Segaduses

"Kevad käes!" "Kevad käes!" hõiskasid sügiskrookused rõõmsalt ja hakkasid uueks hooajaks valmistudes lehti kasvatama.

 "Kuulete? Juba tuleme!" - hakkasid ka nartsissid, naiivitarid, seda kuuldes õitsemiseks valmistuma..

Aga väljas on jätkuvalt sügis....

Mina krookuseid ja nartsisse ei uskunud ja kaevasin igaks juhuks Elise Aia mängus võidetud viis helmikpöörist koos pottidega maasse, eks kevadel on aega neile kohta otsida. Uustulnukate nimed on: Strawberry Swirl, Ruby Bells, Leuchtkäfer, Cinnabar Silver ja Red Flash. Mul pole tavaliselt kunagi igasugustes õnnemängudes vedanud aga näe juhtub!

Ema puhkus ehk muljetades Mulgimaalt

Eile jäi väike Linda esimest korda terveks päevaks isaga kahekesi ja ema sõitis ära puhkusele. Huvitav kuidas kõige toredamad reisid, paigad ja inimesed tulevad vahel otsekui iseenesest Su juurde. Niimoodi täiesti juhuslikult sattusin ma näiteks Aalujate blogisid lugema või siis eile muuseumitöötajatega Mulgimaa reisile.

Päev oli tõeliselt tihe. Isegi nii tihe, et nüüd läheb kohe hulk aega tagantjärele et saadud muljeid setitada ja mõtteid lõpuni mõelda. Kuna mina ise pole kunagi üheski muuseumis tööl olnud, küll aga mõne pärandkultuuri näituse ja ekspositsiooni tegemisel kaasa teinud ning kõikvõimalikke muuseume väga usinalt külastanud, vaatasin ma asjadele ilmselt nii mõneski kohas hoopis teistmoodi kui mu reisikaaslased.

Samas oli see kõik kohati mu oma tööga nii sarnane et tuttav tuli ette nii suurem osa rõõme kui ka muresid. Ja mõtlema pani see reis mind küll.  Üks on vast siiski kindel - ühe muuseumi suurim varandus ja võimalus on seal töötavad inimesed. Kui õigel kohal on õige inimene, võid ennast luitunud ja vananenud infotahvlite taustal leida hoopis lugude võlumaailmast, kus kõik kunagi ammu olnu on uuesti elav ja särav. Kui seda õiget ja toredat inimest aga pole, tundub trööstitu veel trööstitum.

Lootkem et neid inimesi siis ikka palju on, kes tahavad ja suudavad ühe koha lugu mitte ainult jäädvustada vaid ka teistele tutvustada!

Sarjast suuri sõnameistreid!

See postitus on siin rohkem endale, selline päeviku sissekande taoline meenutus, et nüüdseks ühe aasta ja viie kuu vanuse Linda esimesed sõnalised naljad emal meelest ei läheks. Pole siin imestada midagi, hea et lapse esimesed sõnad ka siia kuhugi kirja pandud said, sest juba hakkavad argiaskeldustes asjad ununema. Vähemalt on hiljem koht kust järele vaadata. Ega need naljad kellegile peale Linda vanemate ilmselt naljakad tundugi - puhas situatsioonikoomika. Aga endal on hea hiljem meenutada.



Igal juhul siit nad tulevad:

Ema räägib telefonis mamma Tiinaga juttu ja kutsub teda Velise laadale, väike Linda kõõlub ema kõrval diivanil ja katsub aeg-ajalt telefoni oma kätte krabada.
"Kus see laat toimub?" tahab mamma Tiina teada.
"Velisel!" ütleb ema
"No aga täpsemalt?"
"Kiigesaarel!" hõikab Linda isa teisest toast täienduseks
"Kiigesaa-el!" kinnitab ka väike Linda kohe rõõmsalt järele!

Pole siis ime, et kui Linda ja isa ühel päeval kahekesi esikus asjatasid, kuulis ema pealt kuidas lapsele vaikselt õpetati: "Linda, ütle desoksüribonukleiinhape!"

Väike Linda käiski ema-isa, vanaema-vanaisa ja mammaga Velise laadal. Tagasi vanaema juures Velise kodus vaatas Linda suure huviga köögiaknast linnumajakeses askeldavaid rasvatihaseid ja põldvarblaseid. "Lind!", lind!" hõikas ta aeg-ajalt vaimustunult ja näitas käega aknast välja. Korraga lendas üks tihane linnumajast maha rohu peale sinna pudenenud toitu nokkima. Linda vaatas seda natuke aega mõtlikult.
"Lind kukkus!" teatas ta seejärel veendunult.

Kuna Linda oli pikast päevast juba päris väsinud, sõideti mamma Tiina autoga koju puhkama. Isa jäi veel Velisele. Linda ootas aga isa pikisilmi koju. Korraga kobistaski keegi esikus.
"Iss! Iss!" jooksis väike Linda rõõmsalt ukse juurde.......aga sisse astus hoopis mamma Tiina.
"Mamma piilub!" pahandas väike Linda sellepeale.

Aed särab!

Soe sügis tuli sel aastal rohkete ja säravate värvidega. Kuna täna vihma ei tibanud, tegin ühe kiire tiiru ka fotokaga. Ilus on!

Saak salve ja loodus tuppa

Külm on. Aga ilus sügis, kurta pole midagi. Küsimus on pigem, et millal aiatöödega järele jätta, et kõik istutatu ikka ilusasti juurduks ja talve üle elaks. Uute maasikapeenarde tegemine oleks nüüd küll vist mõistlikum kevadesse jätta? Tulbid said peenrasse. Porgandid said nädalavahetusel üles ja aiamaa kaevatud. Ainult küüslaugud ootavad veel mahapanekut. Väike Linda sai esimest korda kindad kätte. Küll ta oli nendega hädas, midagi enam pihku krabada ei saa. Aga kinnastega on soe, muidu kippusid lapse käed tuppa tulles juba jäätükke meenutama.

Kunagi sai veranda akna alla tehtud kiviktaimla. Pildi pealt on hea vaadata et juunis 2010. Oleks ainult taipu kõigist ettevõtmistest fotosüüdistusi teha.

Igal juhul lõppes see kiviktaimla niimoodi ebaloogiliselt ära ja algusest peale oli ikka plaan talle teine pool ka juurde rajada, et ta majaseinaga ühepikkune oleks. Plaanid plaanideks aga teostuseni jõudsin alles nüüd kui esimene etapp lõpuks taimede poolest ilmet hakkab võtma. Läks ikka aega enne kui taimepoegadest õiged kiviktaimla-asunikud kasvasid - kolm aastat.

Siin nüüd lõpuks valmis kiviktaimla:

Huvitaval kombel täitus uus osa nagu iseenesest taimedega, uustulnukatele ei jäänud jälle ühtki vaba kohta. Kitsikuses virelejad said vabamalt hingata. Lisaks alpi astrile, kivikressile, leeklillele ja mägisibulatele said kiviktaimlasse ka kahte eri sorti botaanilised tulbid. Eks ole näha kuidas neile seal meeldib.

Aga koos sügisega on tuppa trüginud ka selline osa loodusest, mis võiks parem õue jääda. Ja võimalikult kaugele õue.

Ei, need seal maas ei ole kärbsed. Vaid kurjad ja vastikud herilased. Terve teise korruse tuba on neid õelusi täis. Ja pesa on neil turvaliselt kusagil sellises kohas, kuhu katust lõhkumata ligi ei pääse. Küll aga pääsevad herilased kenasti tuppa sooja kui väljas külm näpistama peaks hakkama.  Hea et me veel oma magamistuba üles ära polnud kolinud ja tuba tühjalt seisis.  Ega meil muud lahendust polegi kui laseme neile sinna tuppa aeg-ajalt mürki ja ootame külma talve, mis probleemi lahendaks.

Täna ta tuleb!

Kuigi aias võis ta jalajälgi juba ammu näha:

Ilusat sügise algust!

Väikesest Lindast ja kõrguste püüdmisest

Lapse viimase aja lemmikväljendiks on saanud "roni-roni!". Roni-roni hüütakse võidukalt siis kui ema tugitoolis raamatut loeb ja Linda talle selga hüppama kavatseb ronida. Või siis kui on ennast kõigepealt diivanile vinnatud ja seejärel seljatuge pidi üles kavatsetakse turnida. Eriti tore "roni-roni" on muidugi esikus olev trepp, mis viib teisele korrusele. Aga kõige suuremaks saavutuseks kõrguste püüdmisel on siiani olnud "roni-roni" alumisele redelipulgale, millel isa õues parasjagu puu otsast õunu korjas.

Kuigi tavaliselt Lindal treppi mööda ronida ei lasta, annab ema vahel tungivale soovile järele ja minnakse teisele korrusele mängima. Ja kuna teisel korrusel hoitakse kokkupanemata kirjutuslauda ja kastide sees raamatukapi mooduleid, on see üks põnevamaid "roni-roni" kohti maapeal.

See ei ole peenar!

Aias on paar sellist kohta, mis mulle juba aastaid närvidele käivad. Nendest kohtadest leiab enamasti naadi, vereurmarohu ja vaarikavõsa, kusjuures vaarikad, va sindrinahad, laiutavad ja on koledad aga marju ei kanna. Enamasti vaatan nendest sodikohtadest mööda minnes lihtsalt teisele poole, sest jõud kõigest korraga ka üle ei käi. Vähemalt kui niimoodi tasa ja targu tegutseda, muude asjade kõrvalt.

Üks sellistest kohtadest oli muruplatsi aiaäärne serv. Kunagi oli seal ilmselt olnud peenar. See oli hooletusse jäänud ja lisaks oli toimunud iseseisev rohevahetus naabri aiaga. Tänu sellele oli muru sees hunnik mitteõitsevaid iiriseid ja kibuvitsavääte, mis suvel seenhaigusest üleni oranžiks muutusid. Selle kõige vahel oli kivihunnikuid, visasid vahtravõsusid, põldmarjavääte ja sodi. Ainsaks helgeks hetkeks olid üle naabri aia paistvad lõhislehised päevakübarad.

Igal juhul tuli nüüd mõte, et korda see aiaäärne peab saama, pildil on juba parempoolse servaga algust tehtud, ülejäänu on lihtsalt võsa mõne floksiga. Aga peenart sinna igal juhul ei tule - kesse seda järjekordset korras hoidma hakkab! Igal juhul said kivid ära, väädid ja juurikad välja, floksid ja iirised tagasi aia äärde. No ja aiast veel nipet-näpet juurde, millel mujal kitsavõitu. Paremaks see aiaäärne sai. Aga valminult vaatasin ja vaatasin teist. No nagu meenutab midagi. Ah jaa....näeb välja nagu peenar! Oeh!

Mõned pildid mujalt ka:

Aias on kõik veel mõnusalt lopsakas ja õitsev. Roosid nagu ei teakski sel aastal, et ka sügis on olemas ja külm tulemas:

Kaeralille sibulad tõi abikaasa õde kaasa Madeira-reisilt, nii et maha said nad suhteliselt hilja. Ise arvasin, et sel aastal ma õisi ei näe, aga mõned tublimad jõudsid siiski üllatada:

Aga juba kohtab ka sügise märke - hommikuti helgivad uduses aias ämblikuvõrgud

Ja ka sügislilled sätivad ennast õitsema:

 
 Ja teha on veel oi-oi-kui palju!

Printsessidest ja nende kurvast lapsepõlvest

Vanavanematele rahustuseks -Linda on nüüdseks sama tegus ja toimekas kui alati (kui mitte rohkem). Tegelikult polnud tal juba järgmisel päeval häda midagi, ronis mänguasjakasti ja jälle välja, turnis diivanil üles-alla, rippus kümneid kordi lõbu pärast ema riidekapi riiuli küljes (kas tullakse päästma?), tassis liiva liivakastist murule - nagu ikka. Nii et ju on minust tõesti saanud üks nendest kanaemadest, kes iga köhatuse peale võpatavad ja sääsehammustuse pärast EMO-sse sõidavad. Aga no tõesti hirmutas ära...

Väikeseid tüdrukuid kutsutakse tänapäeval millegipärast sageli printsessideks. Mina polnud üles kasvades küll mingi printsess ja tundub, et ka Linda on selles suhtes emasse - pigem väike röövlitütar Ronja. 

Mis lõbu on printsessi kombel valges kleidis ja sametkingakestega korralikult ema kõrval mööda teeradu tipsida? Mis lapsepõlv see on? Puu otsa ronida, nii et endal põnevusest ja hirmust hing kinni; ehitada kusagile metsa serva üks korralik onn, istutada selle ümber kokku metsalilli ja mängida seal ühtmoodi nii kodu kui "rooside sõda". Kaevata talvel kraavikaldale lumekindlus ja sõita suuskadega metsa metsloomade jäljeradu uudistama. Turnida jaaniööl naeru tagasi hoides üle üheksa erineva aia, küpsetada lõkkes kartuleid ja süüa neid nii et oled kõrvuni tahmane. Mängida heinu täis lakas, kust ilma isa abita enam alla ei julge tulla, silitada lambatalle ja mõelda välja nii õudsaid muinasjutte, et ei julge enam magama jääda. Ja muidugi lugeda raamatuid. Palju-palju raamatuid, kust uuteks ja huvitavateks mängudeks ideid saada . Selline lapsepõlv oli minul ja sama toredat soovin ma  ka Lindale. Mis sellest, et emal osadele nendele tegevustele mõeldes juba praegu lapse pärast kole hirm peale tuleb ja et heinu täis lakka tänapäeval naljalt enam ei leia.

Ja muide, hambaid on "Ronjal" nüüd suus juba kümme ja kaks uut purihammast kohe-kohe tulemas. Uusi sõnu ei jõua enam kokku lugedagi, kes ei usu, tulgu ja kuulaku ise!

Liivakastist ja suurest ehmatusest

Suve algul arvasime, et sel aastal on lapsele liivakasti tegemiseks veel vara - las kasvab, siis oskab ka liivaga mängimisest rohkem pidada. Aga järjest sagedamini leidis ema väikese Linda peenrast mulda sõelumast või rahulolevana istutamist ootavate taimede potte mullast tühjendamast. Ei jäänud muud üle kui tellimus sisse anda. Linda isa kadus paariks õhtuks töötuppa ja oligi suur ja uhke liivakast valmis.

Linda oli rahul - lasi liival toredasti läbi sõrmede joosta, mängis onu Oti ja tädi Reelika poolt kingitud liivavormidega ja lõhkus ema ehitatud liivatorne. Õnneks saime Hiiumaalt endale Oliveri väikeseks jäänud  tunked - need on liivakastis mängimiseks lausa loodud.

Loomulikult prooviti liiva ka süüa ja tassiti seda liivakastist õhinal peotäis-peotäie haaval muru sisse hunnikusse. Oli tegus ja tore päev.

Tuppa minnes sai aga ema suure ehmatuse. Meie mägisel maastikul on pisikeste jalgadega liikumine vahel päris keeruline. Linda on küll juba harjunud kallakul üles-alla ukerdama aga vahel ikka juhtub. Nii väärataski tuppa joostes väike jalg ja Linda hakkas kukkuma. Ema haaras seda kõrvalt nähes lapsel automaatselt käest, Linda aga hakkas juba kallakust alla veerema. Pisikesest käest kostis vastik naksatus. Järgnes suur kisa ja sõit Haapsallu traumapunkti.

Linda oli väga õnnetu - iga kord kui vasakut kätt liigutas, oli valus ja nutt tuli peale. Ooteruumis oodates oli muidu tragi ja liigagi tormakas neiu vaikselt ema vastas ja tegi iga natukese aja tagant lohutust otsides "kalla-kalla".  Kõigil oli pisikesest putukast kahju ja valusa pilditegemise juurde tuli isegi haigla lahke koristajatädi Lindat lõbustama. Valus oli ikkagi ja siputamist palju - seetõttu oli ka pilti raske lugeda. Õnneks aga arvas arstionu, et Linda käes midagi katki pole ja tegemist  lihtsalt valusa venitusega.

Linda sai valuvaigistit ja juua ning muutus veidi rõõmsamaks. Lahke õde printis talle ka tehtud pildi arvutist välja. Selle peale läks Linda nii julgeks, et kippus arstionu pandud diagnoosis kahtlema. "Käsi!" ütles väike Linda pildile näidates, uuris siis veel natuke röntgenipilti ja teatas veendunult: "Katki!". See pani isegi kogenud arstionu kulmu kergitama: "Kui vana see laps oligi?", küsis ta üllatunult ning lubas nii targa tüdruku kohe residentuuri võtta.


Enne residentuuri tuleb aga terveks saada! Täna ongi Linda juba palju rõõmsam.