kolmapäev, 14. november 2012

Linda loeb lambaid...


               Enne magamaminekut on ikka hea lambaid lugeda - tuleb parem uni. Lambad ja jänesed on osa Linda sünnipäevakingist, ristiema Krista toodud voodi kohale riputatavast karussellist. Tädi Krista kohe oskab kinkida, ei mingit plastmassi, terve karussell on mõnusast vildist. 

            Ema ja isa said ka Kristalt kingituse sest nemad said ju ka kuuekuuseks (kuna ma pole kunagi varem kellegi ema olnud, siis olen ma nüüd ju kuuekuune lapsevanem). Vanematele kingiti seks puhuks üks imekaunis luuletus, mida ma siia ei kirjuta. Aga kui külla tulete, küsige seda näha - luuletus on väga armas ja südamlik. Mõni kohe oskab...
            
           Kui Linda just parasjagu mõnd mängulooma ei nätsuta, on ta viimase aja lemmiktegevuseks sokkide söömine. Kui vahel pesumasinast mõnd järjekordset paariliseta sokki leides, tekib kahtlus, et masinas elab sokisööja, siis nüüd olen ma sellist tegelast ka ise näinud. Igal võimalusel haarab Linda varvastest ja sikutab hoolega kuni sokk pihku jääb. Seejärel topib ta sokikese võiduka näoga suhu ja lutsutab seda innukalt. Kui sokk käest ära võtta ja Lindale jalga panna, algab kogu mäng uuesti algusest. 


esmaspäev, 5. november 2012

Avastusretked

Väikeste linnade mehed on....

Kui ansambli KOER vastavasisuline laul väikestest asulatest oli pigem negatiivse varjundiga siis minule väikeasula elu meeldib. Mulle meeldib see, et saad naabrit nähes üle aia tere hõigata ja paar lauset ilmast, aiatööst või loodusvaatlustest vahetada. Mulle meeldib, et alati on keegi, kellelt ootamatu pannkoogiisu puhul paar muna laenata või kes pikema reisi puhul Su kasvuhoone ukse hommikuti lahti teeb või toalilled ära kastab. Mulle meeldib, et kohaliku poe müüjad kiidavad, kui suureks Linda on kasvanud ja et ilmselt ei saa ta pubekana mitte kunagi ilma minu teadmata küla peal mingit pahandust korraldada.

Võibolla on asi selles, et olen ise veel väiksemas asulas üles kasvanud. Oma lapsepõlvest tuleb meelde seik, kuidas maakonnalinnast suveks maale tulnud teismeline tädipoeg pahaaimamatult külapoest suitsu ostma läks. Enne veel kui ta tagasi jõudis, oli poemüüja juba jõudnud telefoni teel emale juhtunust teada anda.

Igal juhul on huvitav see, et kuue kuu jooksul Lindat mööda alevit ringi kärutades, olen oma praeguse kodukoha ja selle elanike kohta rohkem teada saanud kui eelneva kolme aasta jooksul kokku.

Ma tean nüüd, et väikese pruuni-valge lapilise koeraga jalutavad kordamööda vanem mees ja naine;

 - et tehase valvuritädi harjutab vabadel hetkedel suure kortermaja kõrval platsil veteranide võistlusteks kettaheidet;

- et kooliõpetaja Anne hobiks on kohalikus käsitöömajas kaltsuvaipade kudumine;

- et väikesele Mortenile meeldib suvel õues täispuhutavas basseinis kõva ja ilusa häälega laulda;

- et rekkajuht Lembitu ja tema naine, kelle nime ma veel ei tea, on väga sõbralikud inimesed;

- et ameerikamaa filmides nähtud muusikat mängiva ja kella helistava jäätiseauto asemel liigub siinsetel tänavatel iga maja ees tuututav "silguauto", kust muhe vuntsidega meesterahvas värsket kala pakub;

- et ühes kollases majas keset alevit peetakse kanu ja sealt saab mune osta;

Ja et meie väikeses tänavas on peale Linda veel kolm alla aasta vanust last.


Väikeste linnade lapsed on....toredad!

Pooleaastane tüdruk


Täna kell 19.43 sai Linda poole aastaseks. Vanemad soovisid Lindale õnne ja ema tegi maasikakooki. Sünnipäevalaps oli rõõmus ja nii tegus, et isegi paar päevaund jäi märkamatult vahele.

Linda on muutunud nii toimekaks, et mõned päevad tagasi õnnestus tal teha ka elu esimene õhulend diivanilt põrandale. Seda kõike pärast seda kui ema oli enne minutiks vannituppa jooksmist spetsiaalselt sättinud ta lahtikäiva diivani tahanurka ja arvestanud, et maha jõudmine on võimatu kuna selleks peaks laps selle minuti jooksul ennast vähemalt neli korda ringi pöörama. Kuidas see võimalik oli, teab ainult Linda, aga igal juhul hakkama ta sellega sai. Kostus vali mürts ja hädakisa. Õnneks on diivan meil väga madal, no nii 30-40cm ja Linda jättis tissi otsas ka peagi nutu. Emale jõudis ehmatus alles hiljem kohale, kui Linda ammu lohutatud ja üle vaadatud. Siis sai Linda isa koju jõudes hoopis tükk aega ema lohutada.

Nüüd näeb Linda elu üle pehmete barrikaadide. Aeg-ajalt ajab see teda kurjaks, kui midagi kusagil toimub aga üle tekikuhila ei näe hästi, mis täpselt.




pühapäev, 4. november 2012

Pikk postitus koledast köhast

         Lindal on  köha. Köhas poleks muidu midagi erilist, ainult, et see on kestnud juba kolm kuud, mis nii pisikese jaoks ei ole kindlasti normaalne. Käisime kõigepealt juba tükk aega tagasi Lindat perearstile näitamas. Perearst kuulas kopse, mis olid korras ja arvas, et ootame, ehk läheb ise üle.

Aga ei läinud. Köhahooge polnud küll palju, nii 5-6 korda päevas ja Linda ei lasknud ennast neist märkimisväärselt segada, toimetades peale köhimist rõõmsalt oma asju edasi aga vanemad ikka muretsesid.

Helistasime Tallinna lastehaiglasse, kus Lindal oleks olnud võimalus ennast arstile näidata peale paar kuud järjekorras ootamist. Soovitati lihtsalt erakorralisse tulla, et seal saaks kohe. Milline kena näide Eesti meditsiinisüsteemi toimimisest - kas oodata köhiva imikuga mitu kuud kodus või koos teiste haigetega niigi ülekoormatud EMO järjekorras, kelle töö peaks ju õigupoolest olema murtud luid kokku lappida, mitte erialaarstide tööd ära teha.

Nii tuligi Linda hoopis kohalikku maakonnahaiglasse viia. Sealse asjaajamisega olen ise juba korra elus pidanud kokku puutuma, seda siis kolmanda astme põletusega traumapunkti sattudes. No ikka väga kehva mulje jättis see asi, traumapunktis tundus märksa tähtsam olevat arvutis kolmes eri kohas vormide täitmine kui reaalse patsiendiga tegelemine.   Hiljem kuulsin kohalikelt, et kui siinkandis mingi trauma peaks tekkima, on tark mitte kiirabisse helistada vaid hakata autoga ise Tallinna poole sõitma ja helistada poole tee pealt kiirabi vastu - et ikka kindlasti maakonnahaiglasse sattumine välistada. No tõesti, milleks selliseid haiglaid siis üldse pidada.

Lindaga haiglasse jõudes tundus esialgu, et mu hullemad kartused on jälle tõeks saanud. Haigla jättis ajastutruu nõukaaegse mulje. Meist möödus üks õde rõõmsalt näpuotsas sardellidega kilekotti viibutades.  Ja üldse tundus, et personali on koridorides rohkem kui haigeid ning neil on omavahel väga olulised jutuajamised pooleli.

Olime kenasti oma lahke ja abivalmi perearsti käest saatekirja saanud ja aeg lastearsti juurde oli kokku lepitud. Haigla kodulehelt ei õnnestunud aga leida mitte mingisugust viidet sellele, kuhu me täpselt minema peaksime. Ka kohapeal tuli sellega tõsist vaeva näha.  Kummaline küll, aga see, kus on haiglas lastearsti kabinet tundus olevat mingisugune saladus, mida nii kergelt ei avalikustata. Suunati hoopis traumapunkti, et küsige sealt. Eriti veider.

Kui saladuslik kabinet lõpuks leitud, pääsesime ka arsti juurde. Õnneks tundus lastearst tore ja asjalik, isegi Linda ei võõrastanud väga ja lasi ennast rõõmsalt läbi vaadata. Peale seda saadeti laps kohe vereproovi andma ja röntgenisse. Analüüside vastused olid käes juba kahe tunni pärast. Tuleb välja, et Lindal on õnnestunud endale kuskilt bronhiit hankida.

Nüüd peamegi Lindale 4 korda päevas rohtu sisse söötma, muuhulgas ka antibiootikume. Tegemist on omaette ooperiga. Kui esimesel korral neelas Linda uudishimust ja ettevaatamatusest rohu kohe alla, siis enam see nii lihtsalt ei lähe. Ema võib ju rääkida kui hea rohi on ja teeselda nagu sööks ka ise - Linda ennast enam petta ei lase. Kohe kui on näha, et läheb rohuvõtmiseks blokeeritakse rohulusikas osavalt keelega ja kui natuke rohtu suhu satubki, siis veeretatakse seda suus mõnda aega edasi-tagasi, et siis mõne aja pärast kõik välja ajada.  Nii me siin maadleme.










pühapäev, 28. oktoober 2012

Degusteerimine

Täna degusteeris väike Linda esimest korda uusi maitseid. Menüüs oli ema tehtud kõrvitsapüree. Kõrvitsad kasvasidki meil sel aastal nagu spetsiaalselt Linda jaoks, sellised pisikesed, täpselt paari toidukorra suurused.

Ema ja isa olid päris põnevil, et mis nägu Linda teeb, kui niivõrd uut ja teistsugust toitu pakutakse.

Linda oli esialgu pakutava üle äärmiselt üllatunud. Vaatas vanematele küsivalt otsa, et mida te mulle nüüd oma arust suhu topite.

Väga ettevaatlikult võeti veidi püreed keelele ja maitseti seda ilmel, mis meenutas teleekraanil nähtud kokandusvõistluse kohtunikke. Veidi kahtlevalt otsustati, et seda imelikku kollast värki võib vist süüa küll ja pisteti kinni päris mitu lusikatäit. Rohkem ema lihtsalt esimesel korral anda ei julgenud. Homme jälle.


neljapäev, 25. oktoober 2012

Ahistaja

Olen sattunud ahistamise ohvriks. Mu telefon heliseb ikka uuesti ja uuesti. Kuna mul oli taipu kiusaja telefoninumber telefoni salvestada, ei võta ma lihtsalt ta kõnesid vastu. See innustab aga ahistajat veelgi ja nii helistab ta mulle juba igal hommikul. Mina ei vasta. Tema helistab järgmisel hommikul uuesti. Eks ole näha kumba närvid kauem vastu peavad.

Sama kiusajaga oli mul sama probeem mõned aastad tagasi. Siis kui ahistaja oli juba mitu korda keset tööpäeva mind kiusanud, vihastasin tõsiselt ja väljendasin seda ka telefonis, lubades ahistaja vastu teatavaid sanktsioone rakendada. Peale seda kiusamine lõppes kohe mitmeks aastaks. Et nüüd uuesti täie hooga alata.

Ei TEA, kas tõesti ainult sõim aitab?

P.S Luban pühalikult, et vaatamata oma ülisuurele raamatuarmastusele, ei osta ma kunagi enam ühtegi kõnealuse kirjastuse raamatut, ükskõik kui väga see mulle ka meeldiks.




neljapäev, 18. oktoober 2012

Jõu- ja ilunumbrid

Nagu pildilt näha on Linda tervem ja vähe sellest - temast on vahepeal saanud päris osav riistvõimleja. Kõhulihaste harjutused tulevad nagu muuseas, emal jääb üle ainult seda energiat kadedalt pealt vaadata ja mõelda, et peaks ise ka usinamalt võimlemisega tegelema hakkama. Eeskuju on igal juhul olemas.

Lisaks võimlemisele on Linda selgeks saanud ka võõrastamise kunsti. Ei tea, miks ja kuidas see juhtus aga laps oleks korraga nagu ümber vahetatud. Enam ei naeratata usaldavalt igale külalisele vastu vaid uuritakse esimese tunni jooksul uustulnukat väga umbusklikult kulmu kortsutades. Ja hoidku sellest kui külaline peaks veidi kõvemal häälel juttu tegema, siis arvab Linda, et nüüd on küll sellel kahtlasel tegelasel midagi kurja plaanis ning pistab täiest kõrist üürgama. Mõne tunni jooksul lepib Linda külalistega ära aga millegipärast ei jõua külalised üldjuhul niikaua oodata ja lähevad enne ära koju.

Linda on ilmselgelt issi väike tüdruk. Kui isa töölt koju tuleb lööb lapse nägu särama nagu väike jõulupuu. Ema proovis ka sellist reaktsiooni tekitada, käies ühel päeval Tallinnas töö juures asjatamas aga tagasi tulles teenis lapselt ära vaid rahulolematu pilgu - "Ja kus Sina siis hulkusid!" Ei mingit naeratust. Maailm on nii ebaõiglane...

Kas asi on ainult minus või läheb inimeste kirjalik eneseväljendusoskus aina kehvemaks? Teen Lindaga kodus olemise kõrvalt aeg-ajalt ka õpetaja vastutusrikast tööd, seda siis kaugõppes õppivatele täiskasvanutele korra kuus tunde andes. Ja no iga aastaga lähevad kodused tööd aina hullemaks ja hullemaks. Sellel aastal tuli lausa masendus peale. No kui lisaks vigasele lauseehitusele ja kirjavigadele ilmuvad ametlikesse dokumentidesse ka kirjavahemärkidega väljendatavad naerunäokesed ehk smailid, peab inimeste mõttemaailmaga ikka midagi väga lahti olema. Lugedes õpetajale esitatud kodust tööd jääb mulje nagu tegemist oleks kellegi blogipostitusega või kirjaga sõbrannale. Tegu on inimestega, kes on juba aasta aega oma eriala õppinud ja mina olen ilmselgelt esimene õpetaja, kes kirjalikelt töödelt ka mingisugust taset ootab. Masendav!

esmaspäev, 8. oktoober 2012

Tõbised

Linda ja ema on tõbised. Kõigepealt sai suur ja kole haigus koos oma vastikute sõprade nohu ja köhaga kätte mind ennast. Üritasin küll neid tegelasi lapsest eemal hoida aga ei õnnestunud. Kui olin juba mitu päeva ligi 38 kraadise palavikuga maadelnud, nii et isegi Linda üles tõstmine tundus väga raske tegevus olevat, märkasin, et ka laps nohistab kahtlaselt ninaga. Ja käes ta oligi - unetud ööd vaese nohuse ja palavikus Lindaga. Õnneks kestis Linda tõbi tõsisemal kujul vaid 2 päeva, edasi hakkasid asjad paremaks minema ja nüüd jutustatakse juba päris rõõmsalt. Kuigi köha ei taha küll veel kuidagi lahkuda.


Haiguse ajal õppis Linda selgeks uue oskuse - pöidla imemise. Kuna see lohutas vaest tõbist päris hästi, ei hakanud teda keelama ka.

laupäev, 29. september 2012

Laupäevad on mõnusad!

Käisime täna Lindaga järjekordsel Tallinna retkel. Ja nagu traditsiooniks saanud jälle ilma fotokata. Välja minnes on iga kord pea nii laiali otsas, mõttes toimub pidev nimekirja kontrollimine: turvahäll? - on! kõhukott, millega last linnas ringi transportida? - on! lutipudel ja söök? - on! mähkmed? - on! igaks juhuks Lindale varuriided? - on! Mänguasi, millega pikal autosõidul Linda meelt lahutada? - on! Salvrätid? - on! Käekott koos rahakotiga? - on! Lapsel kõht täis söödetud, hommikune uni tehtud ja õueriided selga topitud? Tehtud! Saadame isa last autosse pakkima ja samal ajal kähku ise riidesse, kammiga paar korda läbi sassis juuste ja minema! Oot, kus ma jälle need maja võtmed panin? Leitud! Ärasõit! Ja mis maha jäi? Loomulikult fotoaparaat! Ja nii iga kord.

Seekord oli sellest muidugi eriti kahju sest peale poeretke ja kohustuslikku peatust Rohelises kaubamajas külastasime Tallinna teletorni. Ma ei olnud varem seal mitte kunagi käinud, ainult jälginud selle uhke torni siluetti  ja mõelnud, et kunagi peaks ka ülevalt alla vaadet imetlema. Oli ikka uhke vaade küll! Soovitan teletornis käiku küll kõigile.

Eelnevalt olime lugenud kommentaare, et nädalavahetusel tuleb vaate nautimiseks väga pikalt järjekorras seista kuna korraga lastakse üles kõigest 100 inimest, kuid meie pääsesime küll peaaegu kohe lifti, mis viis meid 170 meetri kõrgusele kõigest 49 sekundiga. Tunne oli natuke nagu lennukis, kõrvad lõi kohe päris mitu korda lukku.

Imetlesime 360 kraadi ümber teletorni avanevat vaadet, uurisime otsekui ulmefilmist pärinevatel seent meenutavatel alustel jagatavat infot ja piilusime läbi põrandas olevate klaasist avade allapoole kuni kõhus õõnes tunne tekkis. Linda küll magas enamuse teletorni-külastusest kõhukotis maha. Seda suurem oli aga tema üllatus üles ärgates - nii palju inimesi! Oma muljeid jagas ta kõvahäälselt korrus kõrgemal teletorni kohvikus, nii et järjekorras seisev ema kuulis tema juttu ruumi teisest otsastki. Aga võibolla oskan lihtsalt Linda jutustamise juba nii hästi ära tunda sest õnneks ei paistnud keegi pahandavat.

Jõin teletornis oma esimese kohvi pärast aasta kestnud pausi. Kohviisu kadus mul esimest kuud Lindat oodates täielikult ja pole siiani õieti tagasi tulnud. Enne seda käis tass kohvi iga päeva alguse juurde. Nüüd joon selle asemel aga hoopis piimaga teed, mida enne silmaotsaski ei sallinud. Naljakas. Teletornis tellisin küll piimakohvi ehk latte aga ilmselt pika kohvitamispausi tõttu tundus seegi hirmus kange. Jään vist ka edaspidi ikka tee juurde. Vastupidiselt kardetule ei saanud teletorni kohviku hinnad Hiiumaa praamide söögikohtadele ligilähedalegi.

Kohvi joodud ja kook söödud oligi aeg jälle liftiga allapoole sõitma hakata. Nimelt on igale külastajale teletorni ülemistel korrustel viibimiseks antud aega täpselt üks tund. Seda küll keegi ei kontrollinud (nagu ka mitte pileti olemasolu tegelikult) aga olime ausad ja liikusime õigel ajal alla. Vaatasime veel teisel korrusel näidatavat lühikest 3D filmi ja oligi külaskäik lõppenud. Meile meeldis väga!

neljapäev, 20. september 2012

Raamatud on hirmus vahvad!



Sest neil saab lehti keerata...

Pilte saab vaadata...

Maja saab ehitada...

Hea raamat on ikka toeks...

Ja abiks ka siis kui väsimus kallal...

Ja kui küllatulnud Suur poiss Oliver muidu natuke hirmutavalt toimekas tundub, siis võib ju alati talle mõnda väärt raamatut tutvustada.