jälle lohutama: "Ära muretse emme, et õunapuu katki on! Me võime ju hoopis kõrvitsaid süüa!"

Ma tahaks näha inimest, kellel sellise lohutamise peale tuju heaks ei lähe!

Külm ja lumine jaanuar

Vahepealsed paarikümnekraadised külmad on nüüdseks möödas. Asemele on tulnud päevad täis lumesadu. Lumikatte paksuse kaart näitab meie piirkonna kohta 24 cm lund. See on küll poole vähem kui Virumaal aga see-eest kõvasti rohkem kui lõunaosariikides. Väljas on ilus! Talv nagu üks talv olema peab.

Kui novembris ja detsembris oli suleliste huvi lindude söögimajas pakutava vastu leige, siis nüüd jagub söökla külastajaid küllaga. Kõige populaarsem on laste seas tutt-tihane. Teda otsitakse alati teiste seast - kas ikka tuli sööma.

Ka Linda lasteaias käis üks linnumees lindudest rääkimas, näitas arvutist pilti ja õues mängiti mänge ka.
     Küsisin Lindalt kodus, et "Kas onu rääkis huvitavat juttu?"
"Ei," vastas Linda ausalt, "ainult lindudest rääkis!"

Lastel on praegu lausa lust õues käia - saab suusatada ja kelgutada, lumeingleid teha, jälgi vaadata ja kui ema parasjagu ei vaata, siis ka lund süüa. Ja lund rookida. Seda saab kohe iga päev teha. Praegu see mulle veel meeldib.

Aed on piisavalt väike, et tüdimus peale ei tuleks ja selg kangeks ei jääks. Paar korda on hoog nii suur sees olnud, et oleme lastega naabritel ka lund lükkamas käinud. Mina lumelabidaga, Linda otsustas hoopis reha kasuks ja Kaisa krabas pisikese aiakühvli pihku. Seejärel aga otsustas, et kõige paremini saab lumest jagu siis kui talle lihtsalt iga paari sammu järel peale istuda ja kätega laiali pilduda.

 Käsitööd pole sel talvel mahti olnud teha. Kui saviga mängimine kõrvale jätta. Aga üleeile otsustasin ennast käsile võtta ja Kaisale puuduoleva villase sallkrae valmis teha. Eile öösel kell pool kaks sai lõpuks valmis. Kasutasin ära pooleliolevaid lõngatokke ja kuigi päris üks-ühele samasugust ei teinud siis juhendit piilusin siit.

Talve saabumine

Kui detsembrikuus sai nalja heidetud iirimaa talve üle, siis nüüdseks hakkab naljatuju üle minema. Viimastel öödel on temperatuur aias olnud 10-15 külmakraadi ligi. Kui aeda kataks paks lumevaip, ei oleks mul külma vastu mitte midagi. Praegu aga on väike mure nende kõige uuemate pisikeste kiviktaimlanumpsikute pärast. Katma siiski ei hakka, on nagu on!

Talvel on kõrred ikka kõige ilusamad - Carex divulsa subsp. leersii

Õues pole mul külma vastu midagi aga toas olen tõeline külmavares. Pliidi all olgu pidevalt tuli ja ahi küdegu, põrandad õhkavad nagunii pidevalt jahedat. Kõige mõnusam on teha õues jalutuskäik talvist maailma imetlema ja siis soojas toas teetassi peos hoides vaikselt üles sulada. Kauneid vaateid on ju loodus meile uue aasta esimestel päevadel pakkunud küllaga!

Pakane maalis mahakukkunud männioksadki kunstiteosteks

Kõrtest rääkimata

Lumeigatsus kumab aga isegi keraamikaringis tehtust:

Eile õhtul kui põnnid tudile pandud, avasin esimest korda sel talvel ka raamatu ja lugesin veidi kõrreliste hingeelu ja okaspuude pügamise kohta. Varem pole lihtsalt mahti olnud. Ja ega nüüdki hästi õnnestunud, uni tuli üsna ruttu peale.

Lugemata kirjanduse virn muudkui kasvab ja kasvab kuigi huvitavat oleks seal palju. Kui tavaliselt on talv rahulik käsitöö, mõtisklemise ja lugemise aeg siis viimasel ajal pole vahet, aeg lendab nagu segane - jõulud-jaanipäev-jõulud ja enne kui arugi saad on jälle suvi käes...

Aasta saab läbi ja siis algab uus

Ongi jõulud läinud ja peagi vahetub ka number kalendripäises.

Jõululaupäeval olime Linda ja Kaisaga Mamma ja Vanaisa-Jaagu  juures nagu ikka.

Nagu igal aastal käisime ka seekord Rakvere jõulupuud vaatamas - ongi nii uhke nagu piltide peal.

Käisime külas ka ühel toredaimal ja lahkeimal inimesel, keda tean - Annel, kes on muide suurepärane giid. Ja teab Eestimaa põnevatest nurgatagustest rohkem kui keegi teine. Kuna Annel oli külas ka üks Lindast aasta vanem tüdruk, kadusid põnnid peagi ülemisele korrusele.

Mõni aeg hiljem ei tulnud ülakorruselt alla aga mitte meie väike armas Linda vaid täies sõjamaalingus indiaanitüdruk, kelle silmalaud olid tumeroosaks ja huuled sädelevaks võõbatud. Uuele sõbrannale oli vanem õde nimelt hiljuti oma meigikomplekti pärandanud. Nojah. Seda kisa, kui ma Lindat hiljem puhtaks proovisin küürida - "Seda ei tohi maha pesta! See on ilus!"

Õhtul istusime kuuse ümber, kuulasime Mamma ja vanaisa Jaagu Ecuadori muljeid ning imetlesime ja nunnutasime kõige nooremat sugulast - väikest Annit.

Kinke jagasime loomulikult ka. Meie pere selleaastased  kingid tulid suures osas oma aiast. Kuivatasime suvel usinalt õunu.

Nagu ka igasugust erinevat teematerjali. Kas pole mitte tee jaoks kuivatatud põdrakanepi õied ilusad? Kasulikud muidugi ka, ega venelased muidu ütle, et põdrakanep ravib 99 haigust.

Chamaenerion angustifolium

Proovisin esimest korda teha ka erinevaid ürdisoolasid. Kasutasin erinevates segudes näiteks aed-liivateed, sellerit, punet, piparrohtu ja tilli. Kalamaitseaine jaoks lisasin ka kuivatatud sidrunikoort ja sibulat. Kui suvel oli plaan, et kingime ka marineeritud küüslaugupealseid (Aitäh veelkord Togram!), siis jõuluks oli 10-15 purgist alles vaid mõni üksik. Hea kraam kaua keldris ei seisa. Tegin siis hoopis küüslaugusoola.

Lisaks rändas igasse jõulupakki suvel valmis keedetud purk tomati või õuna vürtsmoosiga ja latt põdralihast suitsuvorsti .

Meisterdasime Lindaga veel puuketastest ja salvrättidest kuuseehteid ka pakke kaunistama ja olidki valmis.

Kaks suuremat pakki oli ka. Üks Annile ja teine tema emale. Iga päev ei juhtu ju, et minust tädi saab, selle eest on Anni ja tema vanemad kuhjaga kiitust ära teeninud. Anni kinki saate piiluda Õmblusmamsli blogist - see ei ole minu enda tehtud. Küll aga ühe tubli käsitöömeistri poolt, kelle töid ma väga väga imetlen.

Anni emale hakkasin salli kuduma juba jaanuaris, nüüd siis sai lõpuks valmis ja viimistletud.

See oli minu viies haapsalu sall, mustriks kuusega kuubikukiri.

Õhtul kui suured ikka veel reisimuljeid kuulasid, käisin lastetoa ukse taga kuulamas. Kisa ei kostnud, mõnus vaikne jutuvada kostis. Ei raatsinud kohe pidu segama minna  - ikkagi jõulud. Las lapsed ka muljetavad.

Kui jutuvada aga ka hiljem vaibuda ei tahtnud, astusin vaikselt tuppa. Ja milline pilt seal avanes! Kaisa oli minu suure spordikoti koos kaasapakitud riietega oma voodisse tõmmanud ja lahti teinud ning seejärel ilmselt abivalmilt suuremale õele kosmeetikakoti ulatanud. Linda oli kosmeetikakotist leitud pintsliga kõigepealt kreemituubi tühjendanud ja seejärel kasutas sama pintslit huulepulga näole kandmiseks.  Vanemad ei saa ju kunagi aru, mis parasjagu moes ja ilus on aga ma ei arvanud, et see aeg nii kiire on kätte jõudma!

Loomulikult külastasid Linda ja Kaisa ka oma teist vanaema-vanaisa, laulsid harmooniumimängu saatel jõululaule, mekkisid vanaema tehtud kartulivorste ja veetsid lõbusalt aega oma suurte lemmikute - ristiema Jonne ja onu Joonase seltsis.

Peale talvise pööripäeva saabumist on meile harjumatult rohkelt päikest jagatud. Ka jõululaupäeval paistis päike päeva rõõmsaks. Niisuguse ilmaga võib juba õues mängimas käia küll, arvavad Linda ja Kaisa.

Mõnusat vana aasta ära saatmist ja uue vastuvõtmist kõigile sõpradele!

Jõulud juba paistavad?

Linda koos oma sõbrannaga lasteaia jõulupeol

             Kui vanavanemate vihjed, et viimane postitus oli igiammu, juba väga etteheitvaks muutuvad, tuleb ikka ennast käsile võtta. Kuigi on kibekiire kingipakkimise aeg.

Piparkooke küpsetasime Lindaga eile, poetaignast nagu ikka. Ei ole minus piisavalt motivatsiooni kiirel pühade-eelsel ajal ise algusest lõpuni see protsess läbi teha. Ise saaks kindlasti parem kuigi ka kohalikul poetaignal pole viga - pehmed, magusad ja muredad koogid tulid. Vaatamata iirimaa talvele poeb killuke pühadetunnet ikka sisse kui tuleb jälle aeg ülevalt kapist vanaisa tehtud piparkoogivormid välja otsida. Nagu ka minu lapsepõlvelemmikud- kass ja tähti vahtiv põder.  Aitasin pisikesel õhinast kohmetul kätepaaril piparkooke vormida ja muna pintseldada, nii et lõpuks olime mõlemad jahused. Ja õnnelikud.

Ja kuna ma olen küll vana aga mitte täiesti mõistmatu, siis küpsetasin plaadil ikka mõne letitgõu printsessi ka valmis. "See ei ole söömiseks! See on vaatamiseks!" teatas Linda vaimustusega aga hetk hiljem hammustas printsessil rõõmsalt pea otsast. Selleks ta mõeldud oligi! Nagu ka piparkoogimehikesed ja detsembrikuisest haljendavast rohust priskeks söönud hobused.

Täna kraamisime maja, viimasel minutil nagu alati enne pühi. Eelmisel aastal  ilmus toomapäeva kandis luud värava taha. Mine tea, äkki ongi homme Tahma-Toomas ise. Hommikuni peab see puhtus ehk kahe trööbeldise käes vastu ka.

Koristasid mõlemad lapsed usinalt, Kaisa vehkis oma väikese tolmulapiga kõige virgemalt. Eriti siis kui oli võimalus töö käigus kuhugi ronida.

Mulle tundub, et on hirmus tore kui Sul on õde. Muidugi on õekeste vahel ka parasjagu naginat ja tülitsemist ja "emme-Kaisa-võttis-mu-mänguasja-ära"-virinat. Samas on ka kallistusi ja musitamisi ja lasteaiast tulles "Kaisa-ma-juba-niiiiii-igatsesin-Sind"-hüüatusi. Ja vahel hoopis ootamatut omavahelist mõistmist.

Joonistasime koos Kaisa ja Lindaga.
"Joonista kuninganna!" nõudis Linda.
Andsin oma parima aga kui kuninganna valmis sai, kahmas Kaisa pliiatsi ja tõmbas kaks suurt musta joont üle kuninganna näo.
Valmistusin suureks kisamaratoniks. Aga Linda hoopis vaatas natuke pilti ja noogutas siis arusaavalt. "Kaisa joonistas kuningannale õuduse!"

Õhtul panid õed kahekesi puslet kokku. See tähendab, et suurem pani ja pisem proovis ka siit-sealt kinni hakata ja asjalikku nägu teha.
"Emme, Kaisa segab minu puslet!" kostis teisest toast juba mitmendat korda
"Sina õppisid lasteaias puslet kokku panema aga Kaisa ju veel lasteaias ei käi. Sa võiksid ise Kaisale õpetada, kuidas puslet kokku pannakse!" püüdsin ma rahu sobitada.
"Nojah," jäi Linda mõttesse, "Ma õpetan Kaisale ju igasuguseid rumalusi!"

Novembrikuine jalutuskäik ja tubaseid töid

Olen igal sügisel teinud ühe jalutuskäigu kunagise raudtee äärde. Just sel aastaajal on seal minu arvates kõige ilusam. Mõned pildid meie novembrilõpu väikesest matkast:

Põnnid nõudsid kumbki endale õuna pihku - tundub, et olid päris head.

Kui inimene mõne rajatise maha jätab, hakkavad peagi taimed, samblikud-samblad ja seened tühja kohta endale nõudma. Hüljatud ooteplatvorm:

Kõrreliste hiilgeaeg:

Aga üldiselt käin õues nagu toakass, võimalikult vähe ja iga sammu järel vastikusest käppi raputades. Kui õues on päike, siis võib veel välja minna aga kõige parem on siiski toas nokitseda, niipalju kui seda aega antakse.

Valmis sai kauss vorstide jaoks, ükskõik kas siis jõuluaegsete verivorstide või suviste grillimiste tarbeks. Kahjuks tõmbas kaas teise põletuse käigus kõveraks aga mis teha - paremini ei oska. Savil on oma mälu ja minusugune ei saa ju ise arugi kui midagi kihva keerab - pealtnäha on kõik kõige paremas korras. Kuni tõde ahjust päevavalgele tuleb.

 Tahtsin kööki lusikate-kahvlite jaoks ühte topsikut samasuguse lillemustriga nagu seinal. Tööprooviks tegin lillepoti.  Sirgjooned pole kunagi mu tugevaim külg olnud nagu ka lillepotti vaadates näha. Lohutan ennast, et kui mõne keraamikaga tegeleja iseloomulikuks jooneks on glasuuris kristallidega mängimine, mõnel kaunid joonistused esemel, siis minul on kõverad ääred!

Kaks pisikest alust ka.

Lisaks tuli pähe ketserlik mõte kududa rahvariidetriibulist kaltsuvaipa vanadest teksadest. Et saagu siis vanast uus, tööriidest pidulik ja ühtlustavast "vormiriietusest" kohalik. Eeskujuks vaatasin Vändra seelikutriipu, puhtalt seepärast, et seal on palju teksaga sobivat sinist värvi.

Hilinenud postitus novembri saabumise kohta

      Ei näita see aasta kuidagi rahunemise märke, kuigi ammu oleks aeg koopas käppa imeda. Aias ma enam midagi suurt sahmerdanud pole. Vahel riisun vaid ajaviiteks lehti, kui väike Kaisa õue peale lahti lastud.

      Seda tööd ei lasta kaua rahus teha - peagi tulebki söösta mõnda saxifragat või sempervivumi pisikeste toimekate näppude vahelt päästma. Ja kui päästad, siis seda hullemaks asi läheb. "Oo, kui tore mäng!" mõtleb väike Kaisa. "Piisab mul ainult natuke seda naljakat rohelist tuusti katkuda, kui ema rõõmust kilkama hakkab ja mind sülle võtab! Korrata! Korrata!"

   Aga ka aed ise on veidi segaduses. Lehti riisudes leidsin novembrikuise leherüü alt hoopis kevadisi ilmutisi. Karukell õitseb juba pikemat aega.

Pulsatilla vulgaris 'Pinwheel Dark Red Shades'

Aga lehti riisudes leidsin õisi ka vanemast kiviktaimlast, kus elavad suuremad laiutajad.

Phlox douglasii `Crackerjack`

Lumeroosi juures oleks ka nagu midagi teistmoodi:

Helleborus orientalis `Double Ellen White Spotted`

Võilill! Selle hooaja viimane!

Rööprähklemine ei sobi mulle. Mulle meeldib kui ma saan rahulikult omaette millegi kallal nokitseda, ilma katkestusteta. Mulle meeldib kui mingi töö saab valmis. Ja jääb mõneks ajaks valmis!

Praegu ei saa ma endale seda lubada. Ja tegelikult mulle meeldib see teistmoodi elu. See on lõbus ja mitmekülgne ja armas täis pisikesi rõõme, palju armastust ja kallistusi, vahele jonni ja jorisemist ka, et toredad hetked paremini esile tuleks.

Aga laupäeva hommikud on minu! Neid ma ei loovuta! Siis võtan ma oma indoneesiast pärit hirmkireva märsi ja jalutan käsitöömajja. Seal ootab aurav kohv koos lõbuslõõpiva toreda ja armsa seltskonnaga. Seejuures valmib mõni plätserdus kah aga see pole peamine. 

Kuidas läheb väikesel Kaisal?

        Aasta ja nelja kuune Kaisa läheb iga päevaga aina nutikamaks. Juurde tuleb uusi sõnu ja oskust neid sõnu ka õiges olukorras kasutada. Kõige olulisem on muidugi valjuhäälselt nõuda "Änna, änna, änna!" kohe kui midagi põnevat silmapiirile ilmub.

    Kõige ihaldusväärsemateks asjadeks, mida endale nõutada on telekapult, isa ja ema telefonid ning Kaisa hambahari. Hambahari pannakse tähtsalt suhu ja joostakse sellega mööda maja ringi. Kui meelde tuleb, tehakse paar harjamisliigutust ka.
    Aga viisakas on väike Kaisa küll, seda peab tunnistama. Kui "änna-änna" -nõudmine on tulemuslik olnud ja soovitud ese lapsele antakse, teatab Kaisa kenasti "atäh!"

     Väike Kaisa on nagu üleskeeratav mänguasi. Kui tagumises toas laps sülest maha panna, võib tunduda, et väikesed jalad sibavad juba ammu enne seda kui nad lõpuks põrandat puudutavad. Ja kibekähku ongi Kaisa köögis. Sest nagu suurtegi jaoks, on just köök kõige põnevam koht, kuhu sattuda. Lisaks antakse sealt head ja paremat. Aga kui Kaisale enne punuma panemist öeldakse, et "Kaisa, hambaid pesema!", muudab laps poole jooksu pealt suunda ja sibab vannituppa. Sest siis on ju lootust, et pihku antakse ihaldusväärne hambahari.

    Praegu on just see aeg kui kõrgused meelitavad. See tähendab, et ootamatutel hetkedel võib lapse leida diivani seljatoe otsas kükitades tapeeti väikesteks tükkideks hekseldamas või telekalaua serval kõõlumas või mõnes muus põnevas kohas, mis millegipärast vanemaid kiirsööstudele sunnib.
    Õnneks töötab meil ka õevalve ja hüüde peale "Emme, Kaisa ronib!" tuleb kiiresti teise tuppa kapata. Kuigi toapõrand on meil nüüd mõneks ajaks madratsitega vooderdatud, tuleb neid kukkumisi ja kokse ikka ette. "Kukku, kukku!" kurdab siis õnnetu muhuga maailmaavastaja ja üritab lootusrikkalt ise endale peale puhuda.

     Sõna "emme" on kenasti selge aga ülejäänute tähistamiseks sobib "õde" küll. Isa ei ole küll selle üle väga õnnelik ja üritab Kaisale ka issi- sõna tutvustada aga koju tulles joostakse ikka vastu rõõmsa hüüdega: "õde!"
     Samamoodi on täiesti segamini sõnad "katki" ja "kinni". "Katki, katki!" kurdab Kaisa turvavärava või suletud ukse ees kurvalt.

      Lemmikmänguasjaks on väikesel Kaisal kõiksugu pallid. Õnneks on neid majas piisavalt. Palliks kõlbavad igasugused ümmargused asjad. Nii võib laps näiteks vaimustunult "Pall! pall"! hõikudes enda ees loopida puust kapinuppu või hoopis õuna.

      Aga põnevaimad asjad on ikkagi inimeste nabad. Tavalisi pluuse Kaisale selga panna ei tasu, ainult trukkidega alt kinni käivad variandid sobivad. Vastasel korral kisutakse peagi pluus lõua alla ja tehakse nabale pai.

    Kuid ega laps siis ainult enda naba imetle!  "Naba! naba!" hüüab väike Kaisa võidukalt ema pluusi ülespoole sikutades. Ükskõik kas siis kodus või suuremas seltskonnas. Kui kummaline, et täiskasvanud midagi nii lahedat pidevalt riiete alla ära peita proovivad.