Lumikellukeste aeg

Panen ühe sõbra palvel ritta oma vähesed lumikellukesed, ainult kaheksa erinevat liiki/sorti neid ongi aga kui kuri koroonaaeg ei lase külla tulla lumikellukesi vaatama, olgu nad siis arvutiekraanilgi olemas.

Voronovi lumikelluke kasvab looduslikult Kaukaasia lääne- ja keskosas ja Türgis. Mina leidsin need sibulad kaubandusvõrgust, kus neid müüdi ekslikult suureõielise lumikellukese nime all. 

Harilik lumikelluke on aastate jooksul arvukust aias tublisti suurendanud. Väga õnnelik ta siin kuivas kõrbes pole aga nii aednik kui sipelgad on teda siia-sinna levitanud. Sel aastal leidsin aiaservast paksu lumehange alt esimest korda ka hallitanud lumikellukesepuhma. See tuleks nüüd ilmselt üles kaevata ja põletada sest hahkhallitus pole lumikellukeste puhul naljaasi

Hariliku lumikellukese täidisõieline vorm, saadud siitsamast alevikust ühest vanast aiast. Täidisõielist lumikellukest on maailmas tuntud juba enne 1731. aastat. Minu aias on puhmad juba päris suured. Huvitav, kas suuri lumikellukeste puhmaid tuleks üles kaevata ja laiali jagada, et nad liiga tihedaks ei läheks? Äkki neid tihedaid puhmaid kipuvad ka seenhaigused rohkem kimbutama?

Harilik lumikelluke Lady Elphinstone avastati 1890. aastal Cheshirest. Väga ilus kollane topeltõiega lumikelluke. 

Kollastest on tegelikult mul olemas ka `Wendy´s Gold` aga ainult üks kehvake taim, midagi talle ilmselt kasvukoha juures ei meeldi.

Harilik lumikelluke `Blewbury Tart`. See tore lumikellukese sort leiti  1970. aastatel Blewbury kirikuaiast Oxfordshires. Õied on küllaltki püstised aga selleks, et õie ilu hinnata tuleb ikkagi sisse piiluda, eemalt meenutab lihtsalt arusaamatut pusa.

Harilik lumikelluke `Wasp`. Avastati 1995 aastal Herefordshirest.  Nime on sort saanud õie kuju järgi, mis meenutab herilast

Harilik lumikelluke `Viridapicis` on `Waspi`kõrval üks mu lemmikuid. Tegu on vana sordiga, mis leiti Hollandist juba 1920. aastatel. Paljuneb kiiresti ja on oma rohelise laiguga välimiste õielehtedega piisavalt pilkupüüdev ja eriline.

Ja ongi kõik. Lumikellukestega annab väga lihtsalt lolliks ära minna ja uhkemad sordid maksavad palju. Kuna mul ei ole pakkuda häid tingimusi, siis väga palju juurde ma neid muretseda ei plaani. Lumikellukesed tahaksid tegelikult kevadise päikese järel märksa niiskemat ja jahedamat kasvukohta kui mul suvel  pakkuda on. Ka see aianurgast leitud hahkhallitus ei sisenda kindlustunnet. Aga mõned lumikellukesed lihtsalt peavad aias olema.

Esimesed 2021

 Juba paar päeva saab tegeleda mu kevadise lemmiktegevusega. Käia mööda aeda ja otsida esimesi ninasid, mis lootusrikkalt kevade poole tõusevad. Sel aastal oli esimeseks üllatajaks armeenia sügislill `Tivi`, kes lund trotsides juba 27. veebruaril lumehanges õiepunga näitas

Täna, 2. märtsil on `Tivi` esimene õis avanenud.

Nagu ka ühel vapral lumekupul. Täpsemalt ei oskagi teda sordi- või liiginimega tituleerida sest torkasin lihtsalt prooviks õunapuu alla murusse mõned mugulad, et proovida, kas saadakse hakkama. Ja nüüd ta siis seal õitseb. 

Kohe, kohe...

Tegelikult on alles märtsi algus ja küllap tuleb veel pakast ja lundki. Sellele vaatamata on esimesed õied igal aastal pidulikud ja erilised. 

Kadriga koos

 Käisime koos Kadriga Nõva ümbruse lumiseid metsi avastamas. Küll oli ilus! Ilma jääkatteta meri oli kallast lõhkunud ja tekitanud Peraküla randa miniatuurse pankranniku. Just nagu päris!

Nägime musttihaseid ja metsa all pikki hüppeid teinud rebase jälgi, kaasas olnud laste jaoks oli tõeline tõmbenumber aeg ajalt ei kusagilt ilmuv ja jälle metsa alla tuiskav suur ja sõbralik koer. Isegi päike piilus üle tüki aja ja maalis lumele huvitavaid varje. 

Kõige toredam matkaleid oli minu jaoks aga okaspuu-kooresiku nukuhäll, mille juhuslikult puutüvelt avastasime.  Selline ta on.

Okaspuu-kooresiku vastne sööb okaspuu koore all sisemist koorekihti. Nukkuma minekuks ehitab ta suvel endale koore ja puidu vahele puidukiududest pesa - sellise nagu pildil, et järgmisel kevadel mardika elu elama hakata.

Foto autor: Gilles San Martin/Wikimedia Commons

Peagi saabub aasta uus...

 2020 oli aasta...

....kui paljugi harjumuspärast ja iseenesestmõistetavat korraga muutus. Eriti kevadel, kui kõik oli uus ja tundmatu ning keegi ei teadnud kuidas käituma peaks, oli mul oma aia üle hea meel. Oli koht, kus lapsed said mängida ja ma ise distantsõppest ja kodukontorist pead tuulutada. Kuidas küll kortermajade inimesed selle kevade üle elasid, ma ei tea. Minu jaoks olid aed ja mets olulisteks akude laadimise ja vaimse tervise säilitamise kohtadeks

...kui ma kolasin rohkem mööda metsi kui mitmel eelmisel aastal kokku. Osaliselt seoses koolitöödega aga ka lihtsalt koduümbruse paremaks tundmaõppimiseks või lastega rutiinist väljasaamiseks. Kevadel võtsin eesmärgiks otsida loodusest üles õitsev palu-karukell, mida ma väljaspool aedu kunagi kohanud polnud. Leidsin ta lausa kahest kasvukohast, küll on ikka ilus. 

Selgus, et lastest on saanud matkamisel juba täiesti arvestatavad kambajõmmid. Nad küll ei jaksa palju korraga. Samuti on võimalik, et avastad keset raba, et matkakaaslane, kelle riietumist sa unustasid kontrollida, on tulnud rappa pidžaamas, millele ta on fliisi peale tõmmanud aga paaritunnised retked metsas-rabas koos lastega on täiesti tehtavad. Vahel sattusid nemad suuremasse elevusse kui ma ise. Mokaotsast antud lubadus kevadhommikul rabasse linnulaulu kuulama minna, päädis sellega, et hommikul kell 5 seisid kaks nõudlikku kodanikku mu voodi ees ja nõudsid sõnapidamist. Väga vahva. 

 ...kui sai läbi esimene õppeaasta matkajuhi erialal. Osa õppeaastast sai küll läbitud distantsõppena, osa kahe eraldi õpperühmana ja sellest on väga kahju. Ma ei tea, kas ka päriselt nii on aga mind jälitab tunne, nagu oleksime koolis saanud vähem, kui varasemad kursused. Nagu oleksime tänu sellele olukorrale osa asju läbinud väiksemas mahus. Loodan väga, et see nii pole sest koolis on huvitav. 

Pildistasime kevadel puude pungi ja määrasime neid, lugesime Paali kasvukohatüüpide klassifikatsiooni ja määrasime kooslusi, tudeerisime putukaid, lahendasime päev otsa esmaabis ette tulla võivaid olukordi  ja tegime herbaariumi. Eks igavamat ja mitte nii vajalikku on ka hulgas aga see on täiskasvanud õppija privileeg, tegeleda asjadega just nii palju ja põhjalikult, kui need sind ennast huvitavad.

Õitsev künnapuu

Kolamisel tehtud loodusavastustest võiks lausa eraldi postituse teha. Nagu näiteks seen seenel. Poolliibuva antrodielli viljakehad tuletaelal meenutavad mulle veidi küpsiseid.

Selgeks said nii karuspõrnikas

Kui suur-harksaba

Lisaks oli võimalus praktika raames abistada looduslaagrite läbiviijaid väga ägedas kohas ja saada uusi teadmisi just Läänemaa looduse kohta.

...oli aasta, kus vaatamata kõigele sai vähemalt kord kokku saadud ka aalujatega ja tehtud päris korralik aiareis. On vähemalt mida meenutada!

...oli aasta kui ma hakkasin jälle lugema. Ja just ilukirjandust, mitte töö jaoks vajalikku. Avastasin enda jaoks kohaliku raamatukogu ja otsisin soovitusi näoraamatu lugemise väljakutse grupist.  Goodreads ei tea kõike loetut aga need raamatud, mida olen pidanud vajalikuks sinna märkida, luges ta aasta lõpuks kokku.

Lõppkokkuvõttes oli huvitav aasta, kõige rohkem ongi ehk kahju ärajäänud kohtumistest sõpradega. Aga pole viga, uus aasta tuleb kindlasti parem ja sõbralikum.

Ja ongi sügis...

 Mis ma oskan öelda, suvi läks ja laulis. On juba selline aasta, et hea kui hädapärased tööd tehtud saab, aiamaa on rohus, maasikad panevad hullu, kasvuhoones on võõrkakrad sama kõrged kui tomatitaimed aga las nad olla. On selline etapp elus, veidi hullumeelne ja pingutustnõudev aga see-eest oi, kui huvitav ja ergastav. Niikaua kui eriti väärtuslikud hellikud umbrohu kätte päris ära ei mädane, pole hullu midagi.

Aga sügis on sel aastal ilus. Suur tänu sõpradele, kes mind hiliste õitsejatega varustanud on, selleaastane oktoober on kohe eriti rikkalik.

Sügiskrookuste õied annavad märku, et olgu väljas nii soe ja mõnus kui tahes, külmad pole kaugel. 

Mida aeg edasi, seda rohkem mulle peiulilled meeldivad. Tavaliselt jätavad siinsed teod ja nälkjad nad suhteliselt rahule aga üks eriti uhke sort näriti sel aastal suhteliselt pitsiliseks. Ju siis maitses paremini kui teised.

Kaunist sügise jätku!

Kobarhüatsintidest

Hakkasin sel kevadel esimest korda oma aia kobarhüatsinte lähemalt uurima. Kobarhüatsindid on siiani tundunud kuidagi tavalised, isegi veidi igavavõitu, ilmselt seepärast, et need vanad head sinised kasvavad igas aias ja on alati kasvanud. Tegelikult on nad aga väga ilusad taimed ja nagu kõiki varakevadisi sibullilli võiks neid aias tegelikult rohkem, palju rohkem olla. Peaks sügisesele aednikule mingi meeldetuletuse panema.

Kobarhüatsindid kuuluvad praeguse määratluse järgi aspariliste sugukonda ja kokku on neid 30 Euroopas, Vahemeremaades ja Edela-Aasias kasvavat liiki. Harilikku kobarhüatsinti on mul mitmes kohas, kipuvad laiutamagi. Leidsin Sibullillede raamatust nende kohat toreda teadmise, et Tartu Ülikooli botaanikaaias kasvavad nad aastast 1807.

Paar aastat tagasi sain sünnipäevaks potitäie õitsvaid kobarhüatsinte, kus hulgas oli ka paar valget. Harilik kobarhüatsint ´Album` on ka vana ja auväärne sort, maailma aedades kasvatatakse aastast 1596. Eriti kiired laienejad nad minu aias ei tundu olevat

Roosade õitega hariliku kobarhüatsindi sain kelleltki aalujatest, kes jagas võib märku anda. Huvitav kas tegemist on hariliku kobarhüatsindiga `Carneum`?

Varane kobarhüatsint (Muscari auscheri) on Iraani ja Türgi endeemne liik. Ema jagas mulle kunagi varase kobarhüatsindi  sorti nimega `Ocean Magic`, väga sümpaatne värvikombinatsioon.

Armeenia kobarhüatsint (Muscari Armeniacum) `Mountain Lady`.

Eriti kummaline näeb välja armeenia kobarhüatsint `Fantasy Creation`. Selline naljakas pusa.

Laialehine kobarhüatsint (Muscari latifolium) kasvatab sibula kohta vaid ühe laia lehe. Türgi endeemne liik.

Ilusaid kobarhüatsindi liike ja sorte on aga tänapäeval oi kui palju, pole midagi nii tavaline ja ilmetu taim. Peab hakkama aga sügisel kaubandusvõrku kammima.

Tiu-tiu! Ja teisiti

Ja ongi lumekupuaeg läbi, lumikellukeseaeg ja krookuseaeg samuti. Algamas on sinililleaeg ja peagi ka karukellaaeg. Kevad mürises sel aastal suure hooga kohale, et siis otsekui oma esialgset kiirustamist häbenedes aialävele kõõluma jääda. Järgmiseks paariks päevaks lubab küll kümmet plusskraadi aga edasi näitab norrakate ilmateade taas nullilähedast vindumist.

Talvine lumekupp `Flore Pleno`

Koolielu on pausi peal, nii minul endal kui lastel. Minu koolis peaks tsükliõppe nädal olema just praegu ja esimesed kaugõppeülesanded on juba e-keskkondadesse üles laetud aga ausalt öeldes pole mingit tahtmist neid lahendama kiirustada. Motivatsiooni ei ole - valisin selle kooli just praktilise õppe tõttu ja nüüd peaksin arvuti ees ja iseseisvalt haleda aseainega leppima? Keegi pole süüdi aga olukord on lihtsalt nõme!

slaavi karukella alamliik

Tööelus ei tohiks otseselt ju minu jaoks midagi muutunud olla. Töötasin ju niigi peamiselt kodukontoris. Töötasin seetõttu, et kui teen parasjagu kirja- või mõttetööd on mul keskendumiseks vaja vaikust ja rahu. Nüüd töötan samuti kodukontoris aga sellestsamast vaikusest ja rahust võib vaid und näha. On ju distantsõpe. Mis esimese klassi õpilase puhul tähendab, et õpetajatööd teen mina.

Õpetajatööst olen näoraamatus juba piisavalt kirjutanud ja sellel pikemalt ei peatu. On omad head ja omad vead. Keegi ei tea kaua see olukord kestab ja kuidas täpselt kulgeb aga kui järele mõelda on mitme asja eest põhjust olla tänulik - tänulik kasvõi selle eest, et meil on aed. Koht kus lastel vaba voli ringi joosta ja endal kevade ilu toel akusid laadida.

transilvaania sinilill `Lilacina`

Päevad ei ole vennad, mõni päev on hea ja ilus, teine jälle raskem. Ühel päeval kui mul tõsiselt juhe koos oli ja kindel soov kasvõi mõneks hetkeks oma mõtetega üksi olla, läksin aeda tööle. Lapsed muidugi kõpsti sabas. "Emme! Ma tegin sulle liivakastis kooki, tule maitsma!", "Emme tead, täna hommikul seal multikas hiir ütles....!", "Emme, miks sa midagi ei räägi, tule siia!"  Läksin laste juurde ja pidasin pika kõne sellest kuidas emmed peavad ka vahel saama natuke omaette olla. Et palun teeme nii, et te teesklete pool tundi, et emme on nähtamatu ja teda polegi aias. Ja siis ma pärast tulen ja maitsen teie kooki ka.

Õnnis vaikus kaks minutit....

"Kaisa! Vaata, kas sina ka näed, et reha liigub ise? Emmet pole, mitte kedagi pole aga reha riisub! See on küll võlutrikk!"

"Jah, Linda! Ja vaata nüüd käru sõidab ise! Ja vaata umbrohi hüppas ise ämbrisse!"

Homeeriline naer liivakasti poolt...

Ohkan, hakkan lõpuks ka ise itsitama ja lähen kooki sööma...